Oh seda jõuluaegset õelust, mis mu'st välja pressib. Ma olen näinud tuttvaid ja tuttavate tuttavaid, kelle suhtlusportaalide kontod on täis lapsepilte. Igas asendis. Igas liigutuses. Tund aega vanemana. Veel tund aega vanemana. Laulmas. Tantsimas. Kõndimas. Istumas. Magamas. Söömas. Seismas. Strateegiliste mõõtmete jms-ga. Olgu...mina kui lastekauge inimene ei saa sellest aru, miks iga tunni tagant on vaja uued 72 pilti "minu musist, tibulinnust, nunnust" kõigile vaatamiseks üles riputada, aga ma olen selle fenomeniga leppinud. (Kes teab, milliseks ma ise kunagi muutun? Ei tahaks ju jälle hakata oma sõnu sööma, et MINA küll mitte kunagi midagi sellist ei tee ja siis olen ise samasugune, et otse sünnituslaualt läbi mobiili laen juba "tibulinnu" pilte üles.) Ju siis "titemammade" ringkonnas on see lihtsalt väga oluline, et nähtav olla, pildil püsida. Võib olla neil ei ole piisavalt palju sõpru ja sugulasi, keda oma albumitega päriselus ahistada ja seepärast on see nii populaarne tegevus? Võib-olla käib emmedel omavahel võistlus, et kellel on ilusam titt? Mina ei tea...
Küll aga tean ma kassiomanikuna (parandus: kahe