Ökovanaema laste keskel

Kui ühel ilusal päeval telefon helises ja keegi meeldiva häälega naisterahvas Johanna Maria Prangeli raamatukokku lastele raamatuid ette lugema kutsus, ei osanud ma päris täpselt ettegi kujutada, mida see tähendab. Kogemused lastega tegelemisega on ju minimaalsed või väga kauaajatagused, sest isegi Tilluke Delisa on vahepeal suureks kasvanud, onupojad, tädipojad ja teised tillukesed sugulased samuti. Sellest hoolimata olin kutsest meelitatud.
Eile hommikul kui mulle vaatas vastu 30 elavaloomulist last, tundsin kerget hirmu. Pean tunnistama, et üheks hetkeks tundus see kõik palju hullem kui ükskõik, milline tööintervjuu, ärikohtumine, tõsine vestlus....Mis saab siis kui lapsed mind tomatitega pilduma hakkavad? Ära ei saanud enam ka joosta. Öelda, et teate, kallid siinviibijad, aga ma ikka ei julge lastega tegeleda. Niisiis oli julge hundi rind rasvane ja Johanna Maria Prangel asus lastega dialoogi.
Hirm oli ilmaasjata. Mis sellest, et osaliselt ülemeelikud ja paigalpüsimatud, olid lapsed siirad ja vastuvõtlikud, suhtlemisaldid ja sõbralikud. Tomatitega ei pildunud keegi. Hoopis naljakas oli. Lõbus ka. Kui poiste seas printsid peale ei läinud, tuli alustuseks printsessile hoopis üks robot konna seest välja suudelda/lugeda. Moodsad ajad! Kes ütleb, et tänapäeval konna suudeldes sealt hoopis põmaki! robot välja ei ilmu. Mina ei ole viimasel ajal konni musitanud.
Igatahes enam Johanna Maria lapsi ei karda:) Ja hoopis tänab Saue vallaraamatukogu kutse eest!