Eesti on väike, seda ma tean juba ammu. Seepärast tean ma ka juba ammu, et igal pool ei ole vaja suud lahti teha, sest ikka võib juhtuda, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb seda, kellest räägitakse. Niimoodi eile juhtuski. Sattusin kokku oma väga suure suuga sõbrannaga, kes hakkas rääkima ühest oma sõbra naisest. Et ta on mõttetu. Väga halb inimene. Elab mehega koos vaid hea elu pärast. Nutab ja halab, et mees teda maha ei jätaks. Ja hoiab mehest kümne küünega kinni. Ma ei hakanud talle ütlema, et see "sõbra naine" kellest ta räägib on minu teine sõbranna. Ja palju lähedasem. Tunnen teda läbi ja läbi. Tegelikult mul on hetkel kahju, et ma öelnud, mida ma sellistest juttudest arvan, aga ma ei tea isegi, miks ma otsustasin vait olla ja kuulata. See "sõbra naine" on arvatavasti maailma üks kõige suurema südamega naisi, keda ma tean. Kui kelleski pole kübekestki kurjust, siis on see just tema. Tõsi, ta on küll natuke naiivne ja ehk isegi eluvõõras, kuid see tuleb talle andeks anda vanuse tõttu, 22-aastane ei pea ega saagi veel kõike teada. ISEGI mina ei tea veel kõike:DDD Peale selle on ta mehe juurest mitu korda tahtnud ära minna, sest mees kaldub hasartmängusõltuvuse poole, aga ta kardab, et kui mehe maha jätaks, mängib see kõik oma elu maha ja laseb end lihtsalt "sõpradel" ära kasutada. Ja mis kuradi "hea elu pärast" hoiab mehest kinni? Mis on HEA ELU? Kas auto? maja? Ja miks arvatakse, et ilma meheta oleks tal halb elu. Okei, sellel tüdrukul ei ole oma maja ega korterit, autot (vist) ka. Aga rõhutan uuesti - ta on 22-aastane ja keskendub õpingutele. Miks tal peakski "kogu varandus" juba olemas olema? Tal on elu veel ees. Ja ma vihastan tõeliselt, kui heatahtlikud klatšimoorid peavad silmas, et "hea elu" lõppeks ära, kui ta näiteks vanemate juurde koliks. Nii palju kui mina tema perekonda tean, on see üks soojemaid, kokkuhoidvamaid ja armastamavaid perekondi (peale minu enda oma of koors). Võib-olla ei ole neil tõesti võimalusi, et osta Gucci saapaid ja Max Mara viimase kollektsiooni talvemantlit, kuid hooliv pere on sellest ka tuhat korda tähtsam.
Mind pani imestama ja üllatama, et inimesed viitsivad oma aega raisata selliste juttude rääkimisele. Kust selline õelus? Ja miks see 22-aastane on selle ära teeninud? Millega? Sest ta on kena ja armas ja meeldiv? Peale selle tuli mulle meelde, et minu suure suuga sõbranna on "sõbra naisega" ka suhelnud (Eesti on ju nii väike) ja lausa parimat sõbrannat mänginud. Andnud soovitusi, kuidas mehega olla ja käituda ("mitte mingil juhul maha jätta!", mis teises seltskonnas muutus "issake, miks see naine ometi sellest mehest nii kinni hoiab"-ks) ning ninnu-nännutanud (stiilis "sa oled nii soe inimene", mis muutus teises seltskonnas "issake, kui loll ta on"-ks!). Järgmine kord, kui mu suure suuga sõbranna veel peaks sama juttu kordama, mida ma eile kuulsin, ma enam vait ei ole. Mis kindlasti tähendab, et jään ühest sõbrannast ilma, sest "teisele poolele asumine" võrdub tema silmis kindlasti reetmisega. Aga ega ta nüüd nii sõbranna polegi, pigem tuttav:)
Lisaks sellele oli mul paar päeva tagasi "õnn" kohtuda kahe inimesega, kes on lausa õnnelikud, et on töötud. Või siis ei, valetan. Nad on vihased,haavunud ja solvunud, et on töötud, aga ei tee ka midagi selleks, et olukord lahendada. Nad istuvad ja ootavad, et keegi neile Direktori või vähemalt Tähtsa Inimese ametikohta pakuks. Ma olen nõus, et 3000kroonise palgaga tööd ei oe vaja vastu võtta, kui see asub teises linna otsas ja vaid transpordile kulub 2000 krooni jne jne. Aga...kui sul sissetulekut üldse ei ole, siis ma väga valiv ei oleks. Üks neist loobus pakutavast tööst, sest ta ei olnud päris kindel, kas see ikka on see, mida ta tahaks teha ja kunagi 100 aastat tagasi on ta ju siiski firma juht, direktor olnud. Kuidas ta saaks siis nüüd autojuhiks hakata? Pakutav palk oli ju ka väike - umbes 8000 krooni:( Selle asemel võtab ta Töötukassast vastu 1000 krooni töötu abiraha ja viriseb kodus edasi. Et tööd ei ole, riik on puhta p...s ja temasuguste peale ei mõtle keegi. Ja ta veel julgeb viriseda! Sellistele logarditele tuleks peksa anda!
