Stupidity is also a gift of God, but one mustn't misuse it!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et vaatasin CV Keskusest tööpakkumisi. Tartus 79. Linnas, kus elab ca 100 000 inimest! Pärnus 20. Narvas ja Haapsalus 2. Väiksemaid kohti ei hakkanud ma isegi vaatama. Töötuid on Eestis ligi 100 000. Statistikaga võiks jätkata, aga pilt on ilma selletagi selge.
Samal ajal kuulsin ma uudist ühest Eesti väikelinnas tegutsevast... ütleme, et jalgrattaid valmistavast ettevõttest, mis pakub tööd umbes 50 inimesele. Ometigi ei saa ettevõte oma jalgrattaid ilma probleemideta turustada. Kaubandusketid ja jalgrattaid müüvad poekesed eelistavad suuremaid ja tuntumaid brände või välismaal valmistatud pedaale, jalgrattakette ja muid vidinaid, kuigi kohaliku ettevõtja hinnatase on lastud nii madalale, et ettevõttel on niigi raskusi elus püsimisega. Poodidest väljajäämine muudab ellujäämise veelgi raskemaks.
Väike ettevõte tegi katse ning valmistas kaks identset jalgratast - ühele neist kleepis peale läikiva ja tuntud brändi nime, teisele kleepis peale oma ettevõtte logo. Toode oli TÄPSELT samasugune, hind "tuntud brändil" veidike kallim, poodi pääses välismaine toode kohaliku toote ees. Põhjenduseks toodi, et kvaliteedi ja hinna suhe pole paigas! WTF?
Siiani püsis ettevõte vee peal, sest neil õnnestus siiski poelettidele saada mõned oma soodsamad jalgratta varuosad, nädal tagasi loobuti ka nendest. Ettevõte pole veel alla andnud ja püüab leida uusi väljundeid. See, mis mind vihastama paneb, on kahepalgelisus. Igal pool uudistest kuuleme me kui oluline on toetada kohalike väikeettevõtjaid, kui oluline on töökohtade pakkumine ääremaadel, kui oluline on eelistada eestimaist... Aga kuidas on lood tegelikult? Selle konkreetse väikelinna rahvastikuarv on järjest vähenenud, põhjuseks oh üllatus-üllatus tööpuudus. Kui väikelinnast kaob ka see ettevõte, jääb tööta veel 50 inimest. Mis saab sellistest väikelinnadest edasi? Depressiivne Eesti väikelinn, kus uksi pole vaja lukustada, sest majades lihtsalt ei elagi kedagi..
Hiljuti kohtusin ka ühe teise väikeettevõtjaga, kes valmistab ütleme, et pappkaste. Tema selgeks missiooniks oli inimestele tööd pakkuda, Eestisse tööd tuua. Olin sellisest missioonist siiralt üllatunud, harilikult on missiooniks ikka kasumi kasvatamine ja muu selline. Mulle meeldis selline lihtne ja siiras mõte. Ehk siis väikeettevõtted ja -tootjad pingutavad, et konkurentsis ellu jääda, inimestele tööd pakkuda ja elu edendada, majanduslangusest välja tulla, aga neile pillutakse vaid kaikaid kodaratesse. Kahju!
Suured poeketid võiksid enne otsuste tegemist peeglisse vaadata. Natuke suuremalt mõelda, kastist väljapoole. Jään sellele jalgrattaid valmistavale ettevõttele kaasa elama ja pöialt hoidma. Ja kõigile teistele samasugustele ettevõtetele.