Olen Tartus olnud 24h vähem kui nädal. Viimased neli päeva pole ma emmega kakelnud - ju hakkame üksteise kohalolekuga ära harjuma. Üha enam hakkan ma ära harjuma Tartu veidike unise olekuga ja mida aeg edasi, seda rohkem avastan ma, et Tartu on üsna meeldiv linn. Olen ma vanaks jäämas või hulluks minemas? Olen näinud ja mõelnud ja kogenud ja... palju rohkem kui niisama autoga läbi linna kihutades.
Esiteks avastasin ma ühistranspordi. Mulle on isegi bussipeatuste nimed pähe kulnud: Kasteheina-Nikolai Triigi - Ihaste hotell - Lammi... Aga bussiaegu ei oska ma ikka vaadata, sest kõik korrad olen ma netist mingi täiesti vale aja vaadanud. Täna hommikul sõitsin ma bussiga mööda ühest gümnaasiumist. Parasjagu oli kehalise tund ja ma mõtlesin. Kui ma koolis käisin, oli keka tund tihti keset koolipäeva. Keka tunnis tuli tihti joosta tuhat ringi ümber koolimaja või kaugele-kaugele parki. See kõik tähendab ju higistamist. Aga pesemisvõimalused olid nullilähedased. Riietusruum oli nii tilluke, et ei mahtunud sissegi, rääkimata siis normaalsest riiete vahetamise võimalusest. Vahetund oli max 15 min. Selle ajaga ei jõuaks end pesta, isegi kui võimalused oleks olemas olnud. Ometigi ei haisenud me ju keegi pärast keka tundi higi järgi. Kas me siis tegelikult ei teinudki tegelikult midagi väga kehalist? Tundub, et ka praegu on kehalise tund keset koolipäeva. Huvitav, kas pesemistingimused on paranenud? Kas vahetunnid pikenenud? Või käib ikka nagu siis kui mina kehalise tunnis käisin?
Jalutades üle jalakäijate silla, tuli mulle meelde ülikooliaeg. Lihtsalt meenus, kuidas sai jälgitud raekoja kella, et mitte hilineda. Bussipeatusest kooli jõudis hea tahtmise juures viie minutiga.
Edasi seadsin ma sammud kohvikusse, mis oli veel suletud. Tallinnas ma selliseid asju endale lubada ei saaks. Istusin ja ootasin tuttavat, kellega pidime arutama uut ja väga huvitavat raamatuprojekti. Saladuskatte all võin öelda, et saime ülikõva kondikava valmis ja raamat tõotab tulla üks parimaid omasuguste seas. Silmatorkav, intrigeeriv ja kiiksuga! Mul veab, et mu kaasautor on silmatorkav, intrigeeriv ja kiiksuga;)
Ootamatult oli varahommikust saanud ennelõuna, lõuna, pärastlõuna - ma olin ikka selles samas kohvikus, istusin samal toolil, ainult seltskond vahetus. Ma olin nagu kunstiinimene ühest neist raamatutest, mis räägib kunstnike ja kirjanike elulugudest ja lõpututest kohvikutes istumisest.
Neli ja pool tundi hiljem leidsin ma end uuesti bussipeatusest (enne seda olin ma läbi hüpanud ühest kaltsukast ja soetanud 20 krooni eest Burberry mantli). Bussiga ringi sõites olen tuttavaks saanud ühe Tartu riietustrendiga. Varem pole ma seda märganud, võib-olla pole mul lihtsalt aega olnud niiviisi inimesi vaadelda. Milline see trend on? Karvase äärega värvilised sulevestid, valged Lacoste papud, mustad vabaajapüksid ja käekott, soovitavalt Guess. Siinkohal on mul kõigile neile Guess kottidega tütarlastele soovitus: kui teil pole võimalusi osta kasvõi feik Guessi/Gucci/Versace/Armani/...kotti, mis tõepoolest ka petaks ära, siis palun soetage endale nende narmendavate äärtega leopardimustri ja suurte kirjadega kottide asemel üks originaalne ja isikupärane kott! Noorte andekate moekunstnike loomingust. Uskuge mind te mõjute palju paremini. Ja palun jätke meelde lihtne reegel - vabaajariietus ja käekott EI käi kokku!
Guessi koti ja Lacoste papudega tüdrukuid olen ma viimase nelja päeva jooksul näinud väga palju.
Lisaks nendele tüdrukutele on Tartu täis "jõhkraid püsse". Neil on alati seljas just NEED riided, mis peaksid minu kapis rippuma, sealt puudu on. Neil on jalas just NEED saapad, mis peaksid minu jalas olema. Ja neil on just SELLISED juuksed, millistest mina vaid unistada saan. Kindlasti on selliseid püsse ka mujal linnades, aga mõned neist hakkavad mulle alati silma Tartus. Nad on nii viimse vindini stiilsed, et kade hakkab.
Kui täna veetsin ma suurema osa päevast "kunstiinimesena" kohvikus ning püsside ja Lacoste papude seas, siis eile sattusin ma ühistranspordist lausa sellisesse vaimustusse, et otsustasin vanaemaga lihtsalt heast peast Tartu- Kõrveküla-Vasula-Tartu bussiga kaasa sõita. Maale! Vasulasse. Lihtsalt tuli tahtmine. Tunni aja pärast sõitsin ma teise Tartu-Kõrveküla-Vasula-Tartu bussiga linna tagasi.
Jah, mingil põhjusel ütlen ma, et mulle on hakanud Tartu meeldima. Vähem kui 48h pärast lähen ma tagasi koju...Kodu meeldib mulle siiski veel rohkem:)
No comments:
Post a Comment