"A true friend is someone who thinks that you are a good egg even though he knows that you are slightly cracked."

Nädalavahetus möödus jälle kord imeliste sõprade seltsis. Teadmine, et mind ümbritsevad siirad inimesed, kes on mu sõbrad hoolimata sellest, et tunnevad mind, paneb mind alati õnnelikuna tundma. Eriti väärtuslik on see teadmine olukorras kui saad teada, kuidas osa "sõpru" su selja taga käituda võivad. Mind paneb alati imestama, miks jagunevad inimesed kahte gruppi. Ühed, kes igas olukorras jäävad iseendaks, kellele sa võid alati loota, kes ei reeda sind kunagi. Ja teised, kes külma kõhuga käituvad nii nagu neile parasjagu soodne ja sobiv on. Kõige kummalisem on, et need teise gruppi kuuluvad inimesed kipuvad kurtma ja halama, et neile tehakse liiga ja nad on nii üksikud. News flash: te jääte veelgi üksikumaks mida kauem niimoodi oma sõprade-sugulaste käitute! (mõelge, mis võiks küll olla põhjus, et kauaaegsed sõbrad enam teie telefonikõnedele vastata ei taha?)
Aga siiski...mina tahtsin rääkida hoopis oma headest sõpradest - meie õhtusöögi seltskonnast. Juba terve aasta oleme me kuuekesi (viimasel ajal seitsmekesi, sest meiega liitus ka Tilluke Delisa) igal kuul saanud kokku ühisel õhtusöögil, et üksteist maitseelamustega üllatada, lõbusalt aega veeta ja lobiseda. Hea põhjus kokkusaamiseks, muidu ei ole ju kunagi selleks aega. Nüüd on korraga nii aega, tahtmist kui viitsimist. Õhtusöögid lähevad aina paremaks ja igat uut ootame nagu väikesed lapsed jõulukingitusi.
Seekord ootas mind õhtusöögil kaks üllatust. Esimene neist kingituse näol, mille pidin kindlasti koju kaasa võtma (mul on komme asju emme juurde unustada) ja mitte lahti tegema enne kui Feissbuki vahendusel teada antakse. Niiviisi vaatasin ma terve eilse õhtu kodus kapi peal seisvat ja ilusasti pakitud suurt kasti uudishimu suurem kui elu. Aga lahti ei teinud. Raputasin natuke ja keerasin ühelt küljelt teisele, et saada teada ega pakk ometi ei ela. Öö jooksul see kooruma, poegima, paljunema, liikuma ei hakanud. Täna hommikul sain instruktsioonid, et võin selle lahti teha ja kasutama hakata. Tahaks juba koju, uudishimu on nüüd veel suurem! Kas pole tore, et on olemas sellised sõbrad, kes sulle lihtsalt heast peast otsustavad kingituse teha? Lihtsalt niisama! Või siis noh jõulumeeleolus. Aga ikkagi. Mul tuli endal ka tahtmine ISE jõulukinke meisterdama hakata.
Teine üllatus oli aga kordades suurem. Mõtlesin jubedalt nalja teha ja viskasin Helle suunas kommentaari stiilis "mis sul viga on, rase oled või?". Loomulikult ei oodanud ma, et sealt vastuseks "jah" tuleb. Üldiselt tuleb sellistele kommentaaridele vastuseks ikkagi "ei". "Jah-i" ei osanud ma oodata. See üllatas mind nii, et lõug vajus suurest hämmingust vastu maad ja võttis tükk aega enne kui suu jälle tagasi kokku sain. Kodus rääkisin ma uudist ka Janekile, kes avastas, et kui statistika järgi on Eesti naistel 1,7 last ja Hellel juba 2 olemas, kolmas lisaks tulemas, on ta minu eest ka lapsed saanud. Ma ei pea enam Eesti iibe pärast muret tundma! Igatahes...kes veel ei teadnud, siis nüüd teate teie ka, et Helle on lapseootel. (kui ma suurest šokist selle laupäeval unustasin, siis tagant järele "palju õnne" ka:))
Vot sellised lood!