Eestis on nii palju andekaid inimesi

Kui ma pühapäeva varahommikul kella ühe paiku silmad lahti tegin ja end diivanile teleka ette vedasin, käis minu õnnetuseks "Eesti talent". Olen siiani teadlikult seda saadet vältinud, sest sellised saated ei tõota kunagi head. Täna aga ei leidnud ma endas jaksu kanalit vahetada ja noh natuke uudishimu oli ju ka. Et äkki ikka tõesti on tilluke Eestimaa täis tõsiandekaid inimesi. Aga jälle kord oli mul õigus. Ja ma mõtlen, miks inimesed ometi sinna ronivad end lolliks tegema. Kõrge enesehinnang ja julgus on hea, aga oma oskusi ja talenti tuleks ikka osata adekvaatselt enne hinnata. Eminemi saatel räppimine EI ole talent. Seda oskan mina ka. Rulluiskudega üle laua hüppamine EI ole talent. Kui piisavalt harjutada, saaks mina ka sellega hakkama. Jne jne jne.
Tantsivad ja laulvad lapsed on kindlasti armas vaatepilt ning ma usun, et nad tõesti on andekad. Teatrilaval. Etendustes. Aga "talendiotsingu" saates on mul neist kahju. Selles mõttes, et kuidas sa ütled "ei" 12-aastasele kenale tütarlapsele, olgugi et ta tegelikult isegi viisist mööda laulab. Ja nii saavadki edasi kõik "lapsstaarid". See on ju tegelikult nende petmine. Lapsstaaridele on teised võistlused. Laulukarussell. Koolitants. Jne jne jne. Aga lasta neil uskuda, et neist saavad "Eesti talendid" on lihtsalt julm.
Ehk siis teiste sõnadega. Kui te tegelikult andekad pole, aga peate ilmtingimata saatesse ronima end eksponeerima, siis vaadake vähemalt kasvõi juutuubist, milliste etteastetega teised televaatajate ja kohtunike südameid on võitnud. Äkki saate inspiratsiooni?

Küüslauk

Heaperenaiseliku võõrustajana mõtlesin eile külalisi kostitada lavaššipitsaga. Kuna mu kurk on natuke kähe ja et toidul ikka sügiseselt mõnusat maitset oleks, otsustasin lisada ka veidike küüslauku. Rõhk sõnal veidike. Seega ainult ÜHE küüslauguküüne tavapärase kolme-nelja asemel. Loomulikult ilmnes tõsiasi, et mu külalised ei olnud kõige suuremad küüslaugu sõbrad, aga kuna ma küüslauguga seekord ju ei liialdanud, siis arvasin, et ega nad ära ei sure.
Nojah, ma ei tea, mis imeküüslauguküüs see oli, aga isegi minule (suure küüslauguaustajana) tundus, et toidus oli üle kõige muu tunda just küüslauku. Aga külalised olid viisakad, sõid toidu vaikides ära. Ilmselt lõhnavad nad ka praegu veel küüslaugu järele, sest Janek, kes hilistel öötundidel koju laekus (seekord mitte peolt, vaid töölt!) ja end minu kõrvale kerra keeras, ütles hommikul, et ta oleks nagu Proua Küüslauguga koos maganud. Mine või teise tuppa magama. Ja tundis küüslaugu seekord mittemeeldivaid aroome ka veel hommikul. Kirtsutas nina ja naeris mu üle. Huvitav, kas ta pidi hommikul tegelikult ka tööle minema või oli see ettekääne oma küüslauguse naise käest pääseda:D
Aga...mul on oma külalistest lausa kahju. Esimene kord kui nad meile ööseks jäid, suutis Skype neile üllatuse valmistada ja nad (viisakad nagu nad on) magasid kassipissise teki all. Seekord üritasin mina neid küüslaugu tappa. Huvitav, millega mina ja mu loompere suudame neid järgmine kord üllatada? Pole siis ime, et nad nii harva külas käivad. Nagu šokiturism:)
Nüüd aga mõtlen ma kuidas küüslauguaroomist vabaneda. Kas on mingi imenipp olemas, salarelv küüslaugu vastu? Või pean ma õhtusel sünnipäeval igaksjuhuks teistest inimestest mitme meetri kaugusel istuma? Lausa teises toas? Jääb vaid loota, et Roosi, Tiia ja Maarja on ka viisakad ja mind välja ei viska.
Oleks ma teadnud, et see küüslauk nii riukalik võib olla...

Kiusupunnid

Kuulsin täna hommikul uudist, et Eestis kurdab töökiusamise üle 6% töötajatest. Mul on olnud au selle 6% sisse kuuluda ja kui veel ausam olla, siis ma tahaks öelda, et järelikult tunnen ma kõiki neid 6% töötajatest. Kuidas on siis võimalik, et vaid nii väike arv inimesi sellise probleemi üle kurdab? Kas mina olengi lihtsalt sattunud nendesse kõige hullematesse kohtadesse, kus töötegemise asemel tegeletakse kiusamisega või ma lihtsalt kujutasin endale kõike ette või...?
Ma ise usun, et tegelikult on asi üldse selles, et kuna kiusamine on nii nõme sõna, siis paljud ei julgegi seda tunnistada. Kes see ikka tahab tunnistada, et on üks neist, kes hommikuti pead pidi wc-potti uputatakse või kelle aluspüksid üle pea tõmmatakse. Aga kiusamine ei tähenda ainult seda. Kiusamine tähendab ka seda kui sind hommikul pealaest jalatallani üle mõõdetakse ja kommenteeritakse, et issake, kas see ongi siis mood või et issakene, alumised ripsmed täitsa värvimata või et issake, juuksejuured juba välja kasvanud. Või siis püütakse oma ebakompetentsuse varjamiseks teisi mustata. Või siis pillutakse lausekilde, et kui ei meeldi, mine minema, süüdistatakse masus ja tuhandes muus surmapatus, mis ei ole kuidagi sinust tingitud. Või siis tehakse sinu kulul nalja, et "selliseid naiivseid ja rumalaid" on meil teisigi olnud, mis sellest, et oled kiusupunnidest kordades arukam ja just seepärast nad su kallal närivadki. Ma võiks veel pikalt jätkata... Mul on kõrvad ja silmad olemas, ma kuulen ja näen...
Kõige rohkem on mul aga kahju sellest, et sellisest kiusamisest ja mõjust (ka töötulemustele) ei räägita ja seepärast ei peeta seda ka probleemiks. Aga selles ei ole süüdi keegi teine kui just need samad inimesed, kes seda päevast päeva välja kannatavad. Hirmus, et kui ma midagi ütlen, saan kinga. Ja töökohta tuleb ju hoida! See on üks loll suhtumine. Ei ole vaja kannatada ja kinni hoida millestki, mis seda väärt ei ole. Maailm on pakkumisi ja uusi väljakutseid täis. Ja uskuge mind, headel inimestel võimalustest puudust ei tule.
Siinkohal tahaks ma tänada Suurt ja Tähtsat Ettevõtet, sest ilma nende abita ja teistsuguse suhtumisega ei oleks ma täna see, kes ma olen. Jõudnud sinna, kuhu olen. Minusse usutakse, minuga arvestatakse, mind nähakse ja kuuldakse. Ma ei ole enam nähtamatu mutrike. Minu edasine käekäik sõltub nüüd vaid minust endast, minu visadusest ja sihikindlusest!

Ökovanaema laste keskel

Kui ühel ilusal päeval telefon helises ja keegi meeldiva häälega naisterahvas Johanna Maria Prangeli raamatukokku lastele raamatuid ette lugema kutsus, ei osanud ma päris täpselt ettegi kujutada, mida see tähendab. Kogemused lastega tegelemisega on ju minimaalsed või väga kauaajatagused, sest isegi Tilluke Delisa on vahepeal suureks kasvanud, onupojad, tädipojad ja teised tillukesed sugulased samuti. Sellest hoolimata olin kutsest meelitatud.
Eile hommikul kui mulle vaatas vastu 30 elavaloomulist last, tundsin kerget hirmu. Pean tunnistama, et üheks hetkeks tundus see kõik palju hullem kui ükskõik, milline tööintervjuu, ärikohtumine, tõsine vestlus....Mis saab siis kui lapsed mind tomatitega pilduma hakkavad? Ära ei saanud enam ka joosta. Öelda, et teate, kallid siinviibijad, aga ma ikka ei julge lastega tegeleda. Niisiis oli julge hundi rind rasvane ja Johanna Maria Prangel asus lastega dialoogi.
Hirm oli ilmaasjata. Mis sellest, et osaliselt ülemeelikud ja paigalpüsimatud, olid lapsed siirad ja vastuvõtlikud, suhtlemisaldid ja sõbralikud. Tomatitega ei pildunud keegi. Hoopis naljakas oli. Lõbus ka. Kui poiste seas printsid peale ei läinud, tuli alustuseks printsessile hoopis üks robot konna seest välja suudelda/lugeda. Moodsad ajad! Kes ütleb, et tänapäeval konna suudeldes sealt hoopis põmaki! robot välja ei ilmu. Mina ei ole viimasel ajal konni musitanud.
Igatahes enam Johanna Maria lapsi ei karda:) Ja hoopis tänab Saue vallaraamatukogu kutse eest!

