Hugo haav hakkab ära paranema - lõpuks ometi. Aga kui te arvate, et sellega on meie kannatuste rada lõppenud, siis te eksite ja rängalt. Eile õhtul koju jõudes läksime tavapärasele õhtusele jalutuskäigule. Mul oli veel nii hea meel, et koeral kõik tšakrad lahti olid. Järelikult hakkabki paranema, rõõmustasin ma. Ega mina siis taskulambi valguse käes näinud. Kui koer tunni aja jooksul kakskümmend korda pissil käis, tundus meile, et midagi on valesti. Maja ees, kus oli valgem, märkasime, et Hugo pissib verd. Hoidsime peast kinni.
Loomulikult oli järgmine kõne kohe loomaarstile. Ma peaks selle numbri juba kiirvalikutesse panema ja loomakliinikust kliendikaarti taotlema hakkama. Loomaarst kinnitas meie kahtlusi, et koeral on põiepõletik. Öösel ei olnud meil aga suurt midagi teha, leppisime kokku, et proovime öö üle elada ja hommikul vaatame, kuidas koera olukord on.
Oli selge, et meid ootab ees magamata öö. Ja nii see täpselt ka oli. Kella kaheteistkümnest hommikul kuueni jõudsin ma jalutamas käia kaks korda, kaks korda põrandaid puhastada ja selle kõige vahel natuke tukkuda. Hommikuks avastasin üllatuse ka garderoobis - Hugo oli nende aegade vahel, mil ma magada üritasin, seal ka jõudnud käia.
Niisiis...pole ime, et ma olen hommikuks pahur (kuid siiski imekaunis oma kottis ja siniste silmaalustega, õhtustest/öistest/hommikustest jalutuskäikudest ära külmunud). Mures ka. Arst tuleb tööle kella kümneks. Eks siis saab kuulda, mis edasi.
Ahjaa, tänu Hugole olen ma aru saanud, et laste saamiseks pole ilmselgelt veel valmis. Ma tahan MA-GA-DA!
Laste suhtes võib jopata, minu oma magab sünnist saati ööd läbi:) aga sellise saamise tõenäosus on muidugi väike:) Aga Hugole kiiret paranemist!
ReplyDeleteMa ikka arvan, et lastega on lihtsam :P Ma saan küll väga edukalt magada ja seda isegi päeval, kui peaksin tahtma. :D Ja süüa oskavad nad ka ise endale külmkapist võtta, kui kõht tühjaks läheb... Oh, ilus elu!!!
ReplyDelete