Oktoobrikuu pühapäevaõhtu hämaruses...

...mängivad naabrilapsed peitust. Kui palju on mööda ajast, mil mina peitust mängisin? Kolmkümmend aastat, võib-olla rohkemgi. Tuleb meelde küll. Kui mind kutsutaks, siis läheksin ma kohe nendega mängima. Täiskasvanud ei mängi peitust. Vähemalt mitte lõbu pärast. Kurb küll.
Kas su naabruses oli mõni laps, kes ennast alati nii hästi ära peitis, et mitte keegi ei suutnud teda leida? Meil oli. Veidi aja pärast me loobusime ja läksime minema, jättes ta konutama sinna, kus iganes ta oli. Varem või hiljem ilmus ta maruvihasena lagedale, sest me ei jätkanud tema otsimist. Ja meiegi saime vihaseks, sest tema ei mänginud nii nagu oleks pidanud. Me ütlesime, et tegemist on peitmise ja leidmisega. Ja tema ütles, et me mängisime peitmist ja otsimist, mitte peitmist ja otsimise lõpetamist ja me kõik karjusime, et kelle tehtud need reeglid on ja kelle asi see on, kes need reeglid tegi, ja et me ei mängi enam temaga, kui ta niimoodi jätkab ja kes teda üldse vajab ja muud sellist. Peitmine ja otsimine ja karjumine. Sellest hoolimata peitis ta järgmine kord ennast jälle nii, et keegi ei leidnud teda. Niipalju kui mina tean, on ta tõenäoliselt seniajani kusagil peidus.
Kui ma seda kirjutan, jätkub naabruses mäng ja üks laps on peidus otse minu akna all lehehunnikus. Ta on seal juba kaua olnud ja kõik teised on üles leitud ja nad on valmis tema otsimist lõpetama. Ma mõtlesin, kas mitte minna välja ja öelda neile, kuhu ta ennast peitis. Samuti mõtlesin, et pistan lehehunniku põlema, et teda sealt välja peletada. Lõpuks ma lihtsalt hüüdsin aknast: "POISS, TULE PEIDUST VÄLJA!" Ja ma hirmutasin teda niivõrd, et tõenäoliselt tegi ta püksid märjaks ja jooksis nuttes koju emale kaebama. Mõnikord on tõesti raske teada, kuidas teistele abiks olla.
Üks mu tuttav sai eelmisel aastal teada, et tal on viimases staadiumis vähk. Ta oli arst. Ja ta teadis, mida surm tähendab ega tahtnud, et ta pere ja sõbrad selle pärast koos temaga piinleksid. Sellepärast jättis ta selle enda teada. Ja suri. Kõik ütlesid, et ta oli väga vapper ja kannatas vaikselt üksi ega rääkinud kellelegi ja nii edasi ja nii edasi. Kuid omavahel rääkides ütlesid ta pereliikmed ja sõbrad, kui väga vihased nad on, et ta neid ei vajanud, nende tugevust ei usaldanud. Ja ka see tegi valu, et ta nendega hüvasti ei jätnud.
Ta peitis ennast liiga hästi. Ülesleidmine oleks tähendanud, et ta oleks pidanud edasi mängima. Peitusemäng täiskasvanute moodi. Tahtmine ennast peita. Vajadus olla taga otsitud. Segaduses, kui ta üles leitakse. "Ma ei taha, et keegi teaks." "Mis inimesed arvavad?" "Ma ei taha mitte kedagi tülitada."
Veel rohkem kui peitus meeldib mulle mäng nimega sardiinid. Sardiinides peidab üks mängija ennast ära ja teised hakkavad teda otsima. Kuis a ta üles leiad, siis poed tema juurde peitu. Õige pea on kõik üheskoos peidus, kõik nagu silgud pütis. Ja varsti hakkab keegi itsitama ja keegi naerma ja kõik leitakse üles.
Keskaja teoloogid kirjeldasid isegi Jumalat peitusemõistega, nimetades teda Deus Absconditus. Kuid mina arvan, et Jumal mängib sardiinimängu. Ja leitakse üles samal viisil nagu sardiinimängus kõik üles leitakse - nende naeruhäälte järgi, kes lõpuks on üheskoos peitu pugenud.
"Entel-tentel-trika-trei," hüüavad lapsed, mis tähendab: "Tulge välja, ükskõik, kus te olete. Uus mäng algab." Ja nii ütlen ka mina. Kõikidele, kes on ennast liiga hästi ära peitnud. Laps tule peidust välja! Entel-tentel-trika-trei.

(Ärge arvake, et see tekst on pärit minu sulest - nii andekas ma veel ei ole. Raamaturiiuleid ringi tõstes leidis emme ammu kadunud Robert Fulghumi "Kõik, mis ma tegelikult teadma pean..." SEDA raamatut ei õnnestunud mul endale moosida. Ja poes on ka see defka-värk. Niisiis otsustasin mõned palad lihtsalt siia ümber kirjutada.)