Idülliline pühapäev

Pärast seda kui olin varahommikul kell üks ärgates mingil kummalisel põhjusel ära vaadanud talendikate inimeste show ja miljon korda end Kristiina Heinmets-Aigro feiknaeratuse üle välja vihastanud (aga ikkagi ei vahetanud kanalit:D), otsustasin Hugoga väikese jalutuskäigu teha. Samal ajal kui mina oma jope kallal kohmitsesin ja jalutusrihma korda sättisin, hüppas väle kits nimega Hugo üle aia ja läinud ta oligi. Natuke hiljem oli tagasi. Enne seda jõudsin mina teda muidugi metsa vahel taga ajada. Seekord oli Hugo päriselt ka katki. Nõrganärviline Janek ajas mind haava inspekteerima, justkui mina oleks see kõige tugevama närvikavaga inimene maailmas. Tundus, et seekord vajab Hugo arsti abi. Kuna mul sellelaadsed kogemused puuduvad, siis hakkasin netist meeleheitlikult loomaarstide kontakte otsima. Pühapäev ju ikkagi. Normaalsed inimesed on sel ajal kodus, vaatavad telekat, jalutavad, küpsetavad õunakooki vms. Selgus, et loomaarsti leidmine polnudki tegelikult nii keeruline.
Tund aega hiljem olime Hugoga loomakliinikus. Kolm tundi hiljem koos kokku lapitud koeraga kodus tagasi. Kaks tuhat krooni vaesemana. Nii palju siis idüllilisest pühapäevast. Aga vähemalt Hugo sai terveks.
Nüüd lebab teine haavnult kodus oma lambanahal ja püüab lahti saada kummalisest torbikust, mis ta pea ümber on. Hella hingega nagu ta on, tuli meil täna hommikul teda sööta ja joota, sest ta keeldub kategooriliselt oma torbikuga neid tegevusi ise korda saatmast. Jalutamine on ooper omaette. Üheksa päeva veel.
Me oleks korraga nagu lapse saanud...