Päevad ja õhtud ja ööd ja üleüldse aeg läheb nii kiiresti ja TEGUSALT (teate ju ise, töö ja trenn ja koeraga jalutamine ja...), et mul läheb vahepeal isegi meelest ära, mida ma blogisse kirjutama pidin:)
Parandan selle vea ja ütlen, et eelmise nädala õhtusöögi käigus sain ma kinnitust, et nii mina kui tilluke Delisa oleme 110% oma ema lapsed. Selles mõttes, et meie blondigeen on kindlasti temalt pärit. Ja mul on hea meel, et meid, kes seda blondigeeni edasi kannavad, on lausa kaks:)
Aga teemasse, niisiis...Olime just ära joonud kaks Cuba Libre kokteili kui avastasime Heilika riiulist alkomeetri. Loomulikult tekkis meis uudishimu oma joovet testida. Tulemused olid 0,6st 1,8ni - millest selline erinevus, kui kõik olid joonud täpselt sama palju?
Kord jõudis tillukese Delisani, kes puhus, puhus, ootas hetke, nägi alkomeetri ekraanil vilkuvat "0" ja hõiskas "Juhuu, mina võin täitsa vabalt sõita!", samal hetkel kui ta lause oli lõpetanud, kadus ekraanilt vilkuv "0" ja ekraanile ilmus uus number - "1,4"!
Mul oli kohe hea meel, et terve õhtu sai seekord naerda tillukese Delisa (ja tema olematu joobe, millega võiks lausa autorooli istuda) üle. Muidu naerdakse ikka minu üle!
Aga sellised me Prangelid juba oleme. Blondid. Rumalad? Aga vähemalt ilusad:)
Sellepärast sa siis kutsusid väikse õe ka õhtusöögi kampa, et sinu üle enam ei naerdaks :P
ReplyDeleteEi. Väike õde on lihtsalt "vaimukam" :)
ReplyDeleteT.D.
Noh, eks ta omajagu ole õigus mõlemal:)
ReplyDelete