48h Tartus ja Smilers

Onu Indrekul on õigus - Tartus juhtub ALATI asju. ALATI. Vahet pole milliseid, aga juhtub. seekord said "asjad" alguse juba rongis Tartu poole teel olles. Pärast kolme tundi ühes vagunis veetes, küsis Tartu raudteejaama jõudes üks noormees mult viisakalt: "Vabandust, mul on Teile üks küsimus? Kas Teie nimi on Eveliis?" Hmmm...Kuulus ma ei ole - järelikult pidi ta mind lihtsalt kusagilt tundma. Küsisin siis ka, et kas me tunneme üksteist. "Jah," vastas noormees viisakalt,"me tundsime umbes 20 aastat tagasi!" Ah? Mida? 20 aastat? Aga ma pole ju nii vanagi! Või oota siiski! Järelikult olen ma ikka juba täitsa vana, kui mulle saab öelda, et me tundsime 20 aastat tagasi ja see vastab isegi tõele. Kuna mina noormeest ära ei tundnud, siis selgitas ta mulle, et käisime ühes koolis ja elasime ühes tänavas. Siis tuli mulle meelde küll, et ühes kivimajas elasid kolm poissi, nendest kaks käisid minu klassis ja kolmas oli keegi natuke vanem. Ju see siis seesama viisakas noormees oligi. Nimi mulle meelde ei tulnud. Pärast emmega rääkides tuli meile meelde küll, et tal oli valgete juustega vanaema, hommikumantlis ema, noorem õde ja ta nimi oli Andrus (vist?). Vot!

Edasi tuli laupäeva hommik. Käisime vanavarapoodides pilte ja pildiraame jahtimas. Edukalt. Edasi korjasime peale tillukese Delisa ja suundusime linna, et emme pediküüri viia ja ise... Kolm punkti selle pärast, et mina rumal oskasin küsida, et miks me üldse pidime vanaemaga linna tulema kui üks läheb pediküüri ja teine sõbrannaga kohtuma. Mida me siis vanaemaga teeme? Vanaema ja manuaalkäigukastiga autoga? Ega vanaema ei sõida? Mina ka ei sõida! Järgmisel hetkel emme töinas, et miks kõik tema kallal norivad, miks tema kõik alati valesti teeb ja tahtis punase valgusfoori tule ajal autoroolist välja astuda. Mina ei olnud selle pealegi tulnud, et "emme kõik alati valesti teeb" ja et "ma norisin ta kallal", aga vait ka ei jäänud. Emme ka ei jäänud. Me ei jää kunagi kumbki vait.
2h hiljem korjasime emme pediküürist peale ja suundusime tagasi CasaDeLaIhastesse. Jällegi ei suutnud kumbki meist vait olla. Ilmtingimata oli meil vaja SELGUST saada, KUMMAL õigus oli. "Pe...sse!" mõtlesin mina ja jalutasin minema. Ma võin bussiga ka sõbranna juurde minna! Minu õnneks või õnnetuseks oligi buss samal ajal bussipeatuses. Astusin bussi peale, kogu see aeg üürgas mu kotis telefon. Võtsin lõpuks vastu. "Astu KOHE bussist maha!" karjus teisel pool vihane emme. Ka 30-aastasena kuulan ma ikka emme sõna. Astusin maha, aga talle loomulikult ei öelnud. "Miks ma maha pean astuma?" jonnisin mina, bussipeatuses. Bussijuht ei julgenud ka ära sõita - ei tea, kas tal oli põnev või ta lihtsalt ootas kuni ma otsustan. Hakkasin tagasi CasaDeLaIhaste poole jalutama. SAMAL AJAL kihutas mind autoga otsima tilluke Delisa ja ofkoors, et oleks rohkem segadust - sõitis ta teisele poole, arvas, et olen bussis, peatas bussi kinni ja läks bussist õde otsima. SAMAL AJAL olin mina juba koju jõudnud ja sain vanaemalt pahandada, et oma suud kinni ei oska hoida. MINA? Emme ju ka! Segasummasuvila. Olin Tartus olnud alla 48h, viis päeva veel, viis päeva veel....