Teine töötu, kellega ma vestlema sattusin, ütles, et tema ei kavatse tööd vastu võtta ega isegi otsida, sest tal on Töötukassast veel kolm kuud "suht head" raha saada, et miks ta peaks selle raha kellelegi teisele jätma. News flash, idioot - kas sa arvad, et kui kolme kuu pärast "suht okei" raha otsa saab, koputab uus ja sobiv töökoht kohe uksele? Mis sa siis tegema hakkad? Ka halama, et küll on paha elu ja toetus töötutele on ka vaid 1000 krooni? Ta oleks küll ühe töö äärepealt vastu võtnud, aga seal pakuti ametlikku palka, aga tema oleks ikka tahtnud nii, et saaks palka ja töötu abiraha ka, sest "kõik ju teevad niimoodi". Võib-olla teevadki, aga ole nii armas ja ära räägi sellistest asjadest uhkusetunne südames. Kui sul õnnestub leida selline töö, et saad "kahte lehma korraga lüpsta" siis palju õnne, väga tubli, suurepärane, aga ära räägi sellest nagu see oleks Nobeli preemiat väärt idee.
Huvitav, kas te selle peale ka mõelnud olete, KUST raha Töötukassase tuleb?
Ohhh, ühe nädala kohta olen ma kohtunud liiga palju rumalate inimestega!
@ vähemalt Tähtsa Inimese töökohta pakuks
ReplyDeleteMeitel siin on mõnikord üsna tihti täheldet, et kui madala palgaga töökoht 1x vastu võtta, on hädavarese silt külges ja lootus kunagi üldse endiste aegadega sarnasele haljale oksale jõuda seega maha maet
jaa, sellega ma olen nõus, et nö madala palgaga töökoht võib cv ära rikkuda (Aga ma ei mõtlegi, et Suure Firma Direktor peaks minema Kärulükkajaks vms). Küll aga ei saa see ära rikkuda cv-d inimesel, kel vanust juba piisavalt või kes viimased 10 aastat ongi lihttööd teinud ning viimati kunagi vene ajal juhtival kohal olnud. Ega siis keegi enam Tähtsa Inimese kohta pakkuma tule:) Oma oskusi, teadmisi ja võimalusi tuleks ka osata reaalselt hinnata. Et ma tegelikult ei tea, kas kalarookija ametikoht oli oluliselt parem kui autojuhi oma? Ja kas aasta aega töötu mõjub cv-s paremini kui oskustöölise ametikoht?
ReplyDeleteMinul on õnneks töö, mulle meeldib mu töö ja teen seda heameelega, aga et olen töötusega olnud väga lähedalt seotud, siis tean ka töötute olukorrast üht-teist. Minu kogemus ütleb, et need, kes tööd teha tahavad, need ka n.ö head töökohad saavad (erinevatele inimestele ei tähenda hea töökoht sugugi samu asju, kuigi palk on siiski kõigi jaoks olnud suhteliselt oluline, mulle ka)ja selle eelduseks on see, et need inimesed on õigesti hinnanud oma võimeid, oskusi, hetkeolukorda ja lisaks igapäevaselt töö otsimisega tegelenud, sest koju pakkuma tullakse tõesti haruharva.
ReplyDeleteTeine küsimus on see, et inimesed tõesti ei mõtle, kust tuleb raha (olgu see siis väike või suurem), mida töötutele makstakse ja et samal ajal töötuhüvitist ja nn musta palka saada on tegelikult pettus, mida suhteliselt tihti ja küllaltki paljude poolt veel tolereeritakse. Aga inimesed, kes sarnaselt käituvad ja maksude maksmisest kõrvale hoiavad ei mõtle ilmselt ka paljudele muudele asjadele, nt kasvõi sellele, et kust tuleb raha erakorralise arstiabi saamiseks, lastetoetusteks, asfaldiaukude lappimiseks jne. Neid teemasid, kuidas inimesed oma sissetulekuid üritavad piiripealsete vahenditega suurendada on ju veel ja kui me vaid kuulame ja midagi ei ütle, siis me justkui õigustaks sellega nende käitumist. Et äkki meid peetakse siis kadedateks? No ja siis, ma olengi ehk kade, aga kindlasti teiste inimeste peale ja teiste asjade tõttu. Igatahes mina olen küll öelnud (ja huvitav küll, aga minuga ei ole suhteid sellepärast lõpetatud vms). P.s Kummaline on minu tähelepanekute järgi veel see, et sellist sahkerdamist ja pettusi ei kasuta sugugi need, kelle olukord on tõeliselt halb, vaid pigem ikka need, kes (mitme) autoga ringi vuravad, poes valimatult ostukorvi täis laovad, s.h alkoholi, või korra aastas ikka ühe lõunamareisi saavad lubada. (Veelkord - minus ei räägi kadedus - mina saan seda endale lubada, aga prioriteedid nõks teised. See on rohkem viha ja jõuetus, et nii on)