Täna hommikul ei ärganud ma nii varakult vabatahtlikult, aga kui lauatelefon väikeste vahedega 76 korda pläriseb ja keegi ei suvatse sellele vastata, siis tahes-tahtmata läheb trrr-trrrrrrrr-trrrr helina peale, mis ei kavatsegi lõppeda, uni ära ka kõige unisemal. Kusjuures 76 korda ei ole üldse liialdus. Võib-olla helises telefon veelgi, aga 76 korda helises ta sellest hetkest kui ma kuulma hakkasin.
Ma tean küll, kes see oli. Vanaonu, kes oma mobiiltelefoni sim-kaardi oli suutnud ära blokeerida ja kellega ma lubasin telefonifirma esindusse uue sim-kaardi järgi minna. Ma tean, et see oli tema, ma ise ütlesin talle, et helista siis reedel, et ma ära ei unustaks. Aga ma ei uskunud, et ta oma meeldetuletuskõne pool kaheksa teeb.
Kui aga rääkida sellest telefonifirmast, siis mind pani hämmastama KUI keeruliseks on aetud sim-kaardi vahetus. Helistasin klienditeenindusse ja küsisin, et mida teha kui üks vanainimene on oma sim-kaardi blokeerinud. Sain vastuseks, et inimene, kelle nimel see number on, peab esindusse tulema. Ta on 85-aastane ja ei liigu, vastasin mina. Kas kuidagi teisiti ei saa, volitusega või kuidagi? Saab ikka, sain uue vastuse. Olin juba lootusrikas. Edasi selgus, et notariaalse volitusega. Või internetipanga paroolide kaudu iseteeninduses. Ma ei hakanud vanaonule isegi seletama, mis asi internet on.
Olin tegelikult hämmingus. Usun, et nii mõnigi vanem inimene on oma kaardi kogemata, liigse näperdamise ja agarusega ära blokeerinud, kas siis tõesti ei saa kuidagi telefoni teel ja moodsamalt 21-sajandile kohasemalt selliseid asju korda ajada? Miks peab 85-aastane kohale minema? Või siis notariaalse volituse tegema - mis on VEELGI absurdsem.
Aga kui sel 85-aastasel pole nii toredat lapselast kui mina, kes on nõus vanaonu esindusse sõidutama & talutama, kuidas nemad oma sim-kaardid lahti blokeerivad? Ja ilma igasugu sarkasmita - kas tõesti on vaja, et kõik aeglased ja haiged vanainimesed erinevaid esindusi oma muredega ummistavad?
Kuule täitsa mõistan... Kohati tundub, et eesti ametiasutused on väga paindumatud. Ja mis on see suur probleem - SIM-kaart!, ehk tegelikult probleemi polegi. Aga tõesti 21 sajandil nõuab asutus mingit notariaalset toimingut ühe kompuutrikliki tegemiseks...
ReplyDeleteaga võib-olla neil käib nii vähe kliente ja neil pole piisavalt tööd, et selleks et õigustada klienditeenindajate olemasolu kutsuvad nad kliendid ka kõige väiksema probleemiga kohale?
ReplyDeleteHei hei! Väga hea ja soe ja huvitav on su eneseirooniaga vürtsitatud blogi jälgida! Jätka samas vaimus! Pean ise ka ilmselt hakkama peagi elus uusi väljakutseid otsima, põnev ikka see 30 eluaasta:) Ja muideks ma võiks enda vabatahtlikku abi pakkuda su raamatute kujundamisel! Kallid!
ReplyDeletePreili Pipar A.
kusjuures ei pea sugugi nii vana olema!
ReplyDeletemeie 24-nenoormees näppis ona sim'i koomasse kui ta luumurruga haiglas oli. ei hakanud teda kuskile transportima, odavam oli uus osta
Oleks tore küll kui varastatud telefonidega poleks muud muret kui et lähed esimesse ettejäävasse teenindusse ja lased kaardi avada. Ja siis helistad võõra inimese raha eest nii palju kui kulub, mitte keegi ei saa takistada. Kui kaardi omanik selle uuesti kinni laseb panna, siis lähed aga uuesti ja lased jälle avada. Mulle see meeldiks :)
ReplyDeleteVarganägu
Varganäoga nõus, mulle meeldiks ka :)
ReplyDeleteLiis Haavel
haahaahaa...21.sajandil võiks olla välja mõeldud paroolid jms, nagu pangakaardigi saad telefoni teel avada juhul kui ma-ei-tea-mis-leping sõlmitud, et anonüümsed varganäod ei teeks pahandust ja 85-aastased või luumurruga haiglas viibivad inimesed ei peaks liikuma
ReplyDeletePreili Pipar, su abi on vägagi teretulnud:) Panen kõrva taha!
ReplyDelete