Mõnikord tekib ka kõige tugevamatel jõuetuse ja abituse tunne. Oleks kohe tahtmine karjuda ja kõik "kuhugi" saata, kõigele käega lüüa ja alla anda. Pisaratega koos tekib viha. Viha iseenda vastu, sest hoolimata kõigist püüdlustest tundub kõik pekki minevat. Kõik on kuidagi valesti. Ei püsi koos. Ei oma tähtsust.
Siis tekib viha, sest "tugevad tüdrukud ju ei nuta", ei lähe liimist lahti. Tugevad tüdrukud on alati tugevad! Kas ma siis polegi tugev, mõtlen? Täitsa pekkis!
Ja siis...kõigepealt tuleb tagasi kaine mõtlemine. Selgus. Mõistad, mida teised sulle öelda tahavad, miks nad käituvad nagu nad käituvad, et nad tahavad sulle vaid kõige paremat. Toetavad sind ka siis kui käitud nagu viimane eesel. Sa oled tänulik. Saad aru, kust tuleb väljend "jagatud mure on pool muret" ja vaatad asjadele otsa uue pilguga. Kogud kokku viimased jõuvarud. Mõistad, et ka tugevad tüdrukud/poisid võivad vahepeal lubada endale pisaraid, näidata end haavatavast küljest. Tunda hirmu.
Edasi korjad ennast kokku ja lähed selg sirgelt edasi. Mitte sammukestki tagasi. Head uudised leiavad sind jälle ülesse. Iseenesest. Pisarad asenduvad naeruga.
Ja korraga hüüad sa "Täitsa pekkis!" hoopis teise hääletooniga.
Ma arvan teadvat, mida silmas pidasid ja ei saa lubada, et seda enam ei juhtu, aga mul on hea meel, et kui sa esimesest emotsioonist üle saad, siis suudad olukordi analüüsida ja näha asju erinevatest vaatenurkadest (ja sõltuvalt vajadusest, võimalustest vms ka midagi ette võtta). Igatahes tore ja muide, nutmine ei näita sugugi alati nõrkust....
ReplyDeleteTugev olemine on lollidele mömmidele, kes enesele varakult mulla peale kraapida tahavad.
ReplyDeleteNormaalsed inimesed vihastavad, karjuvad ja nutavad kui neil ikka staks üle viskab :)
Nojah, ma mõtlesin tegelikult sama, ainult neid, kes enesele varakult mulla peale kraapida tahavad, pean ma justnimelt nõrkadeks. Ainult tugev julgeb minu arvates olla tema ise ja ei karda näidata emotsioone, julgeb riskida, astuda konfliktidele vastu, avaldada arvamust, julgeb eksida ja oma vigu tunnistada ja vabandada jne.
ReplyDeleteAga nii ma ainult arvan (sõna ja tegu mul paraku alati ei käi sama sammu).