Ja pesukarud. Meil olid pesukarud. Sellised suured. Palju.

Põhjustel, mis on teada ainult Jumalale ja pesukarude hormoonidele, valisid nad paaritumiseks meie majaaluse. Igal kevadel. Ja põhjustel, mis on teada ainult Jumalale ja pesukarude hormoonidele valisid nad minu maja all paaritumise ajaks nimelt kell kolm öösel.
Kuni sa ei ole läbi elanud, kuidas pesukarud öösel kell kolm sinu magamistoa all paarituvad, oled sa ilma jäänud kõige sensatsioonilisematest hetkedest oma elus. Tagasihoidlikult öelduna on see ebatavaline sündmus. Sul on sellest veidi aimu, kui sa oled kuulnud, kuidas kassid öösel kaklevad. Korruta kisa võimsus ja läbilõikavus kümnega. Seda ei saa kuidagi sensuaalseks ja erootiliseks nimetada. Pigem on see kolmekordse tuletõrjesireeni taoline.
Ma mäletan esimest korda, kui see juhtus. Kuna tingimused ei võimaldanud magada, siis ma tõusin üles. Kui ma ütlen, et tõusin üles, siis mõtlen ma selle all, et ma TÕUSIN ÜLES. Umbes kolm jalga. Otse üles. Tekkide ja muuga.
Kui ma olin eneseusalduse tagasi saanud ja uue adrenaliiditasemega kohanenud, võtsin ma taskulambi, läksin välja ja piilusin maja alla. Emane pesukaru ja ta kavaler õiendasid nurgas oma asju, ise kaetud muda ja verega ega näinud üldse seksikad välja.
Ei minu kohalolek ega valgusvihk suutnud neid panna oma tegevust katkestama. Nende kirglik armulahing jätkus lõrina, haugatuste ja kriiskamise saatel. Kuni ma neid jälgisin, said nad lõpuks rahuldatud ja eraldusid teineteisest. Neil puudus igasugune häbi. Mis tuli ära teha, sai tehtud. Ja teatud läikega silmis kõndisid nad minema, et ennast ilusasti korda seada kõigeks, mis nende pesukaruelus järgmiseks toimuda võis.
Mina aga istusin seal vihma käes, taskulambivalgus ikka veel armastajate kohtumispaigale suunatud. Ja mõtisklesin. Miks on see nii, et armastust ja elu tuleb nii sageli sellise valu ja pinge ja segadusega edasi kanda? Ma küsin sinult, miks on see nii?
Ma mõtlesin oma armsale naisele, kes ülal mu pea kohal voodis magas ja meie endi kirglikele konfliktihäältele. Huvitav, missuguse järelduse teeksid pesukarud sellistest häältest, mida naine ja mees öösel teevad, mis kõlavad nagu "Kui-sa-mind-tõesti-armastad-siis-sa-ei-ajaks-vannituba-nii-segi", millele järgneb "OH JAH? LAS MA ÜTLEN SULLE KA PAAR ASJA..."
Miks ei ole armasus kerge?
Ma ei tea. Ja pesukarud ka ei ütle.

(Ikka R.F. mõtted riiuli tagant leitud raamatust, mitte minu omad.)