Nüüd läks kops üle maksa!

Ma olen viimasel ajal lugenud Perekoolist enda kohta igasugu jutte. Esimene kord lasin sealsed kommentaarid endale naha vahele ja sain haiget, kui mulle uute teemadega linke saadeti, lugesin neid juba suhteliselt külma närviga, pidasin küll juba plaani, et teen avalduse, et saada teada, kes mind nii väga armastab, kuid mõtlesin, et mis see mulle ikka annab. Täna aga viskas mul tõesti kopsu üle maksa.

Ma ei saa mingit rahalist kasu* sellest, kui palju mu blogil lugejaid on, see on siiani olnud puhas meelelahutus. Meelelahutus mulle ja ma olen arvanud, et ka lugejatele, keda tõepoolest on aja jooksul päris palju kogunenud. Kui aga minu mured hakkavad kellelegi haiglast rahuldust pakkuma ja need saavad kellelegi meelelahutuseks, siis ma tunnen, et on aeg teha tilluke paus. Küll ma uuesti kirjutama hakkan, ma ei oska ilma kirjutamiseta elada, aga hetkeks võtan ma aja maha. Alustan uuesti kui 1) mured on saanud lahenduse ja ees ootab helge tulevik või 2) me alustame otsast, võib-olla kusagilt mujalt kui Ussipesast. Elu on täis kummalisi keerdkäike, kunagi ei tea, miks millekski hea on. Ilmselt on ka need õelad kommentaarid  millekski vajalikud. Ma veel hetkel ei saa lihtsalt aru milleks.

Teile, armsad sõbrad, tahan ma aga meelde tuletada paari tarka mõtet, tavalistest asjadest ebatavalisel moel. Nii nagu Robert Fulgham need kirja on pannud:

Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias /.../:

Jaga kõike.
Mängi ausat mängu.
Ära löö inimesi.
Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid.
Korista enda järelt.
Ära võta asju, mis ei kuulu sulle.
Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks.
Pese käsi enne söömist.
Tõmba WC-s vett.
Soojad küpsised ja külm piim on head asjad.
Ela tasakaalustatud elu - iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke.
Tee igal pärastlõunal uinak.
Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale.
Märka imesid. Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised.
Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim - kõik nad surevad. Ka meie sureme.
Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said - tähtsaimat sõna - VAATA.

Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /.../
Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled - kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.

                   

*Tõsi, need reklaamid ilmselt tooksid mulle midagi sisse, aga ma olen ära kaotanud need paroolid, millega seda jälgida ja ma ei viitsi sellega tegeleda, et need uuesti saada. See pole hetkel oluline. Vaevalt ma ka tuhandeid eurosid sellega teenin.