Vanadus

Kui ma enne kahtlesin selles, et hakkan vist vanaks jääma, siis nüüdseks pole enam midagi kahelda. On selgemast selgem, et ma olengi vanaks saanud. Ei, mul ei ole veel sünnipäeva olnud. Selleni, mis mind "neljakümnendaid käima" paneb, on veel viis kuud aega. Lihtsalt ma avastasin, milline on viimasel ajal minu jaoks täiuslik laupäevaõhtu.
Värske õunapirukas. Katsetasin uut retsepti ühest kokaraamatust, kust mul siiani pole mitte ükski toit välja tulnud, ja üllatus-üllatus seekord kook õnnestus. Üle maja leviv magus kaneeli- ja fariinisuhkrulõhn. Küünlad. Hämar valgus. Sugulased, kes lihtsalt korraks läbi astusid, et vaadata, kuidas metsas elatakse. Soe pleed. Vein. Ja "Hercule Poirot". Tundub, et rohkem polegi vaja. Ja öelge mulle siis, et see pole ligihiiliv vanadus? Varem oleks ma öelnud, et õige nädalavahetusega käib kaasas P-I-D-U!
Aga Janek, küsite te ehk? Kas teda polegi täiuslikule pildile vaja? Ega ta halba ei teeks, kuid kui mees tahab õues käia, kes saab seda keelata. Ja milleks? Eks mul on väike omakasu ka sees. Kui Janek varajastel hommikutundidel laekub, saan ma ta'lt nõuda, et just tema peab (ilmtingimata täna) põrandad ja nõud ära pesema. Noh nii, tasuks õues käimise eest;) Ja huvitaval kombel ei nõua ta, et ma kanaleid vahetaks, et ta saaks vormeleid vaadata. Vaatab ilma suurima torinata hoopis koos minuga Sony Enterntainmenti...Puhas luksus!
Elu nagu lill. Mis sellest, et hakkan vanaks jääma. Kas järgmiseks haaran kätte kudumisvardad:D

Tagasiside

Olen "spungiraamatu" kohta saanud tagasisidet kahelt mehelt, kes selle raamatu otsustasid läbi lugeda. Esimene neist arvas, et raamatut oli liiga lihtne lugeda, sest tema ootas minult midagi sügavamat, midagi, mis paneks kaasa mõtlema. Ehk siis liiga naistekas.
Teine neist leidis, et raamatut on mehel liiga raske lugeda, sest naiste omavahelisest lobast on raske aru saada ja seda jälgida. Tema leidis, et kõige kaasahaaravamad olid hoopis need kohad, mida ma ise pidasin kõige igavamateks, liiga heietavateks. Ütles kah, et liiga naistekas.
Samas jällegi paar naist, kes raamatu läbi lugesid, ütlesid, et neid pani lugu muigama, mõne koha peal lausa kõva häälega naerma. Lisaks olen ma veel kuulnud solvumist ja vihastumist.
Meestelt saadud tagasiside põhjal võiks ju öelda, et järelikult on raamat läinud "õigesse auku", sest "Spunki otsides" ongi pesueht naistekas, mõeldud lihtsaks meelelahutuseks, kergeks lugemiseks. Samas jälle mõtlen, et võib-olla saigi lugu liiga naistekas, võib-olla oleks pidanud sisse tooma ka rohkem meeste lugusid? Mida mehed samal ajal kodus teevad? Ma võiks ju kirjutada ka ühe meesteka? Aga kust ma tean, mida mehed siis kodus teevad, kui naised ära on? Millised on meeste koosviibimised? Mehed, andke teada:)
Igatahes on kõik arvamused teretulnud ja oodatud, et järgmine raamat ikka veel parem saaks!

MIDA MA VÕLGNEN OMA EMALE

Mu ema õpetas mind HINDAMA HÄSTI TEHTUD TÖÖD:

„Kui te tahate üksteist ära tappa, siis tehke seda väljas. Ma just lõpetasin koristamise“.

Mu ema õpetas mulle RELIGIOONI :

„Sa parem palveta, et see plekk vaiba pealt välja tuleks“.

Mu ema õpetas mulle LOOGIKAT :

„Et millepärast või? Aga just sellepärast, et ma nii ütlesin“.

Mu ema õpetas mulle VEELGI ENAM LOOGIKAT :

„Kui sa nüüd kukud kiige pealt maha ja murrad oma kaela, siis sa koos minuga poodi ei tule“.

Mu ema õpetas mulle ETTENÄGELIKKUST :

„Kui sa õnnetusse satud, siis vaata, et sul alati puhas aluspesu seljas oleks!“.

Mu ema õpetas mulle IROONIAT :

„Nuta aga edasi, küll sa siis näed, mis ma sinuga teen – sa veel karjud mul käes“.

Mu ema õpetas mulle IMETEGUSID:

„Pane suu kinni ja söö oma toit ära“.

Mu ema õpetas mulle KONDIVÄÄNAMIST :

„No vaata seda porilaiku oma kukla peal!“

Mu ema õpetas mulle ILMAVAATLUST :

„Su tuba näeb välja, nagu oleks sealt tornaado üle käinud“.

Mu ema õpetas mulle VASTUPIDAVUST :

„Sa istud siin laua taga niikaua, kuni kapsas on söödud“.

Mu ema õpetas mulle KAHEPALGELISUST :

„Ma olen seda sulle juba miljon korda rääkinud, et ära kunagi liialda!“.

Mu ema õpetas mulle OOTUSÄREVUST :

„Oota ainult, millal me koju jõuame, ja siis ma alles näitan sulle….“.

Mu ema õpetas mulle MEDITSIINI :

„Kui sa ei lõpeta silmadega kõõritamist, siis nad jäävadki pöörlema nagu karusell “.

Mu ema õpetas mulle HUUMORIT :

„Kui see muruniiduk lõikab nüüd sul varbad otsast, siis ära tule mulle kaebama“.

Mu ema õpetas mulle GENEETIKAT :

„Sa oled täpselt nagu su isa“.

Mu ema ema õpetas mulle TARKUST :

„Kui sa saad sama vanaks, kui mina olen, alles siis sa saad sellest aru“.

Mu ema õpetas mulle SELGELTNÄGEMIST :

„Pane see kampsun selga. Kas sa arvad, et ma ei tea, millal sul külm on“.

Mu ema õpetas mind RASKUSTEGA TOIME TULEMA :

„Mida sa ometi mõtlesid? Vasta mulle, kui ma sinuga räägin! …. Ära räägi mulle vastu!“

Mu ema õpetas mulle KANNATUST :

„Muidugi võid sa seda teha. Kohe siis, kui oled 18 täis ja lähed omaette elama“.

Mu ema õpetas mulle DIPLOMAATIAT :

„Ma ei taha teada, kumb teist alustas, te ju mõlemad kaklesite“.

Mu ema õpetas mulle JAGAMIST :

„Mängige selle asjaga ilusasti või ma võtan selle teie mõlema käest korraga ära“.

Mu ema õpetas mulle VIISAKAID KOMBEID :

„Kasuta kahvlit! Kui ma näen, et sa jälle sööd kätega, siis ma topin need sulle kurku kinni!“.

Mu ema õpetas mulle KADEDUST :

„Maailmas on miljoneid lapsi, kelle on vähem vedanud kui teil, sest neil ei ole nii häid vanemaid kui teil on“.

Mu ema õpetas mulle SAAMIST :

„Sa alles saad, kui me koju jõuame“.

Mu ema õpetas mulle TULEVIKU PEALE MÕTLEMIST :

„Kui sa seda kontrolltööd ära ei tee, siis sa ei saa mitte iialgi tööle!“.

Mu ema õpetas mulle TÄISKASVANUKS SAAMIST :

„Kui sa ei söö juurvilju, siis sa ei kasva kunagi suureks“.

Mu ema õpetas mulle ÕIGLUST :

„Kunagi on sul omal lapsed ja ma loodan, et nad tulevad täpselt sinu moodi“.

Aga üle kõige õpetas mu ema mulle ARMASTUST :

„Sa tead ju, et mida iganes sa ka ei teeks või mis iganes ka ei juhtuks, ma olen alati koos sinuga ja toetan sind, sest ma armastan sind“.

