Kui millegi muu kallal enam krigiseda ei ole, on ainult loomulik, et tuleb krigiseda oma mehe kallal. Ja ma nüüd krigisen. Sest ma ei tunne oma meest enam ära. Okei, ma ei räägi (veel) sellest, et kui ta koju tuleb, küsin uksel, et kes sa selline oled...aga põhimõtteliselt ega seegi kaugel pole:) Kui ikka mees stabiilselt kell pool 1 töölt laekub, pole midagi imestada, et nägu hakkab hägustuma.
Peale selle on ta väsinud ja mossis. Ma ei ole sellega harjunud. Meie peres on see siiani ikka minu kanda roll olnud. Janek on ikka see positiivne, energiline ja hakkaja olnud. Mina mossis ja turris. Ma ei saa öelda, et rollid vahetunud on, sest see oleks ilmselge vale öelda, et mina olen positiivne ja energiline (KUIGI...ma katsetan homme trenni minekut, et jälle neid raudkannikaid vormima hakata:D), aga väsinud ja turris Janek on mulle midagi uut.
Eile töökaaslastega vesteldes (kes on mehed) hakkasin ma mõtlema, et äkki ma olen ta oma vaniljelõhnaliste küünalte põletamise või põrandapesukäskudega ise 12tunnistele tööpäevadele ajanud? Ma siis igaks juhuks luban, et ma täna küünlaid põlema ei pane. Ja luban vahelduse mõttes laelambi põlema panna. Äkki aitab?
Ei tahaks küll väga lubada, aga hea küll, ma pesen ise täna Hugo käpajälgedest põranda puhtaks. Loodan, et see harjumuseks ei saa:D
take a change? ega sa juhuslikult ei pidanud silmas chance? Any chance?
ReplyDeletetänks:)
ReplyDeletepakun, et su mehel on armuke
ReplyDeletejah, just vot armuke on alati kõige loogilisem seletus kõigele:)
ReplyDelete