Jonnakas koer, vihane & magamata naine, ärritunud mees, kaks normaalset kassi, ainult üks vannituba ja üks auto = MEIE

Minu kehv uni ja see, et ma üles ärkan "isegi kui kuremari maha kukub", pole kellelegi uudis. Halvasti magatud ööst tingitud pahurus ja ärrituvus ilmselt samuti mitte. Et aga kõik ausalt ära rääkida, pean ma aga pihta hakkama hoopis kaugemalt, sest kõiges on süüdi Janek, Ruudolf ja Hugo. Mitte mina.
Kõige pealt hakkas Janek öösiti norskama. Mõnikord vaikselt. Mõnikord nagu auruvedur. Minu jaoks vahet ei ole, see häirib mind niikuinii. Nii mõnedki ööd vedasin ma seetõttu end koos oma tekiga alla korrusele diivanile, enne seda Janekit hellalt togides, porisedes ja uksi paugutades.
Siis tegi Janek magamistoa põrandasse augu. Korstna ehitamise jaoks. Mul on selle üle vaid hea meel. Väikese agaga. Nüüd ei saa ma ilma norskava taustamuusikata ka diivanil põõnutada. Põrandaaugust kandub heli TÄPSELT minu kõrvadesse. Olgu, pole hullu. Meil on veel üks tuba, kus ma saan vajadusel vaikselt omaette põõnata.
Edasi otsustas Hugo mängu tulla ja invaliidiks hakata. Esimesel ööl, kui narkoos ära hakkas minema, kuulsin ma allkorrusel ringikõmberdavat ja niuksuvat Hugot. Mis mul siis üle jäi, kui oma tekiga allakorrusele kolida, Hugo magama suigutada ja ise diivanile kerra keerata. See öö möödus rahulikult.
Aga siis saabus eilne öö. Klõmp-klõmp-klõmp, niuks-niuks-niuks kostus alt korruselt. Kolistasin end alla korrusele, et veenduda, et loomaga kõik korras on.
Tund aega hiljem kostus magamistoa põrandaaugust nrrrr-nrrrr-nrrrrr. "Janek, jää vait!" karjatasin ma. Vaikus. Aga vaid hetkeks. Niuks-niuks-niuks, olid järgmised helid. Äkki tahab juua, mõtlesin ma ja ajasin end vastu tahtmist diivanilt üles, et koera joota, sest kuigi ta eile pärast mõningast harjutamist õppis torbik peas ise sööma ja jooma, ei tähenda see meie hellahingelise koera puhul sugugi, et ta seda ka uuesti ise teeks. Sain jälle just magama jääda kui põrandaaugust kostus nrrrr-nrrr-nrrr, koridorist niuks-niuks-niuks. Ma ei saanudki enam aru, kumma peale ma rohkem ärritusin. Mõlemad segasid mu öörahu. Kell oli pool kaks.
Ärritunult kolisin ma "oma tuppa", lõin ukse pauguga kinni ja üritasin magama jääda. Ei möödunud viit minutitki kui ma jälle alla korrusele pidin end vedama, sest enam ei kostunud sealt niuks-niuks, vaid klõmps-klõmps küüntekolinal mööda tuba jalutamine.
Põrgusse küll, mõtlesin ma. Ilmselt tahab siis pissile. Tõmbasin vastumeelselt jalga kummikud ja sidusin hommikumantli hõlmad kõvemini kinni. Unise peaga ei tulnud ma ju selle pealegi, et jope näiteks peale tõmmata. Väljas sadas vihma. Mitte kõvasti, aga siiski. Jonnakas Hugo kiskus vaid jalutusrihmast mind kottpimeda metsa poole ja keeldus maja lähedal asuvatele/valgustuse käes olevatele põõsastele pissimast. Pärast viitteist minutit kottpimedas ja vihmas edasi-tagasi kõndimist andsin ma alla. Läksime tuppa tagasi. Sain magama jääda.
Tund aega hiljem äratas mind uuesti niuks-niuks-niuks-niuks. Edasi magamisest ei tulnud midagi välja. Jälle kord tõmbasin ma kummikud jalga ja seekord ka jope peale ning suundusin kottpimedasse metsa. Nüüd oli meie viieteistminutiline mudas jalutamine edukam. Vähemalt nii mulle tundus, sest metsa vahel oli tegelikult ju nii pime, et ei näinud näppugi suhu pista.
Kui ma viimane kord enne magamajäämist kella vaatasin, näitas see 04:45. Ja siis segas mu magusa une trrr-trrrr-trrrr helin ja trepist alla komberdav Janek, kes oli silmnähtavalt mu peale vihane, et tema magada ei saanud. "Mis sa karjusid mu peale keset ööd ega see ei aita?" torises ta.
"Ma pole ka magada saanud, pool ööd olen koeraga väljas jalutanud," pomisesin mina.
"Ma tean, MA kuulsin," kõlas järgmine etteheide. Nagu ma oleks ise heast peast keset ööd kogu aeg välja kippunud. Mina olin pahur ja unine, Janek ärritunud, koer torbiku peale tige. Ainult kassid suutsid end normaalselt üleval pidada.
Midagi torises Janek veel? Ahjaa, siis oli tema kord Hugo peale ärrituda, sest otseloomulikult ei õnnestunud ka temal esimesel katsel Hugot pissitada. Ma sain juba öösel jalutades aru, et esimese hooga on Hugo prioriteetideks kaelarihmast ja kummalisest torbikust vabanemine. Pärast kohvi joomist ja hommikusi vannitoa protseduure oli minu kord jalutama minna, sest mulle tundus, et justkui mina oleks selles süüdi, et Hugo pissida ei tahtnud. Jälle kummikud jalga ja metsa!
Kodust väljudes sain Janekilt pahandada, et olin liiga kaua aega vannitoas veetnud. Nüüd olime me lausa hilinemas. Mis sellest, et Janeki tööpäev algab kell kaheksa, aga ta justkui peab seal hiljemalt pool kaheksa kohal olema. Isegi "Lammas Shauni" ei lasta mul enam rahus ära vaadata:( Janekit ärritab korraga see, et me mõlemad peame jõudma hommikul vannituba kasutada. Kuidas me vanasti küll ühe vannitoaga ilma probleemideta hakkama saime?
Ja of koors ärritab teda kõige rohkem sellest nädalast see, et meil peres üks auto on. Mõlema liikumised on piiratud. Talle mõjub see ahistavalt, ütleb ta. Ta tunneb end kammitsetult. Nagu mina oleksin selles ka veel süüdi. Ise ta vedas mind metsa elama;)
Nojah...ehk siis nüüd olen mina üks tige naine, kes öösiti magamise asemel mööda maja ja õue ringi kolistab, hommikul vannitoas liiga kaua aega veedab, koeral pissimise on "kinni keeranud", loomaarstile vabatahtlikult oma viimased säästud ära maksis ja mehe liikumisvabadust piirab.
Aga teie saate ju aru, et mina pole milleski süüdi:D