Üks vahvamaid asju Tartus on see, et siin elab mu vanaema. Temaga saab alati nalja. Noh näiteks ei viitsi ta teinekord maal bussi oodata ja selle asemel, et helistada, tõmbab ta seljakoti selga ja hakkab jalgsi Tartu poole astuma. Või et kui mina otsin telekapulti ajab tema taga lutti ja imestab siis, et miks ma üldse lutti taga ajan kui Ida pole kunagi lutti kasutanud. Või siis kuulab ta mu jutu ära, naeratab ning nõustub ja ütleb siis mõne aja pärast, et ega ta midagi aru ikka ei saanud. Või siis kui ma ütlen talle, et ärgu tõstku Idat sülle oma katkise käega, kuulab ta kenasti sõna ja hakkab Idat jala otsas hüpitama.
Kõik, kes natuke matemaatikat oskavad, saavad aru, et vanaema ei saa just esimeses nooruses plikake olla. Kuigi tema käitumise järgi seda arvata võiks. Isegi täna, kui ma avastasin, et Mondeo-Matil on rehv katki (sel mehel ikka juhtub viimasel ajal, eks?), ütles vanaema, et pole hullu, bussid sõidavad, haaras aga oma seljakoti ja muudkui tahtis liduma panna.
Mu meelest on Ida üks äärmiselt õnnelik laps. Opaka emaga peab ta paratamatult leppima, kuid tal on olemas tädid, onud, vanaemad, vanaisad ja isegi vanavanaema. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida vanaema keelest.
Klassika on see kui Marek alles meie perekonda tekkis ja me surnuaeda vanavanaema hauale läksime. "Ega sul autos pürsti pole?"küsis vanaema Marekilt.
"Ei," vastas Marek. Kui ma Marekilt küsisin, kas ta ka aru sai, mida talt küsiti, raputas Marek pead ja ütles, et ta eeldas, et "pürsti" tal autos küll pole. Nüüd ta teab, et tal seda tõepoolest autos pole.
Samuti ei teinud Marek algul vahet "tsutsukesel", "tsortsukesel" ja "tsipakesel". Need on kõik mõõtühikud. Tsutsuke soola on natuke rohkem kui tsipake. Peaaegu näpuotsatäis. Tsortsuke on tsutike vähem kui tsutsuke. Või midagi sellist. Seda loogikat ei anna seletada. Seda peab lihtsalt teadma. Nii nagu kõik, kes on pärit Lõuna-Eestist teavad, kuna "see" muutub "tolleks". "See" on siin ja "too" on seal. Lihtne, eks? Aga mitte põhja-eestlasele. Nemad raiuvad ikka "see" ja "see".
Nii ka täna oleks vanaema võõra inimese oma keelega segadusse ajada. Kõige pealt ajasime me taga "tiitsut", kes õue oli saanud ja puu otsas kükitas. Me meelitasime ta alla "vägevaga". Voodit tehes "vuhvtitasin" ma linadega nii, et tuuletõmme tekkis. Ja "krookas" lina läks segamini.
Ja siis te imestate, et minu uksed on "poikvil" ja kampsunid "putsulised" ning ma ise teinekord riides nagu "mutsumoor". See kõik tuleb vanaemalt.
Eesti keele murrakud on varemgi lõbusat arutelu tekitanud:
http://johannamariaprangel.blogspot.com/2011/01/too-too-tool-sealt-on-pariselt-ka-lause.html
http://johannamariaprangel.blogspot.com/2010/07/keeleteadlased.html
Oh, nii armas äratundmisrõõm nende sõnadega! Aga ma ise ütleks, et "tsortsuke" käib vedelike kohta :) Idal on tõesti väga vedanud, et tal on veel ka vanavanaema. Minul oli suur õnn veel 20-aastaseltki oma vanavanaemal külas käia ja ta oli üks lahedamaid ja heasüdamlikumaid inimesi, keda ma tean.. Näiteks käis ta salaja kuuris puid lõhkumas, sest ta ei tahtnud, et naabrid vanamutti hulluks peaksid, aga talle see töö lihtsalt nii meeldis!
ReplyDeleteTsortsuke on jah tegelikult vedeliku kohta. Ma ei usukunud, et keegi veel selliseid vahvaid sõnu teab;)
DeleteTeab, teab :)
DeleteJa mis veel parem, annab ka oma põnnidele edasi. Meil lasteaiakasvataja vahepeal ütleb, et jah, tuleb meelde, et selliseid sõnu on ka eesti keeles olemas.
Nii armas postitus:)
ReplyDeletePõhja-Eestis on tõesti sageli imestatud mis sõnadega ma räägin "too" "tollega" "umbe hää " :D
ReplyDeleteAga "rõivistu";)
DeleteHästi tore postitus jah :) Meil läheb huvitavaks, kui lapsed tulevad, abikaasal "lumi pakib" ja minul "hakkab kokku". No misasja see lumi pakib? Kohvreid või? Lõunamaa reisiks ... Täiesti arusaamatu minu jaoks :D
ReplyDeleteSelliseid erimeelsusi on veel ;)
Jaa, ma mõtlen alati sama, et kuhu või miks see lumi pakib:D
DeleteMa sain kõigest aru! Aitäh!
ReplyDeleteterv. Ruth Tartumaalt
p.s. Kui Pepe nimi on Varje...siis ma olen temaga ühes klassis käinud Rõngus. Terviseid tallegi! ;)
Väike maailm. Pepe on tõesti Varje Rõngust:)
DeleteMind ajab alati naerma/närvi (tujust sõltuvalt :P) kui mu Valga kandist pärit abikaasa paneb "vee minema". No kuhu see vesi läheb? Loomulikult keema!
ReplyDeleteMind ajab hulluks, kui nt "lapsi otsitakse lasteaiast ära" :) Kuhu nad siis täpsemalt kadusid? No aga miks see lumi siis ei paki?! Ikka pakib! ;) Osadel vist lausa käkib! :) Aga ei mäleta enam, miskandi murrak see oli.
ReplyDeleteEi paki see lumi midagi, lumi hakkab kokku;)
DeletePärnumaa! Pinginaaber Vändrast pärit ja neil mehega on minu vastu "lumi pakib" tiim :D
ReplyDelete"Lapsi OTSITAKSE lasteaiast ära" - vot see on hea nali, pole kuulnudki! Toredad on need erinevused tegelikult ja eesti keel võib kohati väga naljakas olla :)
Minu meelest on ka tore, et meil keels sellised vahvad erinevused on:)
ReplyDeleteNii armas postitus. Ma ise võrukas ning kõik mu sugulased elavad ka siinkandis. Minu kaheaastasel pojal on ka vahva vanavanaema, kes temaga võru keeles räägib ja akordioni mängib. :-)
ReplyDeleteKusjuures minu vanemad räägivad ka tihtipeale võru murrakus.
Kui ma Tallinnas vahepeal lasteaiaõpetajana töötasin, ütlesid teised mulle tihti, et sul oli jälle üks võru väljend lauses:D Aga lastele rääkisin tihti asju mitut moodi, neile see meeldis.
Nt. Meil on pang, tallinlastel ämber:)