Stupidity is also a gift of God, but one mustn't misuse it!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et vaatasin CV Keskusest tööpakkumisi. Tartus 79. Linnas, kus elab ca 100 000 inimest! Pärnus 20. Narvas ja Haapsalus 2. Väiksemaid kohti ei hakkanud ma isegi vaatama. Töötuid on Eestis ligi 100 000. Statistikaga võiks jätkata, aga pilt on ilma selletagi selge.
Samal ajal kuulsin ma uudist ühest Eesti väikelinnas tegutsevast... ütleme, et jalgrattaid valmistavast ettevõttest, mis pakub tööd umbes 50 inimesele. Ometigi ei saa ettevõte oma jalgrattaid ilma probleemideta turustada. Kaubandusketid ja jalgrattaid müüvad poekesed eelistavad suuremaid ja tuntumaid brände või välismaal valmistatud pedaale, jalgrattakette ja muid vidinaid, kuigi kohaliku ettevõtja hinnatase on lastud nii madalale, et ettevõttel on niigi raskusi elus püsimisega. Poodidest väljajäämine muudab ellujäämise veelgi raskemaks.
Väike ettevõte tegi katse ning valmistas kaks identset jalgratast - ühele neist kleepis peale läikiva ja tuntud brändi nime, teisele kleepis peale oma ettevõtte logo. Toode oli TÄPSELT samasugune, hind "tuntud brändil" veidike kallim, poodi pääses välismaine toode kohaliku toote ees. Põhjenduseks toodi, et kvaliteedi ja hinna suhe pole paigas! WTF?
Siiani püsis ettevõte vee peal, sest neil õnnestus siiski poelettidele saada mõned oma soodsamad jalgratta varuosad, nädal tagasi loobuti ka nendest. Ettevõte pole veel alla andnud ja püüab leida uusi väljundeid. See, mis mind vihastama paneb, on kahepalgelisus. Igal pool uudistest kuuleme me kui oluline on toetada kohalike väikeettevõtjaid, kui oluline on töökohtade pakkumine ääremaadel, kui oluline on eelistada eestimaist... Aga kuidas on lood tegelikult? Selle konkreetse väikelinna rahvastikuarv on järjest vähenenud, põhjuseks oh üllatus-üllatus tööpuudus. Kui väikelinnast kaob ka see ettevõte, jääb tööta veel 50 inimest. Mis saab sellistest väikelinnadest edasi? Depressiivne Eesti väikelinn, kus uksi pole vaja lukustada, sest majades lihtsalt ei elagi kedagi..
Hiljuti kohtusin ka ühe teise väikeettevõtjaga, kes valmistab ütleme, et pappkaste. Tema selgeks missiooniks oli inimestele tööd pakkuda, Eestisse tööd tuua. Olin sellisest missioonist siiralt üllatunud, harilikult on missiooniks ikka kasumi kasvatamine ja muu selline. Mulle meeldis selline lihtne ja siiras mõte. Ehk siis väikeettevõtted ja -tootjad pingutavad, et konkurentsis ellu jääda, inimestele tööd pakkuda ja elu edendada, majanduslangusest välja tulla, aga neile pillutakse vaid kaikaid kodaratesse. Kahju!
Suured poeketid võiksid enne otsuste tegemist peeglisse vaadata. Natuke suuremalt mõelda, kastist väljapoole. Jään sellele jalgrattaid valmistavale ettevõttele kaasa elama ja pöialt hoidma. Ja kõigile teistele samasugustele ettevõtetele.

Tõehetk

"Kuhu sa minema hakkad, et end nii üles löönud?" küsis Janek kui eile sõbrannaga välja hakkasin minema.
Mis mõttes, ei saanud ma aru. Panin selga seeliku ja jalga kingad, ei midagi erilist. Täiesti tavalised asjad, need, mis garderoobist kätte hakkasid. Need samad riided, millega ma ikka käin. Miks siis nüüd selline küsimus? Kergitasin kulmu ja küsisin torisedes: "Mis asja sa ajad?"
"Noh seelik ja puha," vastas Janek.
"Mis seal siis nii erilist on?" küsisin mina, "ei sobi või?"
"Ei, mitte seda. Lihtsalt palju ma sind sellisena näen. Hommikul tõmbad lodrud dressid jalga, välja minnes oranž suusajope peale ja tennised jalga, õhtul samamoodi - võimalikult kiiresti sama outfit selga."
Aia! Tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Aga enda õigustuseks pean ütlema, et selles on süüdi Tilluke Delisa, kes mulle oma veidrad, aga mugavad hallid sametdressid andis. Kui tema poleks neid dresse mulle andnud...
Nüüd aga oli mu'st korraga saanud dressinimene. Minust, kes ma arvasin, et olen uuestisündinud Coco Chanel:DDD

Blond roolis

Hiljuti kuulsin üht intervjuud, kus keegi taksojuht ütles, et Tallinna liiklus on tipptunni ajal umbes, sest liiga palju naisi on roolis, et need teevad lollusi, on tähelepanematud ja ma ei tea veel mida. Mõtlesin, et WTF! Eile sain aru, et tal võis isegi õigus olla.
Jõudes eile hommikul sihtpunkti parkisin end kenasti ära kui avastasin, et minu taga seisab auto, milles olevad kaks naist mind tigedalt jõllitavad. Ma ei saanud aru, mida ma valesti olin teinud, sest sellel parkimiskohal polnud ei nime ega autonumbrit. Läksin välja ja küsisin veidike ülbelt, et kas siia ei tohi parkida. Kust mina tean. Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töötades sain selgeks, et mõned parkimiskohad on "ajalooliselt välja kujunenud", võib olla siin ka. Üks naistest lasi autoakna alla ja lausus vihaselt: "Kas parema käe reegel jäi koju?" Nüüd ei saanud ma enam midagi aru. Ma ei olnud parklasse sõites ühegi autoga kokku puutunud. Mulle tundus, et olin üldsegi ainuke auto, kes sel ajal linnas sõitis. Naine jätkas:"Ristmikel kehtib parema käe reegel, Te oleksite mulle külje pealt sisse sõitnud täiega." Nüüd olin ma küll ehmatanud, kus ja kuna ja kuidas. Ma ju ei näinud ühtegi autot! Palusin punastades vabandust ja pomisesin, et ma tõepoolest ei näinud ühtegi autot.
Õnneks leebus ka naine, kes arvatavasti vaatas, et see autojuht on ikka nii blond, et teda pole mõtet sõimata ja palus mul edaspidi ikka tähelepanelikum olla ja reegleid järgida. Punastasin veelkord ja tundsin piinlikust. Ma olin ju ikka arvanud, et olen väga korralik ja ohutu liikleja. Ja nüüd olin ma kellelegi nii ette sõitnud, et nad olid sunnitud mind lausa jälitama, et mulle teada anda, milline idioot ma olen. Neil oli selleks ka igati õigus!
Ma saan aru, mida see taksojuht oma intervjuus öelda tahtis. Minusugused unised ja omades mõtetes autojuhid ongi need, kes tipptunni ajal liikluse umbe suudavad ajada. Püüan edaspidi teisi autosid rohkem märgata. Ja enam ei kiru nii palju kui keegi jälle avarii on teinud. Eile oleks ma ise võinud üks neist olla:(

Täitsa pekkis!

Mõnikord tekib ka kõige tugevamatel jõuetuse ja abituse tunne. Oleks kohe tahtmine karjuda ja kõik "kuhugi" saata, kõigele käega lüüa ja alla anda. Pisaratega koos tekib viha. Viha iseenda vastu, sest hoolimata kõigist püüdlustest tundub kõik pekki minevat. Kõik on kuidagi valesti. Ei püsi koos. Ei oma tähtsust.
Siis tekib viha, sest "tugevad tüdrukud ju ei nuta", ei lähe liimist lahti. Tugevad tüdrukud on alati tugevad! Kas ma siis polegi tugev, mõtlen? Täitsa pekkis!
Ja siis...kõigepealt tuleb tagasi kaine mõtlemine. Selgus. Mõistad, mida teised sulle öelda tahavad, miks nad käituvad nagu nad käituvad, et nad tahavad sulle vaid kõige paremat. Toetavad sind ka siis kui käitud nagu viimane eesel. Sa oled tänulik. Saad aru, kust tuleb väljend "jagatud mure on pool muret" ja vaatad asjadele otsa uue pilguga. Kogud kokku viimased jõuvarud. Mõistad, et ka tugevad tüdrukud/poisid võivad vahepeal lubada endale pisaraid, näidata end haavatavast küljest. Tunda hirmu.
Edasi korjad ennast kokku ja lähed selg sirgelt edasi. Mitte sammukestki tagasi. Head uudised leiavad sind jälle ülesse. Iseenesest. Pisarad asenduvad naeruga.
Ja korraga hüüad sa "Täitsa pekkis!" hoopis teise hääletooniga.