Õhtusöök seitsmele Heily juures oli üks "hooaja" meeleolukamaid. Kindlasti aitas sellele kaasa see, et Heily vedas meid kõiki rulluisutama ja sisustas meie õhtu meeleolukate ülesannetega, mille käigus mina pidin naabritelt taldrikuga soola laenama, teised pidid nt rõdul "Põdral maja metsa sees" laulma, Ladina-Ameerika tantse õpetama...Ah jaa, natuke mängis kindlasti rolli ka tequila. Aga aint natuke;)
Mingil hetkel tuli kellelegi ikkagi ka mõte, et peaks ka klubisse minema. Raha polnud meil aga kellelgi. Järelikult pidime klubi mõtte maha matma. Kell oli pool kaksteist ja olin just koju minemas, kui üks meist avastas et Atlantises esineb täna õhtul tasuta Smilers. Krimpsutasin kolmel põhjusel nina ja olin kahevahel. 1) ei meeldi mulle see klubi, 2)Tartu naabrinaine oli mind ka sinna kutsunud, aga ma ei uskunud, et kusagil võiks olla tasuta kontsert ja lasin selle kutse ühest kõrvast sisse, teisest välja ja tundsin nüüd süümekaid, teine ju kutsus, mina ütlesin ei ja nüüd... ja 3) KUIDAS ma seletan Janekile, kes kodus Ussipesas oli, et MINA käisin Smilersi kontserdil, kuigi mulle Smilers väga ei meeldigi, aga Janek see eest on üsna suur nende muusika austaja???
Otsustasin kõigele sellele mõelda järgmisel päeval ja pean tunnistama, et tegin ühe väga õige otsuse, et sellele kontserdile läksin. SEE oli üks parimaid esinemisi, kus ma käinud olen. Ansambel tõmbas niiviisi käima, et mina ei mäleta, kuna mina, MINA, niimoodi kaasa oleksin elanud ning tantsinud kuni jalad valusad. Aga kuidas siis nüüd Janekile seda kõike serveerida? Jälle tuli mulle hea mõte. BLOGI! Niisiis, kallis Janek, käisin ilma sinuta Smilersi kontserdil, see oli väga hea ja lisaks kõigele ka tasuta! Nüüd on see siis öeldud! Jään ootama telefonikõnet - kurja, etteheitvat, solvunut;)
Tõsi, üks asi oli küll kummaline kogu selle klubi juures. Ma ei ole sellistes klubides käinud aastaid väga mitmeid aastaid ja esimese hooga võttis mul silme ees kirjuks kõigist neist miniseelikutes, lakknahast saabastes ja rinnahoidjates imeilusatest, piitspeenikestest, kolmemeetriste jalgadega tsikkidest. Ma ausalt arvasin, et sellised on välja surnud, sest need klubid ja kohad ja seltskonnad, kus ma liigun, neid näha ei ole. Aga nad ei ole surnud! Nad on veel sädelevamad ja lühemate seelikutega kui ma mäletasin ja nad elavad Atlantises.
Mina aga nägin hommikul kaalule astudes üle pika aja numbrit 56!

Tuligi pühapäev. Emme ja vanaema tassisid raamatuid, mina aitasin neid moraalselt diivanil vedeledes. Ilmselt kas meeltesegaduses või lihtsalt heast tujust ajendatuna õnnestus mul lõpuks ometi mõned raamatud endalegi moosida. Vaikselt, paari raamatu haaval hakkan ma neid endale nuruma. Ilus pühapäev oli. Osadele tegus. Emme leidis raamaturiiuli tagant veinipudeli. Sel ajal kui emme ja vanaema JÄRJEKORDSELT toidupoodi läksid, veini ja kalja ja passportuusid ostma, otsustasin mina selle raamaturiiulitaguse veini lahti teha. Naabrinaisele ka pakkuda. Saabus emme. Ja jälle kord olin ma midagi valesti teinud. "Miks sa SELLE veini lahti tegid? Ma ju tõin poest veini!" heitis ta mulle ette.
"Sest ma tahtsin veini!"
"Ma ju tõin veini poest! Miks sa SELLE lahti tegid?" kordas ta teises järjekorras.
"Ma tahtsin veini. Sa isegi ei teadnud, et see vein sul olemas oli, mis vahet seal siis on?" küsisin mina.
"Sa tellisid poest vaid kalja," jonnis emme, "tellinud siis veini!"
"Ma POEST tahtsingi vaid kalja, sest vein oli ju KODUS OLEMAS!"
Ja jälle kord suutsime me tülli minna. Vist. Vähemalt korraks. Olin Tartus olnud alla 72h. Neli päeva veel, neli päeva veel...

Huvitav, mida ma teen "valesti" täna? Hommikul dushi all käies, võtsin ma riiulist ühe valge rätiku, eks ma õhtul saan teada, kas äkki see oligi tänane vale tegu:D

Ja öelge siis, et Tartus EI JUHTU ASJU?