Juhtusin eile EE-st lugema, et "Söö.Palveta.Armasta" vallandab abielulahutuste laine, sest naised hakkavad end leidma. Mida helli, mõtlesin ma. Kuhu te siis vahepeal kadunud olite? Ja miks te kadunud olite? Kas abielu tähendab enda kaotamist? Ma läksin jumalast vihale.
Ma ei tea mitukümmend aastat Liis Tappo-Treial rääkis kõigis võimalikes naisteajakirjades kui ilus on koduperenaise elu. Idülliline ja tore ja armas ja... Pesed pesu, kuivatad, triigid, koristad, küpsetad. Koduperenaise elu on parim! Nüüd on ta korraga "end leidnud" ja eelnev elu lämmatas teda. No tõpoolest. Abielu ja pereelu ei tähenda vaid küpsetamist ja triikimist, pole ime kui seda 10 aastat järjest 24/7 teha, et see lõpuks ära viskab ja lahenduseks ongi abielulahutus. Kolmapäeval nägin ma saadet, kus noor ja asjalik pere KÕIKE, absoluutselt KÕIKE planeeris, kus elati vaid kodu nimel ja unustati ära, et tegu on noorte inimestega, kes võiksid, ei! lausa peaksid, ka elu nautima, teineteise seltsi, mitte ainult koristama ja planeerima isegi ujuma minekut. Trust me, kui te nii jätkate, ei ole seda "ilusat" elu kauaks. Ühel päeval ka "leiate end" ja avastate, et pekki, kus mu elu on kadunud.
Viimasel ajal kuulen ma üha rohkem, kuidas just noored naised ühist kodu luues hakkavad korraga meeleheitlikeks koduperenaisteks. See on justkui mingi trend. Kui sa kell viis ei ärka ja enne tööle minekut leiba ei küpseta ning õhtul pesu ei triigi, siis pole sa mingi naine. See ongi kooselu! Kas te ei karda, et ühel kenal päeval teil viskab ka kopa ette? Või siis saab mehel ülihoolitsevast kodukanast kõrini?
Ei, ärge saage mu'st valest aru. Ma ei taha sugugi öelda, et olge kõik hullud karjäärinaised ja visake vokid nurka, ma tahan öelda, et kõike tuleb teha mõõdukalt. Minu mees abiellus minuga selle pärast, et ta armastab mind, ta ei oodanud, et abielludes saab ta endale uue kodumasina - "Stepfordi naise". Ma olen täpselt selline nagu ma olin enne abielu (kui siis muutusin vaid veits kurjemaks;)) ja ma julgen öelda, et just seepärast ei kuulegi te mind 10 aasta pärast kurtmas, kuidas abielu mind lämmatas ja ma pidin lahku minema, et end leida. Ma luban, et söön oma mütsi ära, kui ma seda kunagi rääkima peaksin hakkama:)
Teine asi, mis mind kurjaks ajab, on see kui kergekäeliselt abielu võetakse. On ilmselge, et "liblikad kõhus" tunne kaob ajapikku ära, asemele tuleb armastus ja turvatunne, hoolivus ja kokkuhoidmine. Inimesed ajavad tihti armumise ja armastamise sassi ja kohe kui "säde" on kadunud, pakitakse asjad kokku. Igas kooselus on tõusud ja mõõnad, raskemad ja kergemad ajad, ilusamad ja koledamad hetked, tülid ja leppimised...Aga jällegi tundub mulle, et lahutusest tahetakse justkui mingi trend teha.
Kolmandaks ajabki mind kurjaks, et "Söö.Palveta.Armasta" olekski nagu selle trendi algataja. Minu meelest on see üks inspireeriv lugu, ilus ja romantiline, kui seda aga hakatakse seostama abielulahutustega, siis on see mu meelest lihtsalt väär. See lugu peaks olema julgustuseks neile naistele, kes tõepoolest kannatavad koduse vägivalla käes (ja ma ei mõtle vaid füüsilist vägivalda), et nad näeks, et on ka teisi võimalusi,et elu võib olla ilus. Aga mitte julgustuseks neile naistele, kes enam ei viitsi kell viis hommikul mehele leiba küpsetada.