Ühistranspordi võlud

Täna oli mul jälle võimalus ühistransporti kasutada. Seekord Tallinna oma. Ja jälle kord pean ma ütlema kui paljust ma olen ilma jäänud vaid seetõttu, et enamuse ajast autoga sõidan.
Seisin bussis ja liikusin vaikselt Laagri suunas. Korraga tungis mu ninna segu sigaretilõhnast/haisust ja magusast siidrist. Parm bussis, mõtlesin ma esimese hooga. Aga võta näpust, minu selja taga seisis hoopis nägus noormees siidripurk näpus. Ilma igasuguse valehäbita rüüpas ta sealt aeg-ajalt lonksu. Jälle uus trend, taipasin ma.
Järgmiseks olin nii mina kui ülejäänud bussireisijad pealtkuulajateks maailma kõige naljakamale telefonikõnede seeriale. Kui see poleks olnud päris, oleks ma arvanud, et vaatan mõnd noorteseriaali. "Ühikarotte" näiteks. Nüüd ma vähemalt tean, kust sealsed dialoogid pärit on.
"Mis värk on? Väikse viina teeme vä?" kõlas üle bussi. Pärast väikest pausi järgnes selgitus: "Ma praegu olen linnas, õhtul tulen maale, homme linna tagasi, praegu kuradi bussiga sõidan kuradi Laagri poole ja siis kuradi Aiksi ja Petsiga tuleme."
Ilmselgelt sai inimene teisel pool telefoni asjadest valesti aru ja arvas, et noor oksad-laiali-peolõvi (enam ta nii nägus noor mees ei tundunudki) tuleb maale bussiga. Oksad-laiali-peolõvi selgitas edasi, et no loomulikult tuleme me kuradi autoga, praegu lihtsalt sõidan kuradi bussiga.
Edasi otsustas oksad-laiali-peolõvi ka tüdruku kaasa kutsuda. "Õu, mis teed? Tuled täna kaasa vä?" Saades mingil põhjusel eitava vastuse, jätkas peolõvi: "No davai, ära hakka halama, okei, davai!" Kõne lõpp!
Kolmas kõne: "Õu,mis toimub? Kuule, õhtul mingi kuradi peo teeme vä? Po---ui! Ei no alati on kuradi põhjust, kunagi pole kuradi niisama. No näeb siis!"
Neljas kõne: "Noh, mis õhtul? Pidu teeme vä? A, naiskaga lähed jah? Ei noh kui kuradi ümber mõtled, siis kuradi anna teada!"
Ja viies kõne: "Noh, mis lahti? A, jõudsite just vä? A ma kuradi olen juba siin Valdekus, palju pole enam. Davai, oodake ära, siis paneme edasi!"
Veel väike lonks siidrit ja varsti oligi oksad-laiali-peolõvil aeg bussist maha minna. Et Aiksi ja Petsiga kohtuda. Et maale sõita. Et väike viin teha. Kuradi!
Kui ma "Atlantises" käies sain teada, et valged tikk-kontsaga saapad, nabapluusid ja vööd meenutavad seelikud pole kuhugi kadunud, siis täna sain ma selgeks, et ka "lahedad maa-linna poisid" pole kuhugi kadunud. Nad on täitsa olemas. Reede pärastlõunal võib neid kohata bussis. Hiljem ilmselt kusagil väiksemas paigas või ka Pealinnas ülbamas.
Kui tahate kogeda live-huumorit, kasutage reede pärastlõunal ühistransporti!

KOKARAAMAT

Homme asume jälle tõsiselt uue projekti - kokaraamatu - kallal tööle. Sellega seoses valmistan hetkel mustandit, panen kokku juba kokku kogunenud retsepte, jutte, fotosid ja naeran omaette kõva häälega. Ei, ma pole üldse hulluks läinud. (Kuigi ma muidugi ei tea, kuidas "hulluks minemist" tegelikult ära tunda, et sajaprotsendiliselt väita, et olen ikka normaalne.)Lihtsalt ma ei teadnudki, et mu kaasautor nii vaimukas on. (Ega ometi vaimukam kui mina?).
Tööd on muidugi palju ja projekt on mahukas, aga see eest oi-oi kuidas väärt pingutamist. Uskuge mind, et järgmise aasta alguse poole tasub seda poelettidelt otsima hakata. Milline kokaraamat täpselt välja paistma hakkab - see jääb kuni avaldamiseni SUUREKS saladuseks;) Kes kannatab, see kaua elab!

Vaata!

Kusagilt olen ma endale külge hankinud uue parasiitsõna, mida on vaja igale poole lausetesse toppida. Enne Tartusse minekut mul, vaata, seda polnud. Kahtlustan Tillukese Delisa mõju, sest, vaata, temaga olin ma kõige rohkem koos ja vaevalt see sõna emalt või vanaemalt, vaata, tulla võis.
Saite isegi aru, et mu uueks "lemmiksõnaks" on VAATA! Iseenesest on ju väga ilus sõna ja tõepoolest rohkem tasub vaadata - ümberringi, enda sisse... Aga kas seda ka igas lauses kasutama peab?
Kummaline on ka selle sõna nakkav mõju. Janek itsitas mu uue väljendi üle, kuni ühel hetkel ütles ise: "Nende sõnadega on nii, et kusagilt kuuled, vaata, ja hakkabki külge!" Ja ta ei kasutanud seda nimelt:D
Võimalik, et tegu on trendisõnaga? Eile televiisorit vaadates hakkas mulle mitmeid kordi kõrva sellesama "vaata" kasutamine igas lauses. Täna veetsin 20 minutit kosmeetiku juures kulme korrigeerimas ja kuulsin vähemalt kaks korda kosmeetikut seda sama sõna kasutamas: "Vaata, koolis oli nii..", "See võis, vaata, tingitud olla..." Kui kõik seda kasutavad, peab see olema trend - järelikult olen ma väga trendikas (mitte et ma selles kunagi kahelnud oleks;))!
Üks mu lemmikautoritest ütleb: Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said - tähtsaimat sõna - VAATA.
Vaatame siis, vaata!

Lapsesuu

Ei, seekord ei räägi ma oma lapsesuust, kuigi ka sealt tuleb ikka ja jälle pärleid. Seekord räägin ma hoopis pisikesest Martinist, kes ühel ilusal hetkel tahtis teada, mis asi reetur on. Kuidas seda seletada, mõtlesime me tillukese Delisaga. Nii et laps aru saaks?
"Noh, see on näiteks nii, et kui sa mulle ütled, et mina olen su parim sõber ja siis teistele räägid, et hoopis Maria on su parim sõber," selgitas Delisa.
"Kas see on siis nagu valetamine?" küsis Martin asjalikult.
"Jah, põhimõtteliselt küll," noogutasime me Delisaga.
Pärast väikest mõttepausi, lausus pisike Martin asjalikult: "Aga kas teie mehed on siis ka reeturid?"
"Miks?" jäime me hämmingus talle otsa vaatama.
"Nad pidid ju meile õhtul järgi tulema, aga ei tulnud, läksid hoopis sauna!"
Nojah...pisike Martin oli aru saanud, mis või kes on reetur:)
Pisike Martin oli veel natuke aega tasa, mõtles midagi ja ütles siis: "Teeme neile tagasi, ütleme, et lähme neile järele, aga tegelikult ei lähe!" ning naeris rahulolevalt.
Pisike Martin on tore poiss!

Minu Ussipesa

Tartus oli küll tore. Ühistranspordiga seigelda. Emmega "kakelda" (need kaklused on alati pigem moe pärast tegelikult). Raamatuõhtul osaleda. Tillukese Delisaga elu üle filosofeerida. Veel Tillema Martiniga mürada. Kohvikus käia. Naabreid külastada.Veini juua;)
Aga veel parem on kodus olla!
Istuda diivanile. Panna käima telekas. Süüdata küünlad. Avada arvuti. Alustada tööd järgmise vägagi põneva projekti I osa kallal. Kuulata kasside nurrumist. Vaadata magavat Hugot.Jälgida silmanurgast asjalikult ringi toimetavat Janekit. Ja rüübata klaas veini. Kodus on ikka alati kõige parem!
Rohkem mul ei olnudki midagi tarka öelda:)

Vanad inimesed & telefonid

Täna hommikul ei ärganud ma nii varakult vabatahtlikult, aga kui lauatelefon väikeste vahedega 76 korda pläriseb ja keegi ei suvatse sellele vastata, siis tahes-tahtmata läheb trrr-trrrrrrrr-trrrr helina peale, mis ei kavatsegi lõppeda, uni ära ka kõige unisemal. Kusjuures 76 korda ei ole üldse liialdus. Võib-olla helises telefon veelgi, aga 76 korda helises ta sellest hetkest kui ma kuulma hakkasin.
Ma tean küll, kes see oli. Vanaonu, kes oma mobiiltelefoni sim-kaardi oli suutnud ära blokeerida ja kellega ma lubasin telefonifirma esindusse uue sim-kaardi järgi minna. Ma tean, et see oli tema, ma ise ütlesin talle, et helista siis reedel, et ma ära ei unustaks. Aga ma ei uskunud, et ta oma meeldetuletuskõne pool kaheksa teeb.

Kui aga rääkida sellest telefonifirmast, siis mind pani hämmastama KUI keeruliseks on aetud sim-kaardi vahetus. Helistasin klienditeenindusse ja küsisin, et mida teha kui üks vanainimene on oma sim-kaardi blokeerinud. Sain vastuseks, et inimene, kelle nimel see number on, peab esindusse tulema. Ta on 85-aastane ja ei liigu, vastasin mina. Kas kuidagi teisiti ei saa, volitusega või kuidagi? Saab ikka, sain uue vastuse. Olin juba lootusrikas. Edasi selgus, et notariaalse volitusega. Või internetipanga paroolide kaudu iseteeninduses. Ma ei hakanud vanaonule isegi seletama, mis asi internet on.
Olin tegelikult hämmingus. Usun, et nii mõnigi vanem inimene on oma kaardi kogemata, liigse näperdamise ja agarusega ära blokeerinud, kas siis tõesti ei saa kuidagi telefoni teel ja moodsamalt 21-sajandile kohasemalt selliseid asju korda ajada? Miks peab 85-aastane kohale minema? Või siis notariaalse volituse tegema - mis on VEELGI absurdsem.
Aga kui sel 85-aastasel pole nii toredat lapselast kui mina, kes on nõus vanaonu esindusse sõidutama & talutama, kuidas nemad oma sim-kaardid lahti blokeerivad? Ja ilma igasugu sarkasmita - kas tõesti on vaja, et kõik aeglased ja haiged vanainimesed erinevaid esindusi oma muredega ummistavad?

