Minu uueaastalubadused:

M.O.T.T

Mõtisklused

Eelmisel nädalal käisin ma (üle tuhande aasta) ettevõtte jõulupeol. Jõulupeod nagu jõulupeod ikka, midagi pole muutunud - igal sellisel peol tunnen ma, kuidas süda kiiremini lööma hakkab, kui "tantsubänd" mängima hakkab. Miks? Sest ma EI OSKA TANTSIDA. Ma mõtlen selliseid päristantse. Ja IGA KORD mõtlen ma hirmuga, kuna keegi mind tantsima kutsub. Ja iga kord tunnen ma piinlikust, kui pean ütlema, et ma ei tantsi, sest inimesed võivad seda võtta solvanguna või lihtsalt vaadata, et kurat, kus see "uus tüdruk" on ikka ülbe. Ei olnud midagi teistmoodi ka seekord. Ausõna, ma lihtsalt tunnen, et teen end seltskonnatantse tantsides lolliks. Tõsi, ilmselt on see vaid mingi minu enda rumal kiiks ja ma võiksin "ora tagumikust eemaldada" ja end vabaks lasta, aga ma ei oska. Ja ilmselt keegi ka ei oota mult võistlustantsija vilumust ja oskusi, pigem ikka muusikarütmis tammumist, aga ma tunnen end oma kahe puujalaga ebamugavalt. Ja mul on tunne, et kõik vaatavad mind. Vaatavad, kuidas ma tantsida ei oska ja vangutavad pead, et kuidas nii, valssi ju ikka võiks osata...
Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte jõulupeost rääkida, vaid sellele eelnevast-järgnevast.
Olime Janekiga kokku leppinud, et ta on mulle sel õhtul kaine autojuht. Ütlesin siis, et "noh, lepime esialgu kokku, et kell kaksteist äkki?". Janek vaatas mulle suurte silmadega ja küsivalt otsa. Mõtlesin, et jeesus, kas kaksteist on siis tõesti hilja. Selgus, et hoopis liiga vara:)
"Nii vara? Pidu sel ajal ju alles algab!" imestas Janek (tema ju teab neid asju paremini). Kehitasin õlgu ja ütlesin, et hea küll, eks ma siis püüan kauem venitada.
Janek tuli mulle järele kell kaks. Kuigi ma oleks eelistanud juba varem kodus olla. Või kui tegelikult täitsa aus olla, kui pidu oleks kusagile aftekale edasi kolinud, siis poleks mul selle vastu ka midagi olnud, lihtsalt nii umbes kaheteist paiku olin ma selles kõrtsis juba liiga palju näinud. Ühte kaklust (jõulupeod ju selleks ongi!), palju tarka ärijuttu (kus mujal seda ikka arutada!), kahte kohalikku "ilueedit", kes kõrtsist naisi lantima tulid (loomulikult pidid nad ka minu otsa koperdama) jne jne. Rääkimata kõigist neist tantsule kutsumistest. (ps: võib olla tuleks järgmine jõulupidu korraldada mõnes ööklubis, siis ei peaks ma nii palju vabandusi leidma, et miks ma tantsi, ööklubis saan ma hästi hakkama. Muideks, miks keegi ei usu, et mul kaks puujalga on?)
Enivei...Janek tuli mulle kell kaks järgi ja mind nähes vangutas uuesti pead. Mis siis nüüd lahti, mõtlesin ma. Nüüd oli probleemiks, et ma polnud joonud. Vale puha, vastasin ma. Peole minnes seltskonna mõttes võtsin ma ka road-tripilikust konjakijoomisest osa! Ja peol jõin ma ära kaks klaasi veini! Janek vangutas uuesti pead.
Püüdsin end edasi "välja vabandada" ja rääkisin oma "tantsuõudusest", et kuidas ma kõigile "ei" pidin ütlema. Nüüd vangutas Janek veel rohkem pead ja küsis: "Kas sa siis ÜLDSE ei tantsinud?" Raputasin pead. "No ma ei tea," vangutas Janek uuesti pead, "see on küll veidike ebaviisakas." Seletasin uuesti, MIKS ma ei tantsi.
"Mitte kellegagi?" küsis Janek uuesti. Miks ma peaksin valetama?
"No joonud siis vähemalt," pahandas Janek minuga edasi. Ma ei saanud enam mitte millestki aru. Kas vastupidi ei peaks olema? Et mees pahandab švipsis naisega?
Ma ei osanud midagi öelda. Aga Janek oskas.
"Ehhh, vanaks oled jäänud. Mina küll mäletan hoopis teistsugust Mariat. Sellist, kellele meeldis pidudel käia ja kes ei olnud selline vaoshoitud. Nagu kodukana. Kas ma sellist kodukana endale tahtsingi?"
Olin pahviks löödud. Kuid pigem selle pärast, et tal oli õigus. Ma ei tea, miks ma nii palju muutunud olen. Vahepeal ma meenutan iseendale Breed "Meeleheitel koduperenaistest". Kas järgmiseks hakkan ka prügikasti välja viima laitmatus meigis ja soengus, kus ükski juuksekarv "valele poole" ei liigu? Pärlid kaelas? (Kõige hirmutavam on, et mulle pärlid ka tohutult meeldivad). Ma ei tea, miks ma ei oska ennast enam lõdvaks lasta, lõõgastuda nii nagu vanasti ilma valehäbita. Nüüd mõtlen ma kogu aeg vaid selle peale, et end mitte lolliks teha.Ja käitun Breelikult. Kuulan salaja kodus klassikalist muusikat ja unistan 12-osalisest portselanserviisist.
Kuidas saab "ora tagumikust eemaldada"? Kuidas olla vähem Bree? Kuidas... Kas... Millal...Kellega...
Kas peakski?
* foto on pärit "Before-Bree" ajajärgust:)))

Grinch ja külmetused

Kuna Grinchi ja külmetuse koostöö tulemusena on sel aastal "iga roju oma kodus" ning 2/3 minu kingitustest on lühikese realiseerimisajaga, siis saadan nad elektroonilise jõulutervitusena teele. Noh, et kui ma järgmine kord kohtudes olen sunnitud ütlema, et "mul on väga kahju, aga teie jõulukingid sõime lihtsalt ära, aga me mõtlesime neid süües teie peale", siis on mul tõestusmaterjal olemas, et kingid siiski olemas olid. Ja-jaa, ma tean küll, et tegelikult on vaid mõte mis loeb, aga lihtsalt sel aastal on kõik kingid 100% oma käekestega tehtud, pakendatud mõeldes loodusele ja kasutades nii palju loovust, kui mul olemas (ja viitsimist). Tuleb tunnistada, et tegelikult hakkas mulle see isemeisterdamine täitsa meeldima ja järgmiseks aastaks on mul juba hoopis ambitsioonikamad plaanid:) Kui aasta jooksul meelest ära ei lähe muidugi.

Jõulutervitustega Ussipesast,
Johanna Maria
(kes suundub nüüd kibekiirelt koristama ja liha sulatama, sest muidu mees tuleb töölt koju ja vaatab, et mida kuradit see naine siin hommikotsa teinud on. Seleta siis, et saatsin elektroonilisi jõulukinke laiali:D)

Vihjeks loomaomanikele

Näed sa siis, siin ma jälle olen, kuigi lubasin, et blogihooaeg sai läbi. Ju ma lihtsalt ei saa vaiki olla. Tegelikult oleks veel väga palju TARKA öelda, eriti viimaste päevade uudiste valguses (ma pole kunagi varem vist poliitikas toimuvat sellise põnevusega jälginud), kuid ma ei viitsi sellest rääkida, las teised räägivad, ma vahelduseks kuulan. Lihtsalt loodan, et tuleb üks ilus jõulukink;)
Aga...
...ilmselt tundis Hugo oma koeravaistuga, et temast ei ole viimasel ajal piisavalt kirjutatud ja leidis, et on viimane aeg selleks põhjus anda. Niisiis. Nagu ma juba kirjutasin sai tornkook valmis tehtud, või pigem selle koostisosad. Kuna 2x18 rõngast pooled ei tulnud sellised nagu pidid, otsustasin koju jõulumeeleolu loomiseks valmistada ühe sellise säästuvariandi, et las seisab laual ja on oma vildakuses ilus. Kook sai laual seista vähem kui 24h, sest...
kui kodus on kolm looma, kelle teiseks nimeks tundub olevat Nälg, siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Tiimitöö tulemusena vaatas meile õhtul koju saabudes vastu vaid tühi taldrik ja suhkru-ning mandlimassist läikiv põrand (ma olen kindel, et kassid aitasid laual taldrikut kinni hoida, et see eest ära ei läheks, samal ajal graatsiliselt kooki limpsides ja teiselt poolt käpad laual tühjendas elegantselt taldrikupealset Hugo). Koos ajasid nad endale põhimõtteliselt sisse pool kilo suhkrut (pole siis ime, et õhtusel ja hommikusel jalutuskäigul Hugo tšakrad nii lahti olid)!
Ma ei osanud isegi vihastada, sest tegelikult oli see vahejuhtum lausa natuke naljakas. Olgu see mulle õppetunniks. Hea on, et ma ülejäänud koogirõngad olin taibanud külmkappi jätta, muidu oleks ühel jõulukingil kriips peal.
Huvitav, kas ma pasteedi taipasin täna hommikul külmkappi panna? Või saab loompere veel ühe tillukese jõulugurmee pidada?
(Ja meie muretsesime vaid sellepärast, et ei tea, kas kuusk ka toas püsti püsib, või leiavad loomad - ikka ühise nõu ja jõuga - et see on neile mängimiseks tuppa toodud. Siiani on seisnud. Igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla - ptüi, ptüi, ptüi.)

Christmas at my house is always at least six or seven times more pleasant than anywhere else. We start drinking early...

...And while everyone else is seeing only one Santa Claus, we'll be seeing six or seven. (W. C. Fields)

Tornkook sai valmis tehtud (kuigi ikka veel ei võtnud ma õppust, miks kokaraamatus oli kirjas, et vormid VÄGA hästi võiga määrida; kolmas kord oleks ehk juba targem, aga vist enam ei viitsi. Sõltub ka sellest, kas Keilas supermarketites on mandleid müüa või mitte). Pasteet ka (kaua see säilib üldse?). Kuusk sai läbi lume metsast tuppa tiritud (nii et pärast istusime tükk aega Janekiga majatrepil, hing paelaga kaelas, sportlikud nagu me oleme. kuigi mina ju olen juba 2 kuud (!!!)trennis käinud). Hugo sai korraks ära kaotatud (no ei olnud võimalik rihmaga temaga metsas jalutada). Vaibad said tolmu- ja Hugokarvavabaks, diivan kassikarvavabaks imetud. Olemasolevad kingid said ära pakitud (kasutades 100% taaskasutust ja loovust, nii et isegi Janek sattus hasarti ja hakkas pärlite leidmiseks majas leiduvaid jõulukaunistusi kääridega purustama). Telekast sai vaadatud kummalisi jõulufilme (see on ju nagu traditsioon, et jõulude ajal peab halbu jõulufilme vaatama).