"Enda leidmine" my ass! Palju lihtsam oleks end üldse mitte ära kaotada!
Miks ei saa naised oma mehega koos olles ennast leida? See tekitab küsimusi küll, ilmselt on siis kogu abielu olnud enese peitmine ja kellegi teise mängimne.Kahju kui abiellutakse ilma ennast tundmata ja abielu ajal püütakse olla täiuslik ja elada oma abikaasa elu... Mina olin ka mitmes purunenud suhtes, kuni olin lõpuks paar aastat omaette, tegin lollusi ja sain aru mida ootan ja tahan. Praegune kooselu on väga õige just seetõttu et olen 100% mina ise ja minu mees ka aksepterib mind nii! Ja mütsi sööksin ma ka sinuga sama asja peale ära, et no mida helli tõesti!
ReplyDeletetõepoolest...kas keegi vastaks küsimusele, miks naised ei saa ennast leida mehega koos olles?
ReplyDeleteLiis Tappo abiellus nii noorelt, et ta sel hetkel arvas, et teeb õige valiku ja õppida polnud ka kelleltki muudelt kui oma vanematelt. Kui vaadata selle ealisi vanemaid paare (mu enda vanemad ka), siis pole just eeskuju, mida järgida. Enamikul juhtudel õnnetud inimesed, kes on koos üksijäämise hirmust. Praegu (olen Liisiga) ühevanune ja pärast hulga abielu ja armastuse teemaliste raamatute lugemist alles tean, kuidas omale kaaslast valida, kuid sel ajal polnud seda kuskilt õppida ja tegidki oma vead. Lisaks laste suureks kasvamisega kaob tihti ühine siht elus, mis on üks kolmest olulisest asjast hea suhte jaoks ja minnaksegi lahku.Mina küll pigme imetlen Liisi, kuid samas seostada seda Gilbertiga on küll ülinaiivne :) ja pidada mingiks laineks.
ReplyDeleteIseennast aga suhtesse kaotada on väga lihtne, eriti kui üks osapool on domineeriv ja kontrolliv. See viib totaalsesse mugavusetsooni ja õnnitlen paare, kes tõesti suudavad jääda 100% iseendaks.
Miks eileita end abielus?
ReplyDeleteVariant B näiteks- inimesed aastatega muutuvad, arenevad. Kui algul tundus väga lahe küpsetada- koristada (vaata kokablogide menu!), siis ühel päeval muutub see tüütaks. Aga kui teisele poolele meeldib see (et sina seda teed endiselt), siis ongi vaja end "uuesti leida"
Variant c- igasugune suhe tähendab kompromisse. Mingil hetkel saab kompromissidest kõrini, sest sulle tundub, et sinu panus on suurem ja sul tuleb end uuesti leida
variant d. Rüütel, kellega abiellusid osutub mölakaks. Ennast leida saad alles siis, kui lapsed suured ja majanduslikult jalgadel.
jne
Kui Liis Tappo oleks oma vanematelt noorena õppinud, oleks ta juba ammu lahutanud või üldse mitte abiellunud. Ta vanemad lahutasid juba väga ammu.
ReplyDeleteMu meelest on Liisi ainus viga see, et ta andis ajakirjandusele intervjuu. Kes vähegi ajakirjandusega kokku puutunud, taipab, et seal esitatakse seda, mida tahetakse esitada, mitte aga tõde. Tegemist on väga aruka naisega ja mis põhjused tal tegelikult lahutuseks on, pole meie asi. See, kuidas Eesti Ekspress asja serveerib (sildistab, pealkirjastab) on lihtsalt haige.