Statistika

Lihtsalt huvi pärast vaatasin, milliste otsingusõnadega lugeja kõige tihedamini minu blogisse satub. Esikohal on ikka "mutrikese blogi" (millele järgnes "spunki otsides" ja "johanna maria prangel"). Et "mutrikese blogi" nii kõrgelt esikohal oli, siis lõin ka google'isse sisse "mutrikese blogi". Leidsin nii palju erinevaid kirjutisi, ka palju huvitavaid. Üks neist näiteks on selline:

Lojaalsusest ja orjameelsusest
juuni 26, 2010
Ramloff Mõtisklused 20 kommentaari


Blogimaailmas kütab viimastel päevadel kirgi Mutrikese case. Esialgu see mind ei puudutanud, aga et igasugu 50+ moraalsest tähtsusest tulvil naesterahvad on jälle kõvasti sõna võtnud ja rääkinud pateetilisi sõnu lojaalsusest tööandjale, tunnen ka endas üle mitme aja piisavat ärritust tekkinud, et vahepealne blogivaikus lõpetada (ausalt, oli nii mõnus olla, et ei viitsinud lihtsalt blogida) ja sel teemal veidi mõtteid mõlgutada.

Kõigepealt üldisest. Minu meelest on paljudes blogides olnud palju otsesemat kriitikat nii tööandjate kui näiteks lähedaste või sõprade kohta ning seda pole vaevutud sugugi vaimukasse naljarüüsse peitma. Ometi võtame me seda loomulikuna ja ei ole ka tööandjad sellest eriti numbrit teinud. Ja kui me midagi taolist loeme, siis enamasti me laseme selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja: “Ah, inimene lihtsalt on vihane ja elab ennast välja”. Miks siis nüüd järgnes nii valus reaktsioon? Kas äkki selepärast, et oleme omas tohutus enesetähtsuses muutunud surmtõsiseks ja meid vihastab kui keegi meie “tähtsaid eesmärke ja tegevusi” naeruvääristab. Aga andke andeks, palju on tegelikult asju, mis mingil viisil vaadeldes poleks naeruväärsed. Mu meelest on lausa tubli 4/5 kõigist inimtegevustest sellised, millest saaks ühe toreda Mutrikese blogi. Kas ma olen nii mõteldes ebalojaalne kogu inimkonna ja selle eesmärkide suhtes? Ja tublide 50+ tädide meelest peaksin ma siis otsima ilmselt teise inimkonna . Kunagi kui veel kontoritööd tegin, siis ma sõin lõunat ühes ärikeskuse toitlustusasutuses ja sellest ajast on mulle sööbinud mällu pilt, kui naljakad on tegelikult kõik need surmtõsiselt tähtsaid äriplaane ja turundusteemasid arutavad äriinimesed, ilgelt naljakad oma täielikus tõsiduses. Kahjuks polnud mul toona blogi ja ilmselt pole ka oskusi püsivalt nii vaimukalt kirjutada, nagu Mutrikene seda teeb. Aga niipalju kui mina olen seda blogi lugenud, võib seda võtta kui peegelpilti IGASUGUSTE organisatsioonide tegevusest kogu selles tobeduses, milleks inimsuhtlus kipub minema. Ja selliselt võttes on see ülimalt nauditav.

Aga aitab apologeetikast, sest tegelikult tahtsin ma hoopis arutleda teemal: mil määral me peaksime ikkagi tööandjale lojaalsed olema. Ma saan teha täiesti vabalt, sest juba 6 aastat olen ma iseseisev ja sellist asja nagu tööandja mul enam pole, õigemini olen ise endale tööandjaks. Aga vaadates tagasi oma töövõtja aega, siis ma olen viimased aastakümned kogu aeg löönud lahku 2 aspekti: see, kes keegi on inimesena ja see, kes keegi on süsteemi osana. Ja kui tihti on olnud nii, et just selles esimeses mõttes ma saan paljusid austada, ent teises aspektis on see palju raskem. Ja just siin on asi, kus tuleks ehk rääkida lojaalsusest: ma saan lojaalne olla inimesele, kuid mitte tobedale süsteemile. Aga just süsteemi tobeduse kirjeldusena näen mina blogi, millest viimasel ajal palju juttu. Ja midagi pole teha, pea igasugune organisatsiooniline struktuur võimaldab tobedusel õitseda, pea igasuguses organisatsioonis sumbub tark initsiatiiv kui ülemus ei saa aru, ei viitsi või tunneb et see õõnestab tema autoriteeti … ja et tegu on kompleksides ülemustega, seda kinnitab reageering antud blogis kirjutatule. Aga needsamad süsteemis tobedalt käitunud inimesed võivad samas olla süsteemiväliselt väga toredad inimesed. Seega, kui mina annan kellelegi lojaalsuse, siis eelkõige selle eest, milline ta on inimesena, sest kogu turumajanduslik süsteem ja firmandus on tervikuna sedavõrd tobe, et sellele pole võimalik mingit lojaalsust anda. Enda kohta rääkides võin muidugi ütelda, et kui ma juba kuhugile tööle jään, siis ma neid inimesi ka inimestena austan, sest kahest firmast olen ma tulnud ära peale 3-4 päeva just põhjusel, et nii matslike ja ilmselgelt vähekultuursete inimeste juures ma töötada ei kavatse. Ma ei saanud neid austada inimesena – järelikult pole mul mingit tugevat alust, mille tõttu taluda ka süsteemi tobedust.

Samas mind ausalt ärritab see suhtumine, et kui sa juba oled kuhugile tööle jäänud, siis ole vait ja ära virise. Selles suhtumises peegelduvad minu jaoks selle meie rahva needuseks oleva protestantliku “kannata ära ja ole usin” töökultuuri kõige ebameeldivamad viljad. Mina pean sellist suhtumist orjameelsuseks. Ja kui miski on sügavalt tobe, siis on meil kindlalt ka õigus ütelda välja, et asi on tobe. Jah, tõesti me oleme säilinud läbi orjaaja, ent millise hinnaga! Ja olla uhke alandlikkuse ja orjameelsuse üle – see on miski, mis minu hinge mitte mingil juhul ei mahu. Sellepärast on mul lausa hea meel, et see vanema generatsiooni poolt lojaalsuseks peetu on nooremates inimestes hakanud vähenema. Nii ehk hakkab ka erinevate organisatsioonide tobedus paremini silma ja ehk järgnevad ka katsed midagi muuta.
(http://ramlov.wordpress.com)

Tundub, et "Mutrike" oli üks üsna värvikas tegelane. Unustamatu? ("Selleks et olla unustamatu, tuleb olla kordumatu")

Kas vana või hulluks minemas ehk milliseid mõtteid tekitab Tartu

Olen Tartus olnud 24h vähem kui nädal. Viimased neli päeva pole ma emmega kakelnud - ju hakkame üksteise kohalolekuga ära harjuma. Üha enam hakkan ma ära harjuma Tartu veidike unise olekuga ja mida aeg edasi, seda rohkem avastan ma, et Tartu on üsna meeldiv linn. Olen ma vanaks jäämas või hulluks minemas? Olen näinud ja mõelnud ja kogenud ja... palju rohkem kui niisama autoga läbi linna kihutades.
Esiteks avastasin ma ühistranspordi. Mulle on isegi bussipeatuste nimed pähe kulnud: Kasteheina-Nikolai Triigi - Ihaste hotell - Lammi... Aga bussiaegu ei oska ma ikka vaadata, sest kõik korrad olen ma netist mingi täiesti vale aja vaadanud. Täna hommikul sõitsin ma bussiga mööda ühest gümnaasiumist. Parasjagu oli kehalise tund ja ma mõtlesin. Kui ma koolis käisin, oli keka tund tihti keset koolipäeva. Keka tunnis tuli tihti joosta tuhat ringi ümber koolimaja või kaugele-kaugele parki. See kõik tähendab ju higistamist. Aga pesemisvõimalused olid nullilähedased. Riietusruum oli nii tilluke, et ei mahtunud sissegi, rääkimata siis normaalsest riiete vahetamise võimalusest. Vahetund oli max 15 min. Selle ajaga ei jõuaks end pesta, isegi kui võimalused oleks olemas olnud. Ometigi ei haisenud me ju keegi pärast keka tundi higi järgi. Kas me siis tegelikult ei teinudki tegelikult midagi väga kehalist? Tundub, et ka praegu on kehalise tund keset koolipäeva. Huvitav, kas pesemistingimused on paranenud? Kas vahetunnid pikenenud? Või käib ikka nagu siis kui mina kehalise tunnis käisin?

