Vanadus

Kui ma enne kahtlesin selles, et hakkan vist vanaks jääma, siis nüüdseks pole enam midagi kahelda. On selgemast selgem, et ma olengi vanaks saanud. Ei, mul ei ole veel sünnipäeva olnud. Selleni, mis mind "neljakümnendaid käima" paneb, on veel viis kuud aega. Lihtsalt ma avastasin, milline on viimasel ajal minu jaoks täiuslik laupäevaõhtu.
Värske õunapirukas. Katsetasin uut retsepti ühest kokaraamatust, kust mul siiani pole mitte ükski toit välja tulnud, ja üllatus-üllatus seekord kook õnnestus. Üle maja leviv magus kaneeli- ja fariinisuhkrulõhn. Küünlad. Hämar valgus. Sugulased, kes lihtsalt korraks läbi astusid, et vaadata, kuidas metsas elatakse. Soe pleed. Vein. Ja "Hercule Poirot". Tundub, et rohkem polegi vaja. Ja öelge mulle siis, et see pole ligihiiliv vanadus? Varem oleks ma öelnud, et õige nädalavahetusega käib kaasas P-I-D-U!
Aga Janek, küsite te ehk? Kas teda polegi täiuslikule pildile vaja? Ega ta halba ei teeks, kuid kui mees tahab õues käia, kes saab seda keelata. Ja milleks? Eks mul on väike omakasu ka sees. Kui Janek varajastel hommikutundidel laekub, saan ma ta'lt nõuda, et just tema peab (ilmtingimata täna) põrandad ja nõud ära pesema. Noh nii, tasuks õues käimise eest;) Ja huvitaval kombel ei nõua ta, et ma kanaleid vahetaks, et ta saaks vormeleid vaadata. Vaatab ilma suurima torinata hoopis koos minuga Sony Enterntainmenti...Puhas luksus!
Elu nagu lill. Mis sellest, et hakkan vanaks jääma. Kas järgmiseks haaran kätte kudumisvardad:D