Selle asemel, et eile Piretiga Tallinn Fashion Weekile minna, töökaaslastega trenni või no-ma-ei-tea-kasvõi-diivanil-lebotada, veetsime me jälle Hugoga rõõmsalt loomakliinikus aega. Õhtul koju jõudes avastasime, et Hugo õmblus on paiste läinud ja immitseb midagi kummalist. Nõrganärvilised nagu me oleme, ehmusime poolsurnuks ja tormasime otsejoones loomaarstile. Nii kiiresti, et isegi Skype ja Orkut läksid meelest ära, st et nad on harjunud, et kohe kui uksest sisse tuleme, tormavad nad meid jalust maha ja nõuavad kisa saatel süüa. Eile pidid nad natuke pikemalt ootama.
Loomaarsti juures selgus, et Hugo haava on hoolimata minu püüdlikust igapäevasest puhastamisest põletik läinud.
Eile lisandus õhtustele koera protseduuridele veel kaks-kolm uut tegevust. Kõige pealt haava põhjalikum puhastamine arsti näpunäidete järgi, mille peale Hugo kurjakuulutavalt urises, siis tableti söötmine vorsti abil ja lõpuks koristamine, sest antibiootikum otsustas mõne aja pärast välja tulla. Õnneks aga nägi haav enne magamaminekut palju kenam välja.
Hommikused protseduurid on ka nüüd pikemad. Kõige pealt haava puhastamine, siis koera peost söötmine, sest vahepeal tuleb tal jälle meelde, et ta peab solvunud olema ja keeldub ise söömast, tableti söötmine vorsti abil, 1.jalutuskäik, et "tšakrad avada", haava kuivatamine, 2.jalutuskäik. Kõige selle kõrvalt tuleb leida ka aega hammaste pesuks, kohvijoomiseks, riidesse panekuks. Pole siis ime, et me täna jälle tööle hiljaks jäime:)
Tänu Hugo haavale olen ma aru saanud, kui mugav ja lihtne meie elu siiani tegelikult olnud on. Ja armsad tuttavad, kui te näete mind sellel nädalal juba teist tillukest viinapudelit ostmas, siis te ei pea kartma, et mu'st on alkohoolik saanud, see on haava puhastamiseks:)
Oh jah, lastega on lihtsam... :P
ReplyDelete