Jalutades üle jalakäijate silla, tuli mulle meelde ülikooliaeg. Lihtsalt meenus, kuidas sai jälgitud raekoja kella, et mitte hilineda. Bussipeatusest kooli jõudis hea tahtmise juures viie minutiga.
Edasi seadsin ma sammud kohvikusse, mis oli veel suletud. Tallinnas ma selliseid asju endale lubada ei saaks. Istusin ja ootasin tuttavat, kellega pidime arutama uut ja väga huvitavat raamatuprojekti. Saladuskatte all võin öelda, et saime ülikõva kondikava valmis ja raamat tõotab tulla üks parimaid omasuguste seas. Silmatorkav, intrigeeriv ja kiiksuga! Mul veab, et mu kaasautor on silmatorkav, intrigeeriv ja kiiksuga;)
Ootamatult oli varahommikust saanud ennelõuna, lõuna, pärastlõuna - ma olin ikka selles samas kohvikus, istusin samal toolil, ainult seltskond vahetus. Ma olin nagu kunstiinimene ühest neist raamatutest, mis räägib kunstnike ja kirjanike elulugudest ja lõpututest kohvikutes istumisest.

Neli ja pool tundi hiljem leidsin ma end uuesti bussipeatusest (enne seda olin ma läbi hüpanud ühest kaltsukast ja soetanud 20 krooni eest Burberry mantli). Bussiga ringi sõites olen tuttavaks saanud ühe Tartu riietustrendiga. Varem pole ma seda märganud, võib-olla pole mul lihtsalt aega olnud niiviisi inimesi vaadelda. Milline see trend on? Karvase äärega värvilised sulevestid, valged Lacoste papud, mustad vabaajapüksid ja käekott, soovitavalt Guess. Siinkohal on mul kõigile neile Guess kottidega tütarlastele soovitus: kui teil pole võimalusi osta kasvõi feik Guessi/Gucci/Versace/Armani/...kotti, mis tõepoolest ka petaks ära, siis palun soetage endale nende narmendavate äärtega leopardimustri ja suurte kirjadega kottide asemel üks originaalne ja isikupärane kott! Noorte andekate moekunstnike loomingust. Uskuge mind te mõjute palju paremini. Ja palun jätke meelde lihtne reegel - vabaajariietus ja käekott EI käi kokku!
Guessi koti ja Lacoste papudega tüdrukuid olen ma viimase nelja päeva jooksul näinud väga palju.
Lisaks nendele tüdrukutele on Tartu täis "jõhkraid püsse". Neil on alati seljas just NEED riided, mis peaksid minu kapis rippuma, sealt puudu on. Neil on jalas just NEED saapad, mis peaksid minu jalas olema. Ja neil on just SELLISED juuksed, millistest mina vaid unistada saan. Kindlasti on selliseid püsse ka mujal linnades, aga mõned neist hakkavad mulle alati silma Tartus. Nad on nii viimse vindini stiilsed, et kade hakkab.

Kui täna veetsin ma suurema osa päevast "kunstiinimesena" kohvikus ning püsside ja Lacoste papude seas, siis eile sattusin ma ühistranspordist lausa sellisesse vaimustusse, et otsustasin vanaemaga lihtsalt heast peast Tartu- Kõrveküla-Vasula-Tartu bussiga kaasa sõita. Maale! Vasulasse. Lihtsalt tuli tahtmine. Tunni aja pärast sõitsin ma teise Tartu-Kõrveküla-Vasula-Tartu bussiga linna tagasi.

Jah, mingil põhjusel ütlen ma, et mulle on hakanud Tartu meeldima. Vähem kui 48h pärast lähen ma tagasi koju...Kodu meeldib mulle siiski veel rohkem:)

Ja pesukarud. Meil olid pesukarud. Sellised suured. Palju.

Põhjustel, mis on teada ainult Jumalale ja pesukarude hormoonidele, valisid nad paaritumiseks meie majaaluse. Igal kevadel. Ja põhjustel, mis on teada ainult Jumalale ja pesukarude hormoonidele valisid nad minu maja all paaritumise ajaks nimelt kell kolm öösel.
Kuni sa ei ole läbi elanud, kuidas pesukarud öösel kell kolm sinu magamistoa all paarituvad, oled sa ilma jäänud kõige sensatsioonilisematest hetkedest oma elus. Tagasihoidlikult öelduna on see ebatavaline sündmus. Sul on sellest veidi aimu, kui sa oled kuulnud, kuidas kassid öösel kaklevad. Korruta kisa võimsus ja läbilõikavus kümnega. Seda ei saa kuidagi sensuaalseks ja erootiliseks nimetada. Pigem on see kolmekordse tuletõrjesireeni taoline.
Ma mäletan esimest korda, kui see juhtus. Kuna tingimused ei võimaldanud magada, siis ma tõusin üles. Kui ma ütlen, et tõusin üles, siis mõtlen ma selle all, et ma TÕUSIN ÜLES. Umbes kolm jalga. Otse üles. Tekkide ja muuga.
Kui ma olin eneseusalduse tagasi saanud ja uue adrenaliiditasemega kohanenud, võtsin ma taskulambi, läksin välja ja piilusin maja alla. Emane pesukaru ja ta kavaler õiendasid nurgas oma asju, ise kaetud muda ja verega ega näinud üldse seksikad välja.
Ei minu kohalolek ega valgusvihk suutnud neid panna oma tegevust katkestama. Nende kirglik armulahing jätkus lõrina, haugatuste ja kriiskamise saatel. Kuni ma neid jälgisin, said nad lõpuks rahuldatud ja eraldusid teineteisest. Neil puudus igasugune häbi. Mis tuli ära teha, sai tehtud. Ja teatud läikega silmis kõndisid nad minema, et ennast ilusasti korda seada kõigeks, mis nende pesukaruelus järgmiseks toimuda võis.
Mina aga istusin seal vihma käes, taskulambivalgus ikka veel armastajate kohtumispaigale suunatud. Ja mõtisklesin. Miks on see nii, et armastust ja elu tuleb nii sageli sellise valu ja pinge ja segadusega edasi kanda? Ma küsin sinult, miks on see nii?
Ma mõtlesin oma armsale naisele, kes ülal mu pea kohal voodis magas ja meie endi kirglikele konfliktihäältele. Huvitav, missuguse järelduse teeksid pesukarud sellistest häältest, mida naine ja mees öösel teevad, mis kõlavad nagu "Kui-sa-mind-tõesti-armastad-siis-sa-ei-ajaks-vannituba-nii-segi", millele järgneb "OH JAH? LAS MA ÜTLEN SULLE KA PAAR ASJA..."
Miks ei ole armasus kerge?
Ma ei tea. Ja pesukarud ka ei ütle.

(Ikka R.F. mõtted riiuli tagant leitud raamatust, mitte minu omad.)

Lugemine on omaette kunst, nagu ka mõtlemine ja kirjutamine.

Juhtusin eile seltskonda, kus räägiti raamatutest, hiljutistest lugemiskogemustest või siis niisama tutvustati mõnd raamatut, mis tundus tutvustamistväärt. Vähe sellest, et mina sain tutvustada oma meistriteoseid ja need väga soojalt vastu võeti ning need ehk isegi huvi tekitasid, mõtlen ma nüüd, et selliseid raamatuõhtuid on tänuväärselt vähe. Vähemalt mina olen sellistest õhtutest tänuväärselt vähe osa võtnud. See on ideaalne variant saada targemaks ise selleks midagi tegemata. Lihtsalt mine kohale ja kuula, mida inimesed räägivad. Natuke jäta meelde ka. Lisaks sellele jäin ma mõtlema, et väga paljud inimesed on (viimasel ajal?) huvitatud eneseabist, positiivsest mõtlemisest, esoteerikast, inglitest, haldjatest, hingedest. Mina mingil määral ka mina ise. Miks see nii on?
Ja veel nautisin ma nende inimeste enesekindlust ja isegi julgust - keegi ei häbenenud kaitsta oma seisukohti ega vaevanud pead selle üle, mida teised võiksid arvata. Kes uskus piiblit, kes pidas seda muinasjutuks, kellel oli ükskõik. Arutelust piibel vs hingede saatus, karma jms võiks tulla huvitav vestlusring. Kui keegi selle korraldab, andke mulle ka teada! Saaks oma silmaringi laiendada.

Justkui minu mõtte, et raamatuüritusi on tänuväärselt vähe, ümberlükkamiseks helises täna hommikul telefon ja mind kutsuti ühe raamatukogu lastehommikule oma lasteraamatut tutvustama, rääkima oma lapsepõlve lemmikutest jne... Eilne raamatuõhtu oli nagu proov uuele esinemisele, tõsi, seekord küll nõudlikumale publikule. Kui lapsel on igav või talle ei meeldi, mida räägin, jalutab ta lihtsalt minema. Lastega mul väga palju kogemusi ju pole, aga kui teha järeldus selle järgi, kuidas ma saan hakkama nende väheste lastega, kellega mul kokkupuuted on, siis ei tohiks raamatuhommik väga feilida...minu ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga eriti;)

Aga jälle kord kuulsin ma, et "Ökovanaema & Martini" tiraaz oli nii väike, et paljud huvilised jäid ilma. Ma ei osanud ju aimata, et see nii menukaks võiks kujuneda ega ette teada, et Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest enam palgatsekke ei saa, muidu oleks ma ammmmmu lisatrüki teinud. Kuid Martin läheb ju varsti kooli ja siis saab "Ökovanaema & Martin" ka järje.

Seniks nautige "Spunki" - kes teab võib-olla kaob see poelettidelt sama kiiresti kui "Ökovanaema". Ma ise loodan, et kaob!