Ehk siis teiste sõnadega nii palju kui üldse võimalik, on jõulutunne majja toodud. Ja kuna ma olen sellest aastast tegelikult tsips väsinud, siis võtan ma ka blogimises aja maha (igaks juhuks annan teada, et pärast ei peaks etteheiteid kuulma, et "miks blogis midagi uut pole". Hooaeg sai läbi. Just nagu telesaadetega.)
Kuna uus hooaeg algab - ma veel ei tea. Kõik sõltub ju sellest, kas mul on midagi TARKA sel aastal veel öelda või mitte (hmmm, aga mul on ju ALATI midagi tarka öelda?)
Siiski igaks juhuks soovin aga kõigile pühasid ette ära!

"Oh look, yet another Christmas TV special! How touching to have the meaning of Christmas brought to us by cola, fast food, and beer... Who'd have ever guessed that product consumption, popular entertainment, and spirituality would mix so harmoniously?" (Bill Watterson, Calvin & Hobbes)

ILUSAID PÜHI!

Kokandusgeenius

Eile alustasin esimeste jõulukinkide meisterdamisega ehk siis võtsin kogu julguse kokku ja asusin tegema kooki, mida pole julgenud teha umbes 10 aastat, kuigi vormid on olemas olnud ja kange isu ka. Põhjus on ehk selles, et esimest korda, kui ma 10 aastat tagasi seda kooki iseseisvalt tegema asusin, lõppes see sellise katastroofiga, et kogu ahi oli kõrbenud munavalgevahu ja suhkru segu paksult täis ja koogi söömise asemel tuli mul hullu vaeva näha ahju ja vormide puhastamisega. Seepärast olin ma kuni eilseni koogitegemist edasi lükanud.
Seekord läks paremini. Ahi jäi puhtaks ja koogirõngad tundusid ka kenad olevat. Alles siis kui neid vormist välja üritasin saada, sain aru, miks retseptis oli rõhutatud, et vorme tuleb VÄGA hoolikalt võitada. Koogitegu lõppes seekord sellega, et 18 valmistatud rõngast 7 sain kätte tervelt, nii nagu vaja. Positiivne on muidugi see, et sain julguse katsetada tagasi ja nädalavahetusel proovin uue koguse teha. (Muide ega selle koogi tegu pole naljaasi, kokku võtab see kolm päeva! aukartustäratav kook, kas pole?)
Õhtu jätkus sellega, et asusin valmistama porrusuppi, mille retsept ja pilt netis niiiiiii ahvatlev tundus. Tundus, et sellega ei anna küll puusse panna. Aga võta näpust! Kui supi olulisteks koostisosadeks on ka puljong ja leib, siis oleks olnud üsna taibukas enne alustamist veenduda, et külmkapis vajalikud asjad ka olemas on. Loomulikult olid ootamatult otsa saanud nii puljong kui leib. Tuli katsetada. Püüda millegagi asendada. Asendasingi. Ja tegelikult tuleb tunnistada, et tulemus tuli katse-eksituse meetodil üsna meeldiv, kuid kindlasti mitte see, mis ta tulema pidi.
Esialgu oli mul kuri plaan ka supitegu nädalavahetusel ja õigete toorainetega katsetada, kuid kahtlustan, et Janek, kes eriti suppe ei armasta, ei oleks sellest just kõige suuremas vaimustuses. Mees tahab ju aeg-ajalt ka "päris süüa", mitte mingite kulinaarsete katsetuste ja suppide ohver olla:)
Kas pasteeti saab kuidagi ilma hakklihamasina jm sarnaste masinateta teha? Kohviveskiga näiteks:D (Mandleid ju sai sellega purustada, mis sellest et auru välja ajas, turtsus ja ähvardas otsi anda)

Tibulinnud, tupsununnud, titemammad ja kassiemmed

Oh seda jõuluaegset õelust, mis mu'st välja pressib. Ma olen näinud tuttvaid ja tuttavate tuttavaid, kelle suhtlusportaalide kontod on täis lapsepilte. Igas asendis. Igas liigutuses. Tund aega vanemana. Veel tund aega vanemana. Laulmas. Tantsimas. Kõndimas. Istumas. Magamas. Söömas. Seismas. Strateegiliste mõõtmete jms-ga. Olgu...mina kui lastekauge inimene ei saa sellest aru, miks iga tunni tagant on vaja uued 72 pilti "minu musist, tibulinnust, nunnust" kõigile vaatamiseks üles riputada, aga ma olen selle fenomeniga leppinud. (Kes teab, milliseks ma ise kunagi muutun? Ei tahaks ju jälle hakata oma sõnu sööma, et MINA küll mitte kunagi midagi sellist ei tee ja siis olen ise samasugune, et otse sünnituslaualt läbi mobiili laen juba "tibulinnu" pilte üles.) Ju siis "titemammade" ringkonnas on see lihtsalt väga oluline, et nähtav olla, pildil püsida. Võib olla neil ei ole piisavalt palju sõpru ja sugulasi, keda oma albumitega päriselus ahistada ja seepärast on see nii populaarne tegevus? Võib-olla käib emmedel omavahel võistlus, et kellel on ilusam titt? Mina ei tea...
Küll aga tean ma kassiomanikuna (parandus: kahe kassi), et minu sotsiaalvõrgustike kontod ei kiha kassipiltidest ja minu tuttavateks ei ole eranditult VAID kassiomanikud. Ma armastan oma kasse ja tegelikult kõiki teisi kasse ka, nii et ma võiks vabalt olla see kasse piimaga toitev veider vanadaam "Naksitrallidest", kes upuks kasside alla, aga ma ei kujuta ette kui ma tegelikult ka reaalselt, päriselus suhtleks vaid inimestega, kellel on kassid, kassidest. Avastasin täna puhtjuhuslikult ühe no-nimetame-teda-siis-tuttavaks (või pigem inimeseks, keda ma olude sunnil tean), kelle suhtlusringkonnaks on vaid inimesed, kellel on kassid. Nende albumites pole "tibulinnud" isegi mitte enam tited, vaid kassid. Igas asendis. Söömas. Magamas. Lipsuga. Lipsuta. (ja see ületab ammu selle armsa/naljaka piiri, kuidas tavalised kassiomanikud oma kasse eksponeerivad.) Ja kõik need inimesed on mingil veidral põhjusel vaid omavahel tuttavad. Mitte ühtegi "ringist väljas olevat tavainimest". Imelikul kombel pole selles rinkonnas (peale selle mu natuke tuttava enda)ka mitte ühtegi eestimaist sõpra. Mul hakkas korraga lausa hirmus. Nagu mingi sekt. Kas need inimesed üldse reaalselt ongi olemas? Kas neil päriselus ka sõpru-tuttavaid on? Ja ma pean silmas kahejalgseid sõpru. Või ongi nad üksikud kassimammad, kes on populaarsed vaid internetis?
See seletaks muidugi nii mõndagi. (Sealt ka need anonüümsed sapipritsijad kommentaariumites. Need samad, kes kunagi mingis naistekas leidsid, et "10 kassi 35m2suuruses korteris, nelja inimese kodus, on täiesti mõistlik ja inimesed vaatavad asju tihti liiga oma mätta otsast". Need samad, kes terve maailma peale tigedad ja kadedad on. Või oot! Äkki need polegi nemad, kes kommenteerivad, vaid nende neljajalgsed käsutäitjad?)
EBAREAALNE!

Hea(ks) laps(eks)

Pärast raamatupoes käiku pidin hakkama oma sõnu sööma, noh et ma tegelikult jõulukinkidest ei hooli. Vist ikka hoolin küll. Eriti kui nad tuleksid raamatute kujul. Neid võiks tulla kärudega, sest poed on headest ja huvitavatest ja ilusatest raamatutest pungil täis. Kõik nad justkui karjuvad "tahame sinu raamaturiiulisse, tahame sinu raamaturiiulisse!" (mis muidugi tähendaks, et ka uus raamaturiiul on hädavajalik;)).
Igatahes..."jõuluvana" siis eile ütles, et eks mõne raamatuga on nii, et sõltub, kas sa oled hea laps olnud või mitte. Ma ju ei ole? (Või olen?) Aga mul on veel nädal aega. Ma hakkan heaks lapseks. Ausõna.
(Vist.)

Kummaline Missis Savage

Kas mäletate sellist etendust nagu "Kummaline missis Savage"? Kus Salme Reek mängis üht naljakat vanadaami, kes kõike vihkas? Alates nööpnõeltest ja lõpetades maeiteamillest. Kunagi keskkoolis, kui me ei viitsinud kuulata, mida õpetaja rääkis, lõbustasime end Kaiga sellega, et kirjutasime kordamööda vihikulehele, mida me vihkame. Nalja pärast. Tüütute tundide ajal sai vihikuleht päris paksult suvalisi asju täis kirjutatud.
Üldiselt ma püüan vältida sõna "vihkama", sest mu meelest on see liiga tugev sõna. Mitte et see mul alati õnnestuks. Ikka leian ma end ütlemas, et vihkan kui arvuti kaua tööle läheb, vihkan kui suka sisse auk tuleb, vihkan kui liha praadides rasv igale poole pritsib, vihkan kui... Aga ma püüan vältida vihkamast "päris asju" - nt inimesi, nende käitumist jms. Osa asju lihtsalt ei meeldi mulle.
Siiski avastasin ma eile õhtul end mõtlemas, et tegelikult on päris palju asju, mida ma ka tõeliselt vihkan. Vihkan, vihkan, vihkan! Ma vihkan valetamist. Ma vihkan kahepalgelisust (nt soovida, et "rõõm, mida sa külvad, sulle topelt tagasi tuleks" inimesele, kelle kohta järgmisel hetkel, selja taga, omavahel öeldakse, et "on ikka vastik inimene"). Ma vihkan pahatahtlikust. Ma vihkan vägivalda. Ma vihkan joomist (ja ma ei pea silmas sellist lõbusat tipsutamist, mis lõpeb kõvasti ja valesti "tuulesuund on norrrrrrd" jorisemisega). Ma vihkan tülitsemist. Ma vihkan, et iga kord kui ma arvan end mõnd inimest austamas ja olen unustanud kõik möödaniku, teeb see inimene midagi, mis paneb mu sees plahvatama. Ma vihkan jõuetust, tunnet, et ma ei saa midagi teha, et asju parandada. Ma vihkan kui ma teen asju, mille pärast teised peavad ilmaasjata kannatama ja ma ei saa isegi aru, mida ma valesti teinud olen. Ma vihkan kui teised soovides vaid kõige paremat, peavad ilmaasjata pärast kannatama, sest nad on midagi valesti teinud, vahet pole mida. Ma vihkan kui inimesed ei saa aru, et oma käitumisega teevad nad haiget vaid neile, kes neist tegelikult hoolivad. Ma vihkan, et haiget saavad vaid kõige nõrgemad. Ma vihkan seda, et ma ei oska toeks olla, kuigi ma arvan, et olen. Ma vihkan kui mulle toeks ei olda, kuigi ka mina seda vajan. Ma vihkan, et ma olen õppinud olema tugev, kuid aegajalt olen nii nõrk. Ma vihkan pisaraid ja seda, et inimesed peavad ilmaasjata nutma. Ma vihkan seda, et ma kardan, et minevik kordub.
Ja ma vihkan jõuluperioodi, sest nii palju kui ma tagasi suudan meenutada ei seostu mulle jõulud rõõmuga. Nüüd ma tean, miks ma ei hooli jõulukinkidest. Sest on vaid ÜKS kink! Et terve pere -minajanektillukedelisajoelemmemõmmiindrekmonikasvenvanaemaandu- oleksime ühiselt koos & tunneks rõõmu VAID sellest, et me üksteisel olemas oleme. Ilma tavapäraste traditsioonideta.
Lihtne soov, eks?

