Kuulsin täna hommikul uudist, et Eestis kurdab töökiusamise üle 6% töötajatest. Mul on olnud au selle 6% sisse kuuluda ja kui veel ausam olla, siis ma tahaks öelda, et järelikult tunnen ma kõiki neid 6% töötajatest. Kuidas on siis võimalik, et vaid nii väike arv inimesi sellise probleemi üle kurdab? Kas mina olengi lihtsalt sattunud nendesse kõige hullematesse kohtadesse, kus töötegemise asemel tegeletakse kiusamisega või ma lihtsalt kujutasin endale kõike ette või...?
Ma ise usun, et tegelikult on asi üldse selles, et kuna kiusamine on nii nõme sõna, siis paljud ei julgegi seda tunnistada. Kes see ikka tahab tunnistada, et on üks neist, kes hommikuti pead pidi wc-potti uputatakse või kelle aluspüksid üle pea tõmmatakse. Aga kiusamine ei tähenda ainult seda. Kiusamine tähendab ka seda kui sind hommikul pealaest jalatallani üle mõõdetakse ja kommenteeritakse, et issake, kas see ongi siis mood või et issakene, alumised ripsmed täitsa värvimata või et issake, juuksejuured juba välja kasvanud. Või siis püütakse oma ebakompetentsuse varjamiseks teisi mustata. Või siis pillutakse lausekilde, et kui ei meeldi, mine minema, süüdistatakse masus ja tuhandes muus surmapatus, mis ei ole kuidagi sinust tingitud. Või siis tehakse sinu kulul nalja, et "selliseid naiivseid ja rumalaid" on meil teisigi olnud, mis sellest, et oled kiusupunnidest kordades arukam ja just seepärast nad su kallal närivadki. Ma võiks veel pikalt jätkata... Mul on kõrvad ja silmad olemas, ma kuulen ja näen...
Kõige rohkem on mul aga kahju sellest, et sellisest kiusamisest ja mõjust (ka töötulemustele) ei räägita ja seepärast ei peeta seda ka probleemiks. Aga selles ei ole süüdi keegi teine kui just need samad inimesed, kes seda päevast päeva välja kannatavad. Hirmus, et kui ma midagi ütlen, saan kinga. Ja töökohta tuleb ju hoida! See on üks loll suhtumine. Ei ole vaja kannatada ja kinni hoida millestki, mis seda väärt ei ole. Maailm on pakkumisi ja uusi väljakutseid täis. Ja uskuge mind, headel inimestel võimalustest puudust ei tule.
Siinkohal tahaks ma tänada Suurt ja Tähtsat Ettevõtet, sest ilma nende abita ja teistsuguse suhtumisega ei oleks ma täna see, kes ma olen. Jõudnud sinna, kuhu olen. Minusse usutakse, minuga arvestatakse, mind nähakse ja kuuldakse. Ma ei ole enam nähtamatu mutrike. Minu edasine käekäik sõltub nüüd vaid minust endast, minu visadusest ja sihikindlusest!
Ei ole vaja kannatada ja kinni hoida millestki, mis seda väärt ei ole. Maailm on pakkumisi ja uusi väljakutseid täis.
ReplyDeleteAga seni kui need pakkumised üles õnnestub leida ja väljakutsed vastu võtta, tuleb millegi eest toitu osta ja korteriüüri tasuda :)
Jaa, sellega olen ma nõus...mingil määral. Suurest ja Tähtsast Tööst ilma jäädes ei saa ka öelda, et väljakutsed ja pakkumised oleks kohe mu uksele koputanud. Palju emotsioone ja olukordi jõudis enne uksele koputada. Ometigi ei jäänud ma peavarjuta ega nälga:) Hakkasin pigem "suuremalt mõtlema".
ReplyDeleteKui Suur Ja Tähtis Ettevõte poleks minu eest otsustanud, siis võib-olla hoiaks ma ka siiani Tööst kinni, sest arved vajavad maksmist. Ma ei tea. Kas oleksin ise julgenud lahti lasta? Nüüd on ju hea targutada...
Muidugi on alati olemas ka võimalus, et olen lihtsalt napakas:)Ja õnnesärgis sündinud?
ic, ma ka ei oleks praegu see, kes olen kui ma ühes riigieelarvelises asutuses kauem enese peal tallata oleks lasknud :)
ReplyDeleteNietjah, inimene on loomult laisk, mõnikord tuleb edasiminekuks suurem või väiksem müks anda.