Oktoobrikuu pühapäevaõhtu hämaruses...

...mängivad naabrilapsed peitust. Kui palju on mööda ajast, mil mina peitust mängisin? Kolmkümmend aastat, võib-olla rohkemgi. Tuleb meelde küll. Kui mind kutsutaks, siis läheksin ma kohe nendega mängima. Täiskasvanud ei mängi peitust. Vähemalt mitte lõbu pärast. Kurb küll.
Kas su naabruses oli mõni laps, kes ennast alati nii hästi ära peitis, et mitte keegi ei suutnud teda leida? Meil oli. Veidi aja pärast me loobusime ja läksime minema, jättes ta konutama sinna, kus iganes ta oli. Varem või hiljem ilmus ta maruvihasena lagedale, sest me ei jätkanud tema otsimist. Ja meiegi saime vihaseks, sest tema ei mänginud nii nagu oleks pidanud. Me ütlesime, et tegemist on peitmise ja leidmisega. Ja tema ütles, et me mängisime peitmist ja otsimist, mitte peitmist ja otsimise lõpetamist ja me kõik karjusime, et kelle tehtud need reeglid on ja kelle asi see on, kes need reeglid tegi, ja et me ei mängi enam temaga, kui ta niimoodi jätkab ja kes teda üldse vajab ja muud sellist. Peitmine ja otsimine ja karjumine. Sellest hoolimata peitis ta järgmine kord ennast jälle nii, et keegi ei leidnud teda. Niipalju kui mina tean, on ta tõenäoliselt seniajani kusagil peidus.
Kui ma seda kirjutan, jätkub naabruses mäng ja üks laps on peidus otse minu akna all lehehunnikus. Ta on seal juba kaua olnud ja kõik teised on üles leitud ja nad on valmis tema otsimist lõpetama. Ma mõtlesin, kas mitte minna välja ja öelda neile, kuhu ta ennast peitis. Samuti mõtlesin, et pistan lehehunniku põlema, et teda sealt välja peletada. Lõpuks ma lihtsalt hüüdsin aknast: "POISS, TULE PEIDUST VÄLJA!" Ja ma hirmutasin teda niivõrd, et tõenäoliselt tegi ta püksid märjaks ja jooksis nuttes koju emale kaebama. Mõnikord on tõesti raske teada, kuidas teistele abiks olla.
Üks mu tuttav sai eelmisel aastal teada, et tal on viimases staadiumis vähk. Ta oli arst. Ja ta teadis, mida surm tähendab ega tahtnud, et ta pere ja sõbrad selle pärast koos temaga piinleksid. Sellepärast jättis ta selle enda teada. Ja suri. Kõik ütlesid, et ta oli väga vapper ja kannatas vaikselt üksi ega rääkinud kellelegi ja nii edasi ja nii edasi. Kuid omavahel rääkides ütlesid ta pereliikmed ja sõbrad, kui väga vihased nad on, et ta neid ei vajanud, nende tugevust ei usaldanud. Ja ka see tegi valu, et ta nendega hüvasti ei jätnud.
Ta peitis ennast liiga hästi. Ülesleidmine oleks tähendanud, et ta oleks pidanud edasi mängima. Peitusemäng täiskasvanute moodi. Tahtmine ennast peita. Vajadus olla taga otsitud. Segaduses, kui ta üles leitakse. "Ma ei taha, et keegi teaks." "Mis inimesed arvavad?" "Ma ei taha mitte kedagi tülitada."
Veel rohkem kui peitus meeldib mulle mäng nimega sardiinid. Sardiinides peidab üks mängija ennast ära ja teised hakkavad teda otsima. Kuis a ta üles leiad, siis poed tema juurde peitu. Õige pea on kõik üheskoos peidus, kõik nagu silgud pütis. Ja varsti hakkab keegi itsitama ja keegi naerma ja kõik leitakse üles.
Keskaja teoloogid kirjeldasid isegi Jumalat peitusemõistega, nimetades teda Deus Absconditus. Kuid mina arvan, et Jumal mängib sardiinimängu. Ja leitakse üles samal viisil nagu sardiinimängus kõik üles leitakse - nende naeruhäälte järgi, kes lõpuks on üheskoos peitu pugenud.
"Entel-tentel-trika-trei," hüüavad lapsed, mis tähendab: "Tulge välja, ükskõik, kus te olete. Uus mäng algab." Ja nii ütlen ka mina. Kõikidele, kes on ennast liiga hästi ära peitnud. Laps tule peidust välja! Entel-tentel-trika-trei.

(Ärge arvake, et see tekst on pärit minu sulest - nii andekas ma veel ei ole. Raamaturiiuleid ringi tõstes leidis emme ammu kadunud Robert Fulghumi "Kõik, mis ma tegelikult teadma pean..." SEDA raamatut ei õnnestunud mul endale moosida. Ja poes on ka see defka-värk. Niisiis otsustasin mõned palad lihtsalt siia ümber kirjutada.)

Kasteheina-Kesklinn

Mingil põhjusel veedan ma selle nädala Tartus. Siiani olen ma Tartusse suhtunud üsna vaenulikult, ma ei tea isegi, mis mind selle linna juures kõige rohkem häirinud on. Võib-olla on vanast ajast meeles, et kui ma veel noor olin ja siin koolis käisin, siis ei olnud Tartus suurt midagi teha. Normaalsed pubid, klubid, kohvikud, restoranid hakkasid tekkima alles siis kui mina juba ära kolisin. Võib-olla häirib mind kahepalgelisus ja võlts olek, mida ma Tartuga seostan. Mulle tundub, et eriti selles linnas on liiga palju kadedaid ja kibestunud inimesi. Võib-olla on asi hoopis milleski muus. Ma ei tea. Igatahes olen ma olnud pigem Tartu vastane. Mitte, et mulle meeldiks vaid "suurlinnad" nagu Tallinn ja seetõttu leian, et Tartu on mõttetu. Ei, seda mitte. Ma näiteks väga armastan Haapsalu külastada. Suvel. Sügisel. Talvel.
Täna tellisin ma endale Tartu ühistranspordiga liikumiseks päevapileti. Et saaksin Kasteheina peatusest nr 14 ja 15 bussiga linna sõita. Emme pakkus ka autot, aga ma loobusin. Üks põhjus oli kindlasti see, et ma kardan manuaalkastiga autosid. Aga hoopis suurem põhjus oli see, et ma TAHTSIN bussiga linna minna. Muul ajal ma seda teha ei viitsi. Nüüdki vaatasin netist buss nr 15 sõidugraafikut, et bussiga linna minna ja emme ja tillukese Delisaga seal kohtuda. Peale selle pean ma ju maksimaalselt kasutama 33krooni, mis ma päevapiletile kulutasin:)
Sõitsime vanaemaga linna. Töllerdasin vanaemaga turul kaasas, nosisin keset turgu lihapontsikut ja lihtsalt uudistasin. Edasi jalutasin mööda Emajõe äärt Raekoja platsi, et Truffes kohvi juua ja "salaplaani pidada". Sealt tormasin Wernerisse, et emme ja Delisaga kokku saada. Jälle kohvi juua. Plaan oli jõuda ka Skandinavistikasse, et arutada Ibseni-festivali, aga juba kutsus naabrinaine mind "kaltsuka-tuurile". Ma armastan Tartu kaltsukaid. Tänagi sain ma 50 krooni eest elutuppa originaal Gauguini;)
CasaDeLaIhastesse tagasi jõudes söötsin emme koera pasteediga ja jõin klaasi sellest veinist, mida avada ei tohtinud. Niikuinii olen ma selle eest JUBA peapesu saanud;)16:55 läheb jälle buss.
Mulle tundub üha enam, et Tartu on tegelikult täitsa tore linn. Ilus ja unine. Isegi ehk sõbralik? Vähemalt täna jättis Tartu endast mulle väga meeldiva mulje.
Vaatame, mida homne päev toob!

48h Tartus ja Smilers

Onu Indrekul on õigus - Tartus juhtub ALATI asju. ALATI. Vahet pole milliseid, aga juhtub. seekord said "asjad" alguse juba rongis Tartu poole teel olles. Pärast kolme tundi ühes vagunis veetes, küsis Tartu raudteejaama jõudes üks noormees mult viisakalt: "Vabandust, mul on Teile üks küsimus? Kas Teie nimi on Eveliis?" Hmmm...Kuulus ma ei ole - järelikult pidi ta mind lihtsalt kusagilt tundma. Küsisin siis ka, et kas me tunneme üksteist. "Jah," vastas noormees viisakalt,"me tundsime umbes 20 aastat tagasi!" Ah? Mida? 20 aastat? Aga ma pole ju nii vanagi! Või oota siiski! Järelikult olen ma ikka juba täitsa vana, kui mulle saab öelda, et me tundsime 20 aastat tagasi ja see vastab isegi tõele. Kuna mina noormeest ära ei tundnud, siis selgitas ta mulle, et käisime ühes koolis ja elasime ühes tänavas. Siis tuli mulle meelde küll, et ühes kivimajas elasid kolm poissi, nendest kaks käisid minu klassis ja kolmas oli keegi natuke vanem. Ju see siis seesama viisakas noormees oligi. Nimi mulle meelde ei tulnud. Pärast emmega rääkides tuli meile meelde küll, et tal oli valgete juustega vanaema, hommikumantlis ema, noorem õde ja ta nimi oli Andrus (vist?). Vot!

Edasi tuli laupäeva hommik. Käisime vanavarapoodides pilte ja pildiraame jahtimas. Edukalt. Edasi korjasime peale tillukese Delisa ja suundusime linna, et emme pediküüri viia ja ise... Kolm punkti selle pärast, et mina rumal oskasin küsida, et miks me üldse pidime vanaemaga linna tulema kui üks läheb pediküüri ja teine sõbrannaga kohtuma. Mida me siis vanaemaga teeme? Vanaema ja manuaalkäigukastiga autoga? Ega vanaema ei sõida? Mina ka ei sõida! Järgmisel hetkel emme töinas, et miks kõik tema kallal norivad, miks tema kõik alati valesti teeb ja tahtis punase valgusfoori tule ajal autoroolist välja astuda. Mina ei olnud selle pealegi tulnud, et "emme kõik alati valesti teeb" ja et "ma norisin ta kallal", aga vait ka ei jäänud. Emme ka ei jäänud. Me ei jää kunagi kumbki vait.
2h hiljem korjasime emme pediküürist peale ja suundusime tagasi CasaDeLaIhastesse. Jällegi ei suutnud kumbki meist vait olla. Ilmtingimata oli meil vaja SELGUST saada, KUMMAL õigus oli. "Pe...sse!" mõtlesin mina ja jalutasin minema. Ma võin bussiga ka sõbranna juurde minna! Minu õnneks või õnnetuseks oligi buss samal ajal bussipeatuses. Astusin bussi peale, kogu see aeg üürgas mu kotis telefon. Võtsin lõpuks vastu. "Astu KOHE bussist maha!" karjus teisel pool vihane emme. Ka 30-aastasena kuulan ma ikka emme sõna. Astusin maha, aga talle loomulikult ei öelnud. "Miks ma maha pean astuma?" jonnisin mina, bussipeatuses. Bussijuht ei julgenud ka ära sõita - ei tea, kas tal oli põnev või ta lihtsalt ootas kuni ma otsustan. Hakkasin tagasi CasaDeLaIhaste poole jalutama. SAMAL AJAL kihutas mind autoga otsima tilluke Delisa ja ofkoors, et oleks rohkem segadust - sõitis ta teisele poole, arvas, et olen bussis, peatas bussi kinni ja läks bussist õde otsima. SAMAL AJAL olin mina juba koju jõudnud ja sain vanaemalt pahandada, et oma suud kinni ei oska hoida. MINA? Emme ju ka! Segasummasuvila. Olin Tartus olnud alla 48h, viis päeva veel, viis päeva veel....

Õhtusöök seitsmele Heily juures oli üks "hooaja" meeleolukamaid. Kindlasti aitas sellele kaasa see, et Heily vedas meid kõiki rulluisutama ja sisustas meie õhtu meeleolukate ülesannetega, mille käigus mina pidin naabritelt taldrikuga soola laenama, teised pidid nt rõdul "Põdral maja metsa sees" laulma, Ladina-Ameerika tantse õpetama...Ah jaa, natuke mängis kindlasti rolli ka tequila. Aga aint natuke;)
Mingil hetkel tuli kellelegi ikkagi ka mõte, et peaks ka klubisse minema. Raha polnud meil aga kellelgi. Järelikult pidime klubi mõtte maha matma. Kell oli pool kaksteist ja olin just koju minemas, kui üks meist avastas et Atlantises esineb täna õhtul tasuta Smilers. Krimpsutasin kolmel põhjusel nina ja olin kahevahel. 1) ei meeldi mulle see klubi, 2)Tartu naabrinaine oli mind ka sinna kutsunud, aga ma ei uskunud, et kusagil võiks olla tasuta kontsert ja lasin selle kutse ühest kõrvast sisse, teisest välja ja tundsin nüüd süümekaid, teine ju kutsus, mina ütlesin ei ja nüüd... ja 3) KUIDAS ma seletan Janekile, kes kodus Ussipesas oli, et MINA käisin Smilersi kontserdil, kuigi mulle Smilers väga ei meeldigi, aga Janek see eest on üsna suur nende muusika austaja???
Otsustasin kõigele sellele mõelda järgmisel päeval ja pean tunnistama, et tegin ühe väga õige otsuse, et sellele kontserdile läksin. SEE oli üks parimaid esinemisi, kus ma käinud olen. Ansambel tõmbas niiviisi käima, et mina ei mäleta, kuna mina, MINA, niimoodi kaasa oleksin elanud ning tantsinud kuni jalad valusad. Aga kuidas siis nüüd Janekile seda kõike serveerida? Jälle tuli mulle hea mõte. BLOGI! Niisiis, kallis Janek, käisin ilma sinuta Smilersi kontserdil, see oli väga hea ja lisaks kõigele ka tasuta! Nüüd on see siis öeldud! Jään ootama telefonikõnet - kurja, etteheitvat, solvunut;)
Tõsi, üks asi oli küll kummaline kogu selle klubi juures. Ma ei ole sellistes klubides käinud aastaid väga mitmeid aastaid ja esimese hooga võttis mul silme ees kirjuks kõigist neist miniseelikutes, lakknahast saabastes ja rinnahoidjates imeilusatest, piitspeenikestest, kolmemeetriste jalgadega tsikkidest. Ma ausalt arvasin, et sellised on välja surnud, sest need klubid ja kohad ja seltskonnad, kus ma liigun, neid näha ei ole. Aga nad ei ole surnud! Nad on veel sädelevamad ja lühemate seelikutega kui ma mäletasin ja nad elavad Atlantises.
Mina aga nägin hommikul kaalule astudes üle pika aja numbrit 56!

Tuligi pühapäev. Emme ja vanaema tassisid raamatuid, mina aitasin neid moraalselt diivanil vedeledes. Ilmselt kas meeltesegaduses või lihtsalt heast tujust ajendatuna õnnestus mul lõpuks ometi mõned raamatud endalegi moosida. Vaikselt, paari raamatu haaval hakkan ma neid endale nuruma. Ilus pühapäev oli. Osadele tegus. Emme leidis raamaturiiuli tagant veinipudeli. Sel ajal kui emme ja vanaema JÄRJEKORDSELT toidupoodi läksid, veini ja kalja ja passportuusid ostma, otsustasin mina selle raamaturiiulitaguse veini lahti teha. Naabrinaisele ka pakkuda. Saabus emme. Ja jälle kord olin ma midagi valesti teinud. "Miks sa SELLE veini lahti tegid? Ma ju tõin poest veini!" heitis ta mulle ette.
"Sest ma tahtsin veini!"
"Ma ju tõin veini poest! Miks sa SELLE lahti tegid?" kordas ta teises järjekorras.
"Ma tahtsin veini. Sa isegi ei teadnud, et see vein sul olemas oli, mis vahet seal siis on?" küsisin mina.
"Sa tellisid poest vaid kalja," jonnis emme, "tellinud siis veini!"
"Ma POEST tahtsingi vaid kalja, sest vein oli ju KODUS OLEMAS!"
Ja jälle kord suutsime me tülli minna. Vist. Vähemalt korraks. Olin Tartus olnud alla 72h. Neli päeva veel, neli päeva veel...

Huvitav, mida ma teen "valesti" täna? Hommikul dushi all käies, võtsin ma riiulist ühe valge rätiku, eks ma õhtul saan teada, kas äkki see oligi tänane vale tegu:D

Ja öelge siis, et Tartus EI JUHTU ASJU?

Kummaline päev

Täna oli üks järjekordselt kummaline päev. Kõige pealt positiivne kohtumine Ibseni teemadel, kus sain nii palju tarka nõu ja positiivset jõudu edasi minekuks, projektiga jätkamiseks. Oktoober tõotab tulla üks huvitav ja põnevaid kohtumisi täis kuu.
Edasi sain, tõsi küll, eitava vastuse ühest "ettevõttest", kuhu kandideerisin olles viimased kaks nädalat ootusärevuses, sest tegu oli väga ambitsioonika ettevõtmisega. Eitav vastus ei olnud üldsegi ebameeldiv nagu mõningal juhul sellised vastused kipuvad olema, mulle mõjus inspireerivalt isegi juba see, et minu kandidatuuri kaaluti ja koos tänase eitava vastusega saadeti mulle edasi ka üks tööpakkumine. Jah, loomulikult pean ma sinna kandideerima nagu kõik teisedki ja mul ei ole mingeid eeliseid, kuid mulle meeldis selle eitava vastuse sisu "kuna laia kogemustepagasiga huvitavaid inimesi on meie valdkonnas alati vaja, siis soovitan Teil kindlasti kandideerida..."
Viimaseks üllatuseks oli kutse seminarile Riiasse. Tõotab pakkuda uusi kogemusi, tarkusi, kasulikke teadmisi, ehk isegi uusi põnevaid tutvusi.
Mulle tundub, et elu tahab mulle midagi öelda? Back in bussiness (kas ma kunagi olengi varem "in bussiness" olnud?) või on läbimurre (milleks? kelleks?) tõesti lähedal?