Miks ma talve armastan! *

*kes selles rõõmuhüüdes sarkasminooti ei tabanud, ei tunne mind ilmselt piisavalt hästi:)
Loomulikult olime me Janekiga mõlemad eile piisavalt naiivsed ega suhtunud tormihoiatusse piisava tõsidusega. Ennegi on tormi lubatud. Seepärast läksingi mina õhtul südamerahuga trenni - kus seekord olid mu kohapealt kolmikhüppe tulemused 5.33, 5.44 ja 5.55, mitte et ma neid mingiks saavutuseks peaks, aga kas pole huvitav korrapärasus? - ja kell üheksa õhtul kui me 50km/h 0-nähtavusega kodupoole sõitsime ei osanud me ettegi kujutada, mis Moonikal meie jaoks veel varuks on. Lõpuks ometi oli koduni jäänud ca 500m. Ja siis märkasime me mäe peal keset teed lumes kinni olevat bussi. Võttis vanduma! Tuli appi lükkama minna. Janek dzentelmenina keelas mul välja tulla, et ma end ei külmetaks (pärast trenni ja duši all käinuna võib see kergesti juhtuda, kui te veel ei teadnud!) ja läks kangelaslikult autost välja. Kui me muidu oleme alati varustatud mütside, sallide ja kinnastega, siis just täna olin mina otsustanud kõrvaklappide kasuks, Janek mütsi üldse koju unustanud ja lisaks sellele olid tal jalas kingad (!). Paar minutit hiljem tuli ta autosse tagasi. Kasutades sõnu, mida ma kunagi varem pole teda kasutamas kuulnud. Istus ja ei olnud seda nägugi, et kavatseks lumevangi jäänud autojuhti aidata. Minu loomulik reaktsioon oli muidugi esimese asjana Janeki peale vihastada: KUI SA TEDA EI AITA, SIIS ME EI SAA KOJU!!! Janek podises vastu midagi, et ei saa aidata inimest, kellel endal suva on, et ta kinni on. Lisaks sellele sain ma teada, et üks mees ei saa ju nii loll olla, et tagasillaveoga tühja bussiga läbi lumevallide üritab mäest üles minna. Enne ma seda ei teadnud. Nüüd ma tean, et tagasillaveoga buss ei sõida lumevallidest läbi ja mäest üles. Nüüd ma tean, et kõik mehed peaksid seda teadma:) Järgnes natuke vandumist. 15 minutit vaikust ja Janeki kannatuse katkemine.Ta läks uuele katsele. Seekord tuli välja ka lumes kinnioleva bussi juht. Kolm minutit hiljem tuli Janek veelgi tigedamana tagasi. Kasutades jälle sõnu, mida ta enne eilset polnud kunagi kasutanud. Selgus, et bussijuht oli täis nagu templielevant ja ei hoolinud karvavõrdki sellest, et ta lumevangis istub ("siis pole ka midagi imestada, et ta selle bussiga arvas, et end lumest läbi rammib"). Oli ilmselge, et koju me ei pääse. Olgu öeldud, et elame külas, kus arvatavasti elab kokku umbes 100 inimest, nendest "meie poolel" asub ca kuus majapidamist. Tõenäosus, et kella poole kümne ajal keset kõige hullemat lumetormi keegi nendest kuuest majapidamisest sinna teele veel satuks, oli nullilähedane. Torm muutus iga hetkega hullemaks ja silmnähtavalt kuhjus templielevandi bussi ümber üha suurem lumehang. Meid ootas varsti sama saatus. Ainuke lootus oli püüda leida "teiselt poolt teed" külast traktor, mille tulesid Janek väitis, et kusagilt kaugelt märkas (mina arvan, et tal olid kas hallukad või ta nägi lihtsalt mõne maja valgustust).

Keerasime maanteele, jäime teist külateed vaadates veidike kahtlevale seisukohale, kas riskida või mitte ja järgmisel hetkel tegi Moonika otsuse meie eest ära. Ei edasi ega tagasi! Seal me siis seisime. Lumevangis. Janek tormas autost välja ja püüdis autot kätega lumest välja kühveldada, aga see oli sama mõtekas tegevus kui paati sõelaga veest tühjaks kühveldada. Õnneks sattus samal ajal mingil veidral põhjusel tiheasustusega (seal elab ju siiski 90% küla 100 elanikust) teise poole külateele keerama korraga kaks autot, kust abivalmis inimesed Rudolfit lumest välja lükkama kukkusid. Keerasin minagi siis oma salli rajateelelikult ümber pea ja läksin appi (arvatavasti polnud mu'st mingit suuremat tolku, aga kuidagi piinlik oli autos istuda, samal ajal kui võõrad sind aidata püüavad). Edasi me saime. Aga MEIL OLI JU VAJA TAGASI SAADA. Peatuda ka ei julgenud. Veidike aega hiljem leidsime me end seismas valel pool küla, keset pimedust ja tormi. Oli selge, et peame kuidagi OMA külapoolele tagasi saama, et juhul kui traktor peaks kusagil liikuma, näeks ta, kus abi vajatakse. (meie väljalükkajad olid meist palju tegijamad ja teadsid lausa traktoristi numbrit, kes lubas kodust - kus iganes see ka olla võis - tulema hakata).

Pärast mõningaid vintsutusi ja hinge kinnihoidmist olime tagasi omal küla poolel, kuhu selle ajaga oli juurde tekkinud veel üks auto. Vaata siis.. me polnudki ainsad õnnetud, kes koju ei pääsenud. Keegi veel neist kuuest majapidamisest oli nii hilja õhtul veel liikvel. Nii oli meil vähemalt seltsilisi (ja kui me oleks sinna pidanud väga kauaks jääma, siis poleks me Janekiga näljast üksteist pidanud sööma hakkama, vaid oleks enne teise auto kallale saanud asuda). Nüüd ei jäänud meil muud teha kui ühiselt traktorit oodata. Siiani olime juba oodanud 1,5 tundi. Olgu võib olla liigse informatsioonina ka öeldud, et mul olid just alanud päevad ning lisaks piinavale kõhuvalule tundus mõte tualetist isegi lotomiljonist palju ilusam mõte.
Piilusin vaikselt kütuseseieri poole. Mina ju ei tea kui ruttu pool paaki kütust sellise seismisega ära kulub. Mõtlesin õudusega, mis edasi saada võiks. Jala koju? Läbi nii tiheda lumesaju, et enam polnud võimalik näha isegi 10m kaugusel olevat tagasillaveoga bussi. Tagasi "tsivilisatsiooni"? Mööda läbimatuks muutunud maanteede? Romantiline öö autos?
Ja siis lõpuks ometi nägin ma ilmutust. Traktori tulesid. Uskuge mind, ma ei ole kunagi varem nii ilusat vaatepilti näinud. Me olime päästetud! Kui magusalt põõnav bussijuht koos oma bussiga oli teelt koristatud, oli meie kord edasi liikuda. Kogu seisak kokku võttis kõigest kaks ja pool tundi meie elust! (vaadates tänahommikusi uudiseid võib tõesti vist öelda "kõigest", sest kusagil Pädaveres või Hädaveres olid inimesed lausa seitse tundi lumevangis).

Mööda metsateed kodule lähenedes hoidsime me uuesti hinge kinni. Meid võis ees oodata kaks üllatust. 1. Elektrit pole 2. Hugo, kes ebainimlikult (või ebakoeralikult) kaua oli toas olnud, "üllatus", keset laminaati. Kumbki ei tahtnud meist mõelda sellele, kuidas küünlavalgel põrandaid pesta. Aga võta näpust! Elekter oli olemas. Ja Hugo üllatas meid hoopis sellega, et kest laminaati polnud mingit üllatust. Janek, kes muidu nunnutamise asemel usub karmi koerakooli, nunnutas koera korraga rohkem kui mina üldse kokku olen nunnutanud lubades tal vabalt vaibal aeleda, söötes teda viineritega ja kõrva tagant sügades. (Ma olen kindel, et Hugo on siiamaani Janeki ootamatust hellusest segaduses).
Kuigi me koduteel olime kokku leppinud, et seekord läheb õhtusele jalutuskäigule Janek, sest mina olin trennis oma jala ära tõmmanud (sportlase värk, teate küll!), ei ole ISEGI MINA NII HULL NAINE, et külmunud varvastega mees uuesti lumetormi kätte saata.

Pärast jalutuskäiku istusime väsinuna ja just ülessulanuna köögilaua taga ja Janek sai just lõpetata lause "küll on hea, et elekter alles on", kui väljas käis sähvatus ja korraga olime pilkases pimeduses. Kas ma mainisin, et meie maja küttesüsteem sõltub 100% elektrist? Ei? Nojah, siis ma võin öelda, et elektrikatkestuse puhuks võime me varuda küll vett ja tikke ja küünlaid, aga SOOJA ME VARUDA EI SAA. Elekter tuli ja läks uuesti umbes kolm korda, kui viimaks uue heleda sähvaka saatel lõplikult kadus.
End magama sättides oli meie ainuke mõte, mitu plusskraadi majas hommikul olla võiks. Pugesime sooja teki alla ja bomšidest eristas meid vaid küünalde ja voodilinade olemasolu. Ja ajalehed jalgade ümber. Ma ei tahtnud mõeldagi, KUI külm majas hommikuks on.
(Siiski juhtus väike jõuluime ja varajastel hommikutundidel lõi puhur uuesti tööle.)

Hommikul algas varakult nagu ikka. Aga seekord ema telefonikõnega, kes uuris, et kas me uudiseid ka näinud oleme ja teame, et targem on täna koju jääda. Seda me veel ei teadnud. Pärast seda kui Janek oli tuvastanud, et seal, kus tavaliselt on kõnnitee majast autoni, laiusid meetrikõrgused hanged ja lund sadas juurde, olin mina oma otsuse teinud. MINA täna majast ei lahku. Sest me võime end ju küll välja kaevata, aga mina ei riski uuesti koju tagasi mittepääsemisega. Isegi Janek loobus esialgsest ideest õigeks ajaks tööle minna. Pimedas metsas läbi lume maantee poole pungimine ei tundunud kõige taibukam idee. Hugo aga arvas, et meetrised hanged pole miski probleem ja kiunus end poole seitsme paiku ikkagi õue. Noh vähemalt sai selgeks, mis olukord metsa vahel valitses. Traktori lükatud teest ei olnud küll midagi alles.
Kõige naljakam aga hommikuse jalutuskäigu juures oli see, et kui muidu metsas elades me väga tihti oma naabritega kokku ei puutu, siis nüüd kohtasin ma metsa vahel endale labidaga teed kühveldavat naabrimeest. Respekt! Ma isegi ei püüaks paarisaja meetrist teed labidaga lahti kühveldada. (Hetk hiljem hakkas sama tegema ka hullumeelne Janek, sest tööle oli ju vaja saada.)

Mina olen tunduvalt nõrgem kui Janek ja naabrimees. Mina helistasin tööle ja andsin teada, et täna mind oodata ei ole, sest pärast eelmiseöiseid väntsutusi ma lihtsalt ei taha sama saatusega uuesti riskida. Ja pealegi on mu töös hetkel hästi palju sellist omaette nokitsemist reklaammaterjalide kallal programmiga, mida ma alles õpin kasutama. Saangi seda rahulikult kodus teha, mõtlesin ma. Seda muidugi enne, kui mulle meelde tuli, et just eile JÄTSIN MA ARVUTI TÖÖLE, et seda mitte trenni kaasa tassida. Nojahhh...Loodetavasti toob kangelaslik Janek selle õhtul kaasa (sest praeguseks hetkes suutis tema end siiski kodust välja kaevata ja teele asuda, raporteerides teelt, et välja ta küll sai, aga kui õhtuks traktor siia ei jõua, siis koju ta küll tagasi ei pääse ja et kuuest majapidamisest neli olid piisavalt targad ja koju jäänud, kui nad just ei otsustanud autosid koju jätta ja jala minna. Isegi lumelabidaga teed kühveldav naabrimees vist oli linnasõitmise mõttest loobunud).

Siin ma siis nüüd istun. Loodan, et torm vaibub. Elekter uuesti ära ei kao. Ja nõrk enesetunne kiiresti paremaks läheb (ilmselt rajateelelik sall ei kaitsenud külma eest piisavalt ja ilma kinnasteta auto lükkamine polnud mu järjekordne kõige targem move). Kõige nõmedam kogu selle asja juures on aga see, et mind ei rõõmusta karvavõrdki see, et saan päev otsa teleka ees olla, ma ei tea ju isegi enam telekava peast ja ma ei oska selle "sülle kukkunud" vaba päevaga midagi teha.
Olen tige, et arvuti tööle unustasin...

Tänane varahommik...

...li peaaegu, et samasugune nagu Simonil. Õnneks ei ole Skype veel kurika kasutamist ära õppinud. Loodetavasti ei õpi ka. Pildilt on puudu veel vaid kriuksuvat häält tegev Hugo, kes teatab, et "kell on JUBA kuus, sa tead küll, et ma tahan jalutama minna!" (40 hommikut järjest, muideks!), aknalaual valvel istuv Orkut, sest temagi teab, et aknake avaneb umbes poole seitsme paiku & magusalt unesegaselt nohisev Janek. Oh neid ilusaid rutiinseid argihommikuid!

Uskuge või mitte...

...aga "Spunki otsides" on müünud paremini kui oleksin julgenud oodata. Ehk siis teiste sõnadega kui poleks riskinud ja suuremat kogust seekord trükkinud, oleks raamat hetkeks läbi müünud:)
Nüüd mõtlen, mida moodsa külaromaaniga teha. Kas oodata järgmise aasta lõpuni? Lasta välja oma 30.juubeliks? Või...Samas on mind Saue raamatukogus ootamas suur hulk vahvaid laste joonistusi, ehk siis vaikselt tahaks "Ökovanaema" järje kallal tööle hakata. Martin hakkab ju siiski sügisel kooli minema ja on nii palju uusi asju juurde õppinud:)))

Torisen, torisen, torisen

Kui muidu häirisid ja ajasid mind endast välja Tähtsad Inimesed, Tatraveskid ja muud samat sorti tegelased, siis nüüd ajavad mind torisema hoopis teised asjad. Mitte et ma oleks viimasel ajal "tähtsate inimestega" ka väga kokku puutunud. Selge see, et ikka on inimesi, kes mind muigama ajavad, sest nad püüavad olla tähtsamad ja olulisemad ja targemad kui nad tegelikult on, aga see ajab mind pigem muigama, mitte ei ärrita. Väga. (Natuke ikka. Poleks ju minulik midagi muud öelda.)
Aga torisema panevad mind hoopis teised asjad. Näiteks kui ma "segastel põhjustel" trenni minna ei saa. Siis ma torisen. Uskumatu, kas pole? Aga tõsi! Eile ma trenni minna ei saanud, noh lihtsalt juhtus nii, et ootamatult tuli midagi vahele.
Ja eriti torisen ma selle pärast, et just eile hüpati kaugust. Aga mina tahtsin ju kaaaaaa! Juba põhjusel, et siis kui emme noor ja hull sporditüdruk oli, hüppas tema 4,62 (ma ei saa aru, KUIDAS saab selline asi üldse meeles olla?). Ma tahtsin teada palju mina võrreldes sellega hüppan. Kas pool? Alla poole? Sama palju? (okei, see viimane oli ilmselgelt nali!).
Kuuli "tõukasin" ma eelmises trennis natuke üle seitsme meetri. Aususe huvides tuleb mainida, et seda ka "titepalliga". Emme mäletas, et tema tõukas midagi 11-ga.
Korraga on minus tekkinud võistlusvaim. Noore sporditüdrukust emme vastu.
Ja kui ma olen trenni asemel sunnitud olema kodus ja vaidlema oma "excel-friigist" abikaasaga teemal, miks 2007 office on (palju?) mõttetum kui 2010 oma, 2003-st ei tasu ÜLDSE rääkidagi, ja kuidas pivot on vastus kõigile probleemidele, siis pole ime, et ma torisen.
Torisen, torisen, torisen...

I'm an angel! Honest! The horns are just there to keep the halo up straight.

Ma ei ole kunagi (vist) kellelegi halba soovinud. Samuti ei ole ma kellelegi kunagi kätte maksnud. Ma olen küll mõelnud, et "küll ma talle veel näitan ja teen tagasi ja...", aga kunagi ei ole ma jõudnud kättemaksuni. Ma lihtsalt ei oska seda. Et sina ütlesid mulle halvasti, ma nüüd panen sulle võimalusel jala ette ja itsitan õelalt kui sa ninuli kukud? Ei...see pole mitte see!
Loomulikult ei taha ma öelda, et olen üdini heatahtlik. Lihtsalt ma usun, et kõik halb, mis sa teistele teed, tuleb ringiga sulle endale tagasi. Küll elu ise tehtud tegude eest "kätte maksab". Varem või hiljem. Seepärast ei vaevagi ma oma peakest väga tihti sellega, et kellelegi "tagasi teha". Võib-olla hoiab mind tagasi ka tädi Helju naiivne, kuid siiras õpetus: "Ära kunagi tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse!". Varem või hiljem saavad kõik ise oma õppetunnid kätte! Kasvõi sünnivad järgmises elus prussakana:D
Ometigi on minus peidus ka killuke õelust (või ma ei tea, kuidas seda nimetada), sest ikkagi paneb mind veidike rahulolevalt muigama, kui ma ei pea ootama järgmise eluni, kus olla saabas, mis lömistab prussaka. Ja hetkel muigan ma veidike rahulolevalt. Ma tean, see on õel ja nii ei tohiks, aga olgem ausad "kättemaks on ikka veidike magus ka" (*punastan veidike piinlikusest).
Niisiis...kulla kaasreisijad, mõelge hästi järele enne, kui kedagi laimate, solvate, kellelegi haiget teete, valetate, vassite (hullematest asjadest nagu varastamine jne ei hakka rääkimagi)...see kõik tuleb teile endale ringiga tagasi. Varem või hiljem.
Karmavõlg!

Puhas luksus

Ajendatuna eilsest disskussioonist, et "euro hinda ei tõsta, aga juba krooni ajal tuleb ära jätta kohvijoomine ning autoga sõitmine" + tänasest palgapäevast, lähen täna poes hulluks ja luban endale veidike luksust. Ostan tatart, merevaiku ja kohvi!
Vanasti oli tatar ikka selline "enne palgapäeva toit", aga nüüd puhas luksus. Hugo näiteks võib tatrast ainult und näha -ei ole enam miski argipäevalobi, puha pidusöök. Kõik mu kastmed ei maitse/lõhna/koosne juba ammu enam vaid Merevaigust, olen olnud sunnitud kastmetele loominguliselt lähenema. Aga mitte palgapäeval.
Niisiis nagu Kati eile tabavalt ütles - palgapäeval saab endale sellist luksust lubada. Igatahes.
Ja peaasi, et kassatšekki ei unusta:)

Imelikud asjad

Minu peas toimuvad imelikud asjad. Liigagi imelikud. Kolm mõtet panevad mind mõtlema, mis lahti on.
1. Ma olen rahul. Mingil kummalisel põhjusel ei leia ma põhjuseid virisemiseks ja vingumiseks. Noh kui siis natuke. Aga need on sellised tillukesed virisemised, ilma milleta mina poleks mina.
2. Mulle meeldib trennis käia. Mul on isegi imelik seda välja öelda, et ma lausa ootan trennipäevi ja kui mingil põhjusel trenn vahele jääb, on mul sellest tõsiselt kahju. Hea on, et ma viis aastat tagasi ostetud jooksutosse ära ei visanud (sest ma ju ei kasutanud neid), vaid vanaemale kasutada andsin, kelle käest ma need nüüd kenasti tagasi sain küsida:)
3. Mulle meeldib tööl käia. Tõsi, ma ei orienteeru veel kõiges ja olen oma tegemistes aeglane, aga üle pika aja olen ma motiveeritud. Kell kuus ärkamine ei istu mulle loomulikult ikka veel ja arvatavasti ei hakka ka kunagi istuma, aga mulle meeldib tööl käia. Veider?
Ehk siis mu peas toimuvad imelikud asjad. Mul on hirm. Mis minust niimoodi edasi saab? Kas võib juhtuda, et varsti ei taha ma enam pühapäeva hommikuti kolm tundi järjest diivanil logeledes "Kaks ja pool meest vaadata"? Hirmus mõelda...

Nädala blond

Päevad ja õhtud ja ööd ja üleüldse aeg läheb nii kiiresti ja TEGUSALT (teate ju ise, töö ja trenn ja koeraga jalutamine ja...), et mul läheb vahepeal isegi meelest ära, mida ma blogisse kirjutama pidin:)
Parandan selle vea ja ütlen, et eelmise nädala õhtusöögi käigus sain ma kinnitust, et nii mina kui tilluke Delisa oleme 110% oma ema lapsed. Selles mõttes, et meie blondigeen on kindlasti temalt pärit. Ja mul on hea meel, et meid, kes seda blondigeeni edasi kannavad, on lausa kaks:)
Aga teemasse, niisiis...Olime just ära joonud kaks Cuba Libre kokteili kui avastasime Heilika riiulist alkomeetri. Loomulikult tekkis meis uudishimu oma joovet testida. Tulemused olid 0,6st 1,8ni - millest selline erinevus, kui kõik olid joonud täpselt sama palju?
Kord jõudis tillukese Delisani, kes puhus, puhus, ootas hetke, nägi alkomeetri ekraanil vilkuvat "0" ja hõiskas "Juhuu, mina võin täitsa vabalt sõita!", samal hetkel kui ta lause oli lõpetanud, kadus ekraanilt vilkuv "0" ja ekraanile ilmus uus number - "1,4"!
Mul oli kohe hea meel, et terve õhtu sai seekord naerda tillukese Delisa (ja tema olematu joobe, millega võiks lausa autorooli istuda) üle. Muidu naerdakse ikka minu üle!
Aga sellised me Prangelid juba oleme. Blondid. Rumalad? Aga vähemalt ilusad:)

Liigutav mitteliigutav kingitus

See sama ilusasse paberisse pakitud kingitus, mis mu uudishimu ja kannatlikkuse kaks päeva proovile pani sai eile õhtul lahti tehtud. Minu üllatuseks ei tulnud sealt välja midagi, mis oleks võinud kooruda, poegida, paljuneda, isegi liigutada, küll aga tuli sealt välja üks armas ja südamlik jõuluaja kingitus. 24 tillukest pakikest hoolikalt pakitud, numbrid peale kirjutatud ja segamini aetud, et mul ikka raskem oleks number 1. üles leida:)
Okei, nüüd pean ma järgmise paki avamisega ootama neljapäevani, sest 1. sai ju enneaegselt avatud, aga mul on hea meel, et Helle tunneb mind nii hästi ja ei lasknud mul rohkem praadida ning lubas paki paar päeva varem avada:) Muidu oleks ma pidanud veel kaks päeva pakki ühelt poolt ja teiselt poolt katsuma, õrnalt raputama ja nuputama, et mis asi see küll olla võiks.
Kuigi ma ei kannata silmaotsaski talve ja külma (kuigi lund on ju aknast ilus vaadata), siis sellised ootamatud kingid, emmelt saadud jõulukardinad, välja otsitud kuuseehted ja lumised jäljed külmas esikus panevad mind seda aastaaega isegi natuke armastama. Tundub, et südamesoojusega saab külma isegi eemale peletada?

Jõulujuttu:)

Andrus Kivirähk – Isa susside saladus

"See juhtus jõulukuu esimesel hommikul. Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest - õhtul aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps sõi selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi.
Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel. Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas isa niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke kõigile. Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama.

"Tõuse üles, sul on sussi sees pudel," teatas ta.
Isa paotas uniselt silmi. "Noh, mis päkapikk sulle tõi?" küsis ta.
"Kommi," vastas laps. "Aga sulle tõi pudeli. Tule, võta ära."
"Mis pudeli?" ei saanud isa aru. "Tõi mulle pudeli? Mis jutt see on?”
Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole.
"Ongi pudel!" ütles ta. "Küll sa oled lapsik!"

Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt. "Noh, aitäh päkapikule!" lausus ta ning püüdis emale musi anda. Aga ema tõmbus kõrvale.
"Hakkavad need vanad naljad jälle peale?" küsis ta pahural sosinal. "Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!"
"Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse," sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga.
"Ära mängi lolli!" nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja. Rohkem sel päeval salapärasest viinast juttu ei tehtud, aga kui laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa kõrva juures:
"Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?"
"Kallis inimene, saa aru..." hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu pelmeen.

Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja kõneles: “Ärka üles ja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi päkapikk küpsised!"
"Päris napakas! " nuuksus ema padja sisse, samal ajal kui isa õnnetu näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi kõrval seisis. "On sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta? Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see viin sulle kurku kinni jääks!"
"Mina pole seda ostnud!" õigustas end isa. "Mina ei tahagi seda viina! Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?"
"Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge viinaga torustikku!" õiendas ema sängist. "Kas hakkad varsti shampusevanne ka võtma?"
"Päkapikk vist tõi mulle..." pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes sülitas sellise jutu peale.

Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise "Hennessy" konjakiga. Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust - üks suss oli kadunud.
"Lurjus!" karjus ema. "Sa oled kogu oma palga maha joonud! See maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan sind! Vihkan!" Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.

Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata, kust niisugnne õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta alati, kui ema suud paotas, ja tõmbus kössi - hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema astus temast üle kui koerast.

Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela, päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed oimukohtadelt halliks.

Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis, et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi ja autovõtmed. Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale, luges:
"Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda – ma armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt... Olen Teie järele hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult, pidasin hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha. Oleksin tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid... Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen Teie heaks kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile kirjutades - nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest! Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö millegi ees risti ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim..." Alla oli kirjutatud - "Päkapikk Pepe". Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti libistas isa päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema, kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhnastatud kirjapaberit tuksub. Käes oli alles teine advent.

"A true friend is someone who thinks that you are a good egg even though he knows that you are slightly cracked."

Nädalavahetus möödus jälle kord imeliste sõprade seltsis. Teadmine, et mind ümbritsevad siirad inimesed, kes on mu sõbrad hoolimata sellest, et tunnevad mind, paneb mind alati õnnelikuna tundma. Eriti väärtuslik on see teadmine olukorras kui saad teada, kuidas osa "sõpru" su selja taga käituda võivad. Mind paneb alati imestama, miks jagunevad inimesed kahte gruppi. Ühed, kes igas olukorras jäävad iseendaks, kellele sa võid alati loota, kes ei reeda sind kunagi. Ja teised, kes külma kõhuga käituvad nii nagu neile parasjagu soodne ja sobiv on. Kõige kummalisem on, et need teise gruppi kuuluvad inimesed kipuvad kurtma ja halama, et neile tehakse liiga ja nad on nii üksikud. News flash: te jääte veelgi üksikumaks mida kauem niimoodi oma sõprade-sugulaste käitute! (mõelge, mis võiks küll olla põhjus, et kauaaegsed sõbrad enam teie telefonikõnedele vastata ei taha?)
Aga siiski...mina tahtsin rääkida hoopis oma headest sõpradest - meie õhtusöögi seltskonnast. Juba terve aasta oleme me kuuekesi (viimasel ajal seitsmekesi, sest meiega liitus ka Tilluke Delisa) igal kuul saanud kokku ühisel õhtusöögil, et üksteist maitseelamustega üllatada, lõbusalt aega veeta ja lobiseda. Hea põhjus kokkusaamiseks, muidu ei ole ju kunagi selleks aega. Nüüd on korraga nii aega, tahtmist kui viitsimist. Õhtusöögid lähevad aina paremaks ja igat uut ootame nagu väikesed lapsed jõulukingitusi.
Seekord ootas mind õhtusöögil kaks üllatust. Esimene neist kingituse näol, mille pidin kindlasti koju kaasa võtma (mul on komme asju emme juurde unustada) ja mitte lahti tegema enne kui Feissbuki vahendusel teada antakse. Niiviisi vaatasin ma terve eilse õhtu kodus kapi peal seisvat ja ilusasti pakitud suurt kasti uudishimu suurem kui elu. Aga lahti ei teinud. Raputasin natuke ja keerasin ühelt küljelt teisele, et saada teada ega pakk ometi ei ela. Öö jooksul see kooruma, poegima, paljunema, liikuma ei hakanud. Täna hommikul sain instruktsioonid, et võin selle lahti teha ja kasutama hakata. Tahaks juba koju, uudishimu on nüüd veel suurem! Kas pole tore, et on olemas sellised sõbrad, kes sulle lihtsalt heast peast otsustavad kingituse teha? Lihtsalt niisama! Või siis noh jõulumeeleolus. Aga ikkagi. Mul tuli endal ka tahtmine ISE jõulukinke meisterdama hakata.
Teine üllatus oli aga kordades suurem. Mõtlesin jubedalt nalja teha ja viskasin Helle suunas kommentaari stiilis "mis sul viga on, rase oled või?". Loomulikult ei oodanud ma, et sealt vastuseks "jah" tuleb. Üldiselt tuleb sellistele kommentaaridele vastuseks ikkagi "ei". "Jah-i" ei osanud ma oodata. See üllatas mind nii, et lõug vajus suurest hämmingust vastu maad ja võttis tükk aega enne kui suu jälle tagasi kokku sain. Kodus rääkisin ma uudist ka Janekile, kes avastas, et kui statistika järgi on Eesti naistel 1,7 last ja Hellel juba 2 olemas, kolmas lisaks tulemas, on ta minu eest ka lapsed saanud. Ma ei pea enam Eesti iibe pärast muret tundma! Igatahes...kes veel ei teadnud, siis nüüd teate teie ka, et Helle on lapseootel. (kui ma suurest šokist selle laupäeval unustasin, siis tagant järele "palju õnne" ka:))
Vot sellised lood!

Ilusat nädalavahetust!

Hädapala rutiin

"Võõrutusravil" olev Hugo ei ole sugugi mitte rahul, et ta juba 27.päeva järjest peab mingil kummalisel põhjusel vaid rihma otsas liikuma. Eile õhtust alates üritab ta meid rihma otsast maha raputada, keerutab ühele poole ja teisele poole ning stardib siis nagu multifilmikoer nii et jalad all rattana ringi käivad, püüdes meeleheitlikult maha raputada/pikali kukutada teisel pool rihma olevat mind või Janekit. Siiani oleme võitjaks jäänud meie Janekiga.
27. päevaga on Hugole õues käimise kellaajad päris hästi meelde jäänud:
1. ca 6:20 tšakrad lahti tuur, millele järgneb juba 27 päeva järjest järgmine dialoog:
Janek: Kas ta tegi ka midagi?
Mina: Jah.
Janek: Mida siis?
Mina: Nuuskis. Tiris. Jooksis.
Janek: Ei noh, ma ei mõelnud ju seda?
Mina: Jah, pissis ka.
Janek: (rahulolematu mõmin). Okei, ma siis sõnastan oma küsimuse ümber. Kas ta kakas ka?
Mina: (vastus varieerub sõltuvalt olukorrale) jah/ei.
Ja niimoodi 27. hommikut järjest.
2. ca 7.10 tšakrad lahti vol 2
3. ca 17:00 pikem jalutuskäik, millele põhimõtteliselt järgneb samasugune dialoog nagu kell 6:20
4.ca 20:00 paiku, sobival reklaamipausil
5. 22:00 ja 23:00 vahel, millele eelneb järgmine dialoog.
Mina: Kumb välja läheb?
Janek: No eks ma siis lähen
Mina: Ei, ma võin ise ka minna
Janek: Ma juba lähen
Dialoogi lõpp varieerub, sõltuvalt sellest, kumb hetkel laisemaks osutub.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hugole ei meeldi rutiin. Ja seepärast üritab ta seda iga hinna eest lõhkuda, vaikselt kiunudes ja paar korda ust kraapides väljaspool sisseharjutatud rutiinseid väljaskäimise kellaaegu. Niisiis oleme me aeg-ajalt sunnitud ka rutiiniväliselt jalutuskäigu ette võtma, sest koeral võib ju häda olla. Häda on küll. Häda ära joosta. Sest nagu ta rutiiniväliselt välja saab, algab keerutamine, raputamine ja püüd koha pealt multifilmikoerana startida. Ma peaks juba targem olema ja mitte laskma end mõjutada, aga ma ju ütlesin, et tegu on koerte Oscari väärilise Le Craanziga!

Ilma Hugota oleks meie elu nii igav:D

(pilt on tehtud esimesel-teisel torbiku päeval, kui Hugo üritas meile oma oleku ja hoiakuga näidata, kuidas talle liiga tehakse ja kui ebamugav tal on.)

Minu jonn!

Täna hommikul sain ma üle pika aja blogiteemalise etteheite. Kui arvate, et keegi on jälle selle ära keelanud või käseb ära kustutada, siis te eksite, etteheide oli hoopis selline: "Kui paned inimesed oma blogi fännama, siis ei ole ilus hoida kolm päeva kõiki teadmatuses??? Kus on uued lood???"
Nojah...tõsi ta on, et ei ole ilus. Olen nõus. Aga mul on selgitus ka olemas - minu jonn! Teiste sõnadega, selle kõrval, et üritan uuel tööl asjadest aru saada, midagi kasulikku ära teha ja oma eksistentsi õigustada, olen ma täna hommikust saati üritanud ka oma telefoni arvutiga ühendada. Või siis kui täpsem olla, siis ma olen seda üritanud eile õhtust saati. Kuna ma just kõige tugevam IT-naine ei ole, siis pidi eile õhtul Janek mu vahepeal Hugoga jalutama saatma, et mu sajatused ja tahtmine arvuti või telefon aknast välja visata lahtuks. Ei aidanud mu sajatused, ei aidanud Janeki kannatlikkus. Telefon ja arvuti jäid omavahel ühendamata! Miks mul seda nii väga tarvis oli? Sellepärast, et tahtsin Janekile ühte tabelit näidata, temaga diskuteerida, vaielda, arutada jne jne jne, aga see tabel oli mu meilboksis ja internetiühenduseks oli mul vaja telefon arvutiga ühendadada!
Ja nüüd, rohkem kui 12 tundi hiljem, (kui mul tegelikult seda ühendust ju vaja ei olnudki) nägin ma lõpuks ometi tulemust - "Bluetooth modem on nüüd ühendatud". ma ei tea küll kuidas ma sellega lõpuks hakkama sain ja millist tarka nuppu ma vajutasin, aga sel polegi tähtsust, vähemalt ei pea ma enam nägema "no modem found", "failed to connect" jms, mis eile mu harja rohkem kui punaseks ajasid.
Kahju ainult et Janekiga vaidlemine jääb ka täna õhtul ära, sest täna on trennipäev (kui veidralt see kõlab!aga jah, ma olen seal käinud 50% rohkem kui aeroobikas, ehk siis juba kaks korda ja täna lausa kolmas kord!). Pärast kätekõverdusi (mida ma suudan teha 4tk!), istesse tõuse (mida ma suudan teha 37!), topispallide loopimist (millega ma saan hakkama) ja tõkkejooksu (okei, jooksuks on seda ilmselge liialdus nimetada) ei taha ma muud kui veidike diivanil vedeleda ja igiseda, et kõik kohad on kanged:)
Kuid igatahes "modem on nüüd ühendatud" - seda võib nimetada juba töövõiduks, kas pole?
(Aga blogi tõttu jäi nüüd lõuna vahele:()

“Sometimes I wonder whether the world is being run by smart people who are putting us on or by imbeciles who really mean it"

Telekanarkomaan nagu ma olen, satun ma vaatama igasugu saateid, isegi liiga palju, rohkem kui kasulik oleks. Nii ka täna õhtul. Telekast tuli saade, kus kolm tütarlast pidid esitama turundusplaani, kuidas kunstnikerdustega puulusikaid paremini müüa. Kaks neist tegid ettekande oma ideedega, kolmas neist aga hiilgas SWOT-analüüsiga ja rääkis kui suured on ta kogemused ja teadmised turunduse vallas. Kammoon, SWOT-analüüsi õpetatakse suhtekorralduse tudengitele esimeses loengus! Okei, oletame, et ta oligi äsja koolipingist tulnud. Kuigi ma kahtlen, võttes arvesse tema "kogemusi ja teadmisi".
Aga tööandja, kes selle peale ütleb, et preili X paistis silma "oma väga laialdaste teadmistega turunduse vallas" tekitab küll küsimusi. Et siis...töövestlusel oleks taibukas hiilata kõikvõimalike teoreetiliste teadmistega? Teised kaks tõid välja ideed, et puulusikaid paremini potensiaalsele kliendile tutvustada, aga kõige targem neist tundus tööandjale SWOT-analüüsi tundev neiu? Ma saan väga hästi aru, et see analüüs on väga oluline osa turundusest, aga kas viieminutilise ettekande juures on see kõige olulisem? Siis pole ju ime, et paljudel kõrgetel ametikohtadel on äsja koolipingist tulnud tuupurid, kel päriseluga puudub igasugune kontakt.
Nüüd ma usun ka seda, et keskkooli lõpukirjandis saavad kõrged hinded need, kes võimalikult palju tsitaate kasutavad. Siiani ma seda ei uskunud, sest kuidas saaks päheõpitud tsitaadid (mida vahet pole mis teemasse topitakse, sest peab!) näidata minu tarkust. Aga vist saab?
(Mina sain lõpukirjandi eest 10st punktist 9, kasutades ühte tsitaati, kui sedagi. Oleks rohkem kasutanud, oleks võib-olla 10 punkti saanud? Et oleks lihtsalt hiilgamise pärast saanud praegu siia kirjutada, et sain kirjandi eest maksimumpunktid. Ja et tänu sellele sain ülikooli, kus mulle õpetati SWOT-analüüsi ja üldkeeleteadust.)

Kihlvedu ja Hugo update

Seep sai tehtud. Nagu lapsemäng. Kuigi ka selle lihtsa tegevuse suutsin ma esimese hooga vussi ajada. St et mulle ei meeldinud ostetud seebivorm ja tahtsin midagi teistsugust. Niisiis leidsin ma ühe kena puukarbi ja seep sai sinna valatud. Üks seep basiiliku-porgandi ja teine magusa apelsini lõhnaga. Loomulikult ei tulnud ma selle pealegi, et seep tuleb hiljem sealt ka kuidagi välja saada. Ehk siis edasi kookisin ma lusikaga kivistunud seepi karbist välja ja alustasin protseduuri uuesti. Seekord olin ma targem ja vooderdasin karbi enne ära. Seep tuli ilus, aga nüüd lõhnavad kõik mu seebid basiiliku moodi (apelsinist pole lõhnagi, ja tegelikult basiilik ei lõhnanud ka päris basiiliku moodi). Igatahes eile tellisin uue koguse seebimassi. Võib-olla tõesti polegi ka kudumine kaugel:)
Loomingulisest tegevusest inspireerituna tuli mul tahtmine ka lõpuks ometi külalistetoa põrand ära tuunida. Aga ega ma siis tegelikult seda ise teha ei tahtnud - ma tahaks pigem kõrval kamandada ja õpetada. Niisiis tuli appi võtta kavalus. Janek andis mulle suurepärase võimaluse kihla vedada. Nimelt plaanis tema laupäeva õhtul kontserdile minna. Autoga! ja kaine püsida! No see oli küll kindla peale kihla vedamine! Ma tean ju küll! Vedasimegi kihla, et kaotaja teeb põranda korda. Kell kolm öösel silmad lahti tehes tuli mu suule kerge muie. Minu võit. Ma ju ütlesin, kindel kihlvedu. Kell viis hommikul pidin ma muige suult pühkima. Janek laekus koju täiesti selges olekus. Krt küll...kas tõesti pidin mina hakkama põrandat lihvima? Õnneks olime me kihla vedanud selle peale, et "kui ta tuleb öösel kainena koju", kell viis aga ei ole ju enam öö. Sellele ma rõhusingi ja kompromissina leppisime kokku, et teeme selle töö koos ära. Polegi ju ammu midagi koos teinud:) (Ma oleks siiski eelistanud, et tema oleks kihlveo kaotanud)
Ja mis Hugosse puutub, siis mulle tundub, et me tegeleks nagu narkomaani võõrutusraviga. Juba 23 päeva on Hugo kodus olnud. Jalutada saab kindlatel kellaaegadel, rihma otsas. (kusjuures tal on ilmtingimata vaja ka nädalavahetuste hommikuti nendest kellaaegadest kinni pidada.) Veider on küll suure aiaga majas elades koeraga jalutamas käia, aga mis meil üle jääb. Ei mingit võimalustki ära jooksmiseks. Ta vaatab küll sellise näoga, et no laske mind ometi lahti, ma ei lähe mitte kuhugi. Aga ma tean teda küll ja tema Oscari väärilist näitlemisoskust. Selle lõksu ma enam ei lange!

Kõik seebiks!

Selles, et ma päris normaalne ei ole, pole arvatavasti keegi väga kahelnud. Nüüd annan ma veel ühe põhjuse, mis seda fakti kinnitab. Nimelt kavatsen ma nädalavahetusel seepi tegema hakata. Kas sellest midagi ka välja tuleb, seda ma ei tea. Aga vahendid ja materjal on olemas.Ei, ma ei ole nii ökoks muutunud nagu Tiia esimese hooga kartis. Mul lihtsalt tuli tahtmine sel nädalavahetusel seepi teha!
Hea, et Janek plaanib ka kodus olla. Aitab mul vähemalt koristada, kui ma peaksin "seebilaboris" mingi suuremat sorti segaduse korraldama.
(Hmmm...ma loodan, et ta ei satu seda postitust lugema, muidu leiab veel põhjuse kodust ära minemiseks)

Käi p...e!

Sõnakasutuse üle võib ju vaielda, maitseasi, aga mõte on päris hea.

Proua Raudkannikas

Nüüd võib küll kuhugi suure punase risti teha, sest selle asemel, et mulle omaselt diivanil teleka ees vegeteerida, sattusin ma eile (peaaegu) vabatahtlikult trennisaali. Ja veel suurema punase risti võib teha selle eest, et ma julgen isegi väita, et mulle meeldis. Alguses tundus kõik nagu lapsemäng, nagu pikale veninud kehalise kasvatuse tund, aga pärast 1,5 tundi topispallide loopimist ja põlvetõstejooksu olin ma läbi nagu läti raha. Mida muud tõeliselt ebasportlikult inimeselt oodata oligi? Kui sõnaraamatust vaadata "mittesportlik" ja "lödi" tähendust, siis seal peaks kindlasti olema minu pilt. Praegu. Varsti võite mu pilti näha, kui otsite sõnaraamatust "raudkannika" ja "sixpacki" tähendust:D
Alles eile sain ma tegelikult aru, kui oluline on kasvõi keskkoolis kehaline kasvatus ja kui hullu vaeva õpetajad nägema pidid, et minusuguseid loodreid liikuma saada, kogu aeg oli ju üks ja teine ja kolmas tervisehäda kimbutamas:D Niisiis, 10 aastat pärast keskkooli lõppu pean ma ütlema: "Armas õpetaja Tiiu, mul on väga kahju, et ma kehalist kasvatust hinnata ei osanud!" (parem hilja kui mitte kunagi, eksju?)
Hommikul tundus mulle korraks, et riided on suureks jäänud ja sixpack paistab juba, raudkannikatest rääkimata. Üles ärgates sain aru, et see oli vaid ilus uni. Sixpacki asemel olid hoopis kanged käed-jalad, raudkannikatest asi valgusaastate kaugusel. Aga...kui ma suudan ära käia rohkem kui 2-3 trenni, nagu mulle kombeks on, sest siis hakkan ma tavaliselt igasugu vabandusi leidma, polegi see kõik ehk ulme? Suvel rannas vaatame. Võib-olla ei peagi ma enam istudes kõhtu sees hoidma;)
Kuid kõige parem selle asja juures oli, et öösel magasin ma NAGU NOTT. Kui vähe on heaks uneks tegelikult vaja, ma oleks pidanud teiste juttu juba varem uskuma.

Mõnikord pole rohkem vajagi

Kui ikka postkasti potsatab selline kiri (endiselt koostööpartnerilt), siis teeb tuju heaks küll. Võib-olla ma siis polegi nii halb inimene:D Onju?

"THANK SO MUCH for sending us the beautiful and very nice book. We really enjoyed it, both me, my children and my husband. /.../ You are so fine person, I am very glad, that I met you!"

Ja ma ei ole seda inimest tegelikult kunagi kohanud:)

I see stupid people!

Eesti on väike, seda ma tean juba ammu. Seepärast tean ma ka juba ammu, et igal pool ei ole vaja suud lahti teha, sest ikka võib juhtuda, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb seda, kellest räägitakse. Niimoodi eile juhtuski. Sattusin kokku oma väga suure suuga sõbrannaga, kes hakkas rääkima ühest oma sõbra naisest. Et ta on mõttetu. Väga halb inimene. Elab mehega koos vaid hea elu pärast. Nutab ja halab, et mees teda maha ei jätaks. Ja hoiab mehest kümne küünega kinni. Ma ei hakanud talle ütlema, et see "sõbra naine" kellest ta räägib on minu teine sõbranna. Ja palju lähedasem. Tunnen teda läbi ja läbi. Tegelikult mul on hetkel kahju, et ma öelnud, mida ma sellistest juttudest arvan, aga ma ei tea isegi, miks ma otsustasin vait olla ja kuulata. See "sõbra naine" on arvatavasti maailma üks kõige suurema südamega naisi, keda ma tean. Kui kelleski pole kübekestki kurjust, siis on see just tema. Tõsi, ta on küll natuke naiivne ja ehk isegi eluvõõras, kuid see tuleb talle andeks anda vanuse tõttu, 22-aastane ei pea ega saagi veel kõike teada. ISEGI mina ei tea veel kõike:DDD Peale selle on ta mehe juurest mitu korda tahtnud ära minna, sest mees kaldub hasartmängusõltuvuse poole, aga ta kardab, et kui mehe maha jätaks, mängib see kõik oma elu maha ja laseb end lihtsalt "sõpradel" ära kasutada. Ja mis kuradi "hea elu pärast" hoiab mehest kinni? Mis on HEA ELU? Kas auto? maja? Ja miks arvatakse, et ilma meheta oleks tal halb elu. Okei, sellel tüdrukul ei ole oma maja ega korterit, autot (vist) ka. Aga rõhutan uuesti - ta on 22-aastane ja keskendub õpingutele. Miks tal peakski "kogu varandus" juba olemas olema? Tal on elu veel ees. Ja ma vihastan tõeliselt, kui heatahtlikud klatšimoorid peavad silmas, et "hea elu" lõppeks ära, kui ta näiteks vanemate juurde koliks. Nii palju kui mina tema perekonda tean, on see üks soojemaid, kokkuhoidvamaid ja armastamavaid perekondi (peale minu enda oma of koors). Võib-olla ei ole neil tõesti võimalusi, et osta Gucci saapaid ja Max Mara viimase kollektsiooni talvemantlit, kuid hooliv pere on sellest ka tuhat korda tähtsam.
Mind pani imestama ja üllatama, et inimesed viitsivad oma aega raisata selliste juttude rääkimisele. Kust selline õelus? Ja miks see 22-aastane on selle ära teeninud? Millega? Sest ta on kena ja armas ja meeldiv? Peale selle tuli mulle meelde, et minu suure suuga sõbranna on "sõbra naisega" ka suhelnud (Eesti on ju nii väike) ja lausa parimat sõbrannat mänginud. Andnud soovitusi, kuidas mehega olla ja käituda ("mitte mingil juhul maha jätta!", mis teises seltskonnas muutus "issake, miks see naine ometi sellest mehest nii kinni hoiab"-ks) ning ninnu-nännutanud (stiilis "sa oled nii soe inimene", mis muutus teises seltskonnas "issake, kui loll ta on"-ks!). Järgmine kord, kui mu suure suuga sõbranna veel peaks sama juttu kordama, mida ma eile kuulsin, ma enam vait ei ole. Mis kindlasti tähendab, et jään ühest sõbrannast ilma, sest "teisele poolele asumine" võrdub tema silmis kindlasti reetmisega. Aga ega ta nüüd nii sõbranna polegi, pigem tuttav:)

Lisaks sellele oli mul paar päeva tagasi "õnn" kohtuda kahe inimesega, kes on lausa õnnelikud, et on töötud. Või siis ei, valetan. Nad on vihased,haavunud ja solvunud, et on töötud, aga ei tee ka midagi selleks, et olukord lahendada. Nad istuvad ja ootavad, et keegi neile Direktori või vähemalt Tähtsa Inimese ametikohta pakuks. Ma olen nõus, et 3000kroonise palgaga tööd ei oe vaja vastu võtta, kui see asub teises linna otsas ja vaid transpordile kulub 2000 krooni jne jne. Aga...kui sul sissetulekut üldse ei ole, siis ma väga valiv ei oleks. Üks neist loobus pakutavast tööst, sest ta ei olnud päris kindel, kas see ikka on see, mida ta tahaks teha ja kunagi 100 aastat tagasi on ta ju siiski firma juht, direktor olnud. Kuidas ta saaks siis nüüd autojuhiks hakata? Pakutav palk oli ju ka väike - umbes 8000 krooni:( Selle asemel võtab ta Töötukassast vastu 1000 krooni töötu abiraha ja viriseb kodus edasi. Et tööd ei ole, riik on puhta p...s ja temasuguste peale ei mõtle keegi. Ja ta veel julgeb viriseda! Sellistele logarditele tuleks peksa anda!
Teine töötu, kellega ma vestlema sattusin, ütles, et tema ei kavatse tööd vastu võtta ega isegi otsida, sest tal on Töötukassast veel kolm kuud "suht head" raha saada, et miks ta peaks selle raha kellelegi teisele jätma. News flash, idioot - kas sa arvad, et kui kolme kuu pärast "suht okei" raha otsa saab, koputab uus ja sobiv töökoht kohe uksele? Mis sa siis tegema hakkad? Ka halama, et küll on paha elu ja toetus töötutele on ka vaid 1000 krooni? Ta oleks küll ühe töö äärepealt vastu võtnud, aga seal pakuti ametlikku palka, aga tema oleks ikka tahtnud nii, et saaks palka ja töötu abiraha ka, sest "kõik ju teevad niimoodi". Võib-olla teevadki, aga ole nii armas ja ära räägi sellistest asjadest uhkusetunne südames. Kui sul õnnestub leida selline töö, et saad "kahte lehma korraga lüpsta" siis palju õnne, väga tubli, suurepärane, aga ära räägi sellest nagu see oleks Nobeli preemiat väärt idee.
Huvitav, kas te selle peale ka mõelnud olete, KUST raha Töötukassase tuleb?

Ohhh, ühe nädala kohta olen ma kohtunud liiga palju rumalate inimestega!

Jõulude juures on kõige olulisemad kingitused?

Eile koju sõites nägin suurt reklaamitahvlit, kus seisis midagi sarnast, et "Jõulude juures on kõige olulisem kingitused. Parimad kingitused saad sa..". Kohe pärast seda tuli raadiost sarnane reklaam, a la: "On jõuluaeg, aga kust saada raha kingituste jaoks? Võta msn-laen ja osta naisele stressipall, ämmale taignarull ja...". Telekast tulev reklaam kuulutas, et "jälle on käes laenuaeg...."
Poed on täis jõululist kila-kola ja pahna ning igal pool, kuhu ma oma peakese keeran, sunnitakse mind kingitusi ostma, et oma armsamatele näidata, et neist hoolin ja KUI VÄGA ma neist hoolin. Mina naiivne olin siiani arvanud, et jõulud on selline rahulik püha, kus oluline on see, et perekond koos viibib ja ühise laua taga verivorste mugib. Mulle on jõulud siiani seostunud küünlasära, kuuselõhna ja muu sellise "naiivse jamaga". Nüüd ma saan aru, et tegelikult tähendavad jõulud hoopis seda, et peaksin higimull otsa ees mööda kaubanduskeskusi jooksma ja kasvõi ninast veri väljas, viimaste säästude eest perekonnale kingitusi kokku ostma. Sest jõulud just seda tähendavadki.
Kahju. Ja siis me imestame, miks tänapäeva lapsed nii materiaalsed on ning miks klassi kõige popim on see, kellel on kõige uuem swarowski kristallidega kaetud i-pad/phone/.

Hard work never killed anyone, but why take a chance:)

Kui millegi muu kallal enam krigiseda ei ole, on ainult loomulik, et tuleb krigiseda oma mehe kallal. Ja ma nüüd krigisen. Sest ma ei tunne oma meest enam ära. Okei, ma ei räägi (veel) sellest, et kui ta koju tuleb, küsin uksel, et kes sa selline oled...aga põhimõtteliselt ega seegi kaugel pole:) Kui ikka mees stabiilselt kell pool 1 töölt laekub, pole midagi imestada, et nägu hakkab hägustuma.
Peale selle on ta väsinud ja mossis. Ma ei ole sellega harjunud. Meie peres on see siiani ikka minu kanda roll olnud. Janek on ikka see positiivne, energiline ja hakkaja olnud. Mina mossis ja turris. Ma ei saa öelda, et rollid vahetunud on, sest see oleks ilmselge vale öelda, et mina olen positiivne ja energiline (KUIGI...ma katsetan homme trenni minekut, et jälle neid raudkannikaid vormima hakata:D), aga väsinud ja turris Janek on mulle midagi uut.
Eile töökaaslastega vesteldes (kes on mehed) hakkasin ma mõtlema, et äkki ma olen ta oma vaniljelõhnaliste küünalte põletamise või põrandapesukäskudega ise 12tunnistele tööpäevadele ajanud? Ma siis igaks juhuks luban, et ma täna küünlaid põlema ei pane. Ja luban vahelduse mõttes laelambi põlema panna. Äkki aitab?
Ei tahaks küll väga lubada, aga hea küll, ma pesen ise täna Hugo käpajälgedest põranda puhtaks. Loodan, et see harjumuseks ei saa:D

Kiri jõuluvanale

Seoses raamaturiiuli koristamisega (leidsin muideks ka raamatuid, mida ma ei teadnudki, et mul olemas on) mõtlesin ma, et on õige aeg panna jõuluvana jaoks kokku kinginimekiri. Mitte et ma kõige parem laps oleks just olnud, aga noh nii igaks juhuks, kui jõuluvana siiski otsustab mind meeles pidada, jubedalt tahab mulle kinke teha ja hätta peaks jääma. Lihtsalt igaks juhuks;)

*Raamaturiiul, 1tk, isetehtud, pruun (sest "õigesse" järjekorda panduna, ei mahtunud kõik raamatud ära)

*Kunstiraamatud, ükskõik kui palju ja milliseid (sest riiulisse jäi nüüd ruumi). Et oleks lihtsam valida, siis siin on väike spikker:
-Munch. Elulugu
-V.Vaga "Üldine kunstiajalugu"
-Päästekunstnik
-"Väikesed kunstiraamatud" (va Picasso, Monet, Michelangelo)

*Raamatud, mida saada pole, 2tk
-"Kõik, mida ma elust teadma pean,õppisin ma lasteaias"
-"Kuu ja kuuepennine"

*Kokaraamatud, 2-3tk
-Jamie Oliver (jah, ma pole seda siiani raatsinud osta)
-Nigella Ekspress
-Gordon Ramsay

*Ilukirjandus&luule
- "Puhastus"
- "Deka"
- "Valik"

Ja noh siis veel igasugu vanad sarjad, mis vanaemade-vanaisade raamaturiiulites tolmu koguvad. Aga nendega on vist ka nii, nagu emme taldrikute ja kahvlitega, mida ma pidin lunima mitu aastat enne kui tal üle viskas (kuigi need kõige ilusamad jättis ta ikka veel endale).
Igatahes on mu kinginimekiri koostatud. Ja kui just tekib vastupandamatu soov midagi veel kinkida, siis üks soov on mul tõesti veel;)
* Külalistetuba, 1tk, valmiskujul, tapeeditud/värvitud omal valikul, põrand minu näpunäidete järgi

Riskides ahneks minna, lisan kamina ka nimekirja.

Igav koduperenaine

Hehh...just pärast seda kui olin kurjustanud koduperenaiste kallal, kes vaid pliidi ees askeldavad, tuli mul vastupandamatu soov süüa teha:D Ehk siis minu ideaalne reede möödus vaaritades. Mul oli lausa hea meel, et Janek oli otsustanud sõpradega välja minna. Ma küll armastan oma meest üle kõige, aga vahel on mul lihtsalt ülimalt hea meel, kui ta jalust ära läheb,eriti seekord sest mingil kummalisel põhjusel käisid mul neelud just mulgi pudru järgi, aga mingil veelgi kummalisemal põhjusel on Janek otsustanud, et tema ei armasta kruupe ja seetõttu mulgi putru meie söögimenüüst väga ei leia. Ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik mitte armastada mulgi putru? Mulgipuder tuli O-I-V-A-L-I-N-E! Mulle tuli kohe tädi Helju meelde, kes vaieldamatult oli mulgi pudru valmistamises maailmameister ja mulle tundus, et minu valmistatud toit oleks tema omale lausa konkurentsi pakkunud. Kahju, et keegi peale minu (ja Hugo) seda hinnata ei saanud!
Kuna hoog oli sees, otsustasin teha veel kartuli-suitsujuustu püreesuppi ja teleka ees veinikõrvaseks näksimiseks focaccia't. Supp tuli imeline, focaccia veidike soolane, kuid siiski söödav. Ma oleks veel söögitegemist jätkanud, aga siis tuli mulle meelde äsja ostetud "Vihmamehe" DVD ja ma pidin ilmtingimata hakkama seda vaatama. Õuna-kardemoni kook ja tartiflette pidid jääma laupäevaks. Tegemata jäi ka feta-rukolakreem, sest Keilas Selveris lihtsalt ei ole nii, et ostad kõike, mida hing ihaldab.
Igatahes tuleb tunnistada, et reede küünalde, veini, mulgi pudru ja "Vihmamehe" seltsis oli minu jaoks igati ideaalne. Ma nüüd ei teagi, mis järeldusi sellest teha. Kas ma olen lihtsalt igav või mulle meeldib aeg-ajalt süüa teha, siis kui see ei ole tüütu kohustus ja mul on selleks aega (pärast tööpäeva ma selliseid söögirallisid korraldada ei viitsi). Ma ei tea...
Või on põhjus ka selles, et viimase 4 päeva jooksul olen ma oma meest näinud 24h, millest kaheksa tundi me magasime ja et mitte tunda süümekaid, et ma midagi kasulikku ei tee ja võiksin 24h järjest "Kahte ja poolt meest vaadata" (ma armastan pühapäevi, kui Sony Enterntainmenti pealt tuleb hommikul järjest viis osa "Kaks ja pool meest", millele järgneb kaks episoodi "Sõpru"), siis teen ma süüa. Ainuke asi, mida ma koduses majapidamises tegelikult (vist) hästi teha oskan.
Aga miks ma oma meest nii vähe näinud olen, mõtlete te? Kas tõesti neli päeva pidu? Oh ei, "õues" oli ta nendest neljast päevast vaid 12 tundi:) Korraga on töö mu mehe mu'lt röövinud, alla neelanud...Töö,töö,töö,tööööööööööööö. Siiani ei ole ma veel väga krigisenud, kui ta kell kaks saabub, kell kuus jälle uuesti tööle läheb, 24h järjest tööl on, laupäeval tööl on...aga kui ta täna jälle oli sunnitud tööle minema, siis hakkab mu sees juba vaikselt krigisema. Ma mõtlen, et kas seda juba veidike paljuks ei lähe?
Aga kui meil oleks laps ja me oleks plaaninud koos isadepäeva tähistada? Aga kui mina oleks tahtnud täna kinno minna, midagi koos teha? Aga kui me oleks Tartus olnud? Aga kui....
Et krigisemist vaigistada, otsustasin ma, et teen täna korda oma raamaturiiuli. Ma olen seda nii pikalt juba edasi lükanud, aga täna torkas mulle jälle silma, et riiulis on kõrvuti Raivo Uukkivi ja armastusluule, Tammsaare ja kunstiajalooraamatud, norrakeelsed raamatud segamini eestikeelsetega. See ei kõlba ju kuhugi. Pärast seda teen viimasest neljast õunast õunakoogi ja...
...siis vist hakkan ka tööd tegema. Mis mul ikka muud üle jääb. Ei saa ju terve päev telekat vaadata? Ja vot põrandapesuks ja teisteks kodutöödeks, mis tegemist vajaksid ei ole ma lihtsalt valmis. Õnneks mu uus töö vähemalt meeldib mulle.
Varsti oleme Janekiga üks neist peredest, kus üks nohiseb läpakaga ühes nurgas, teine teises nurgas, Skype'i teel vahepeal omavahel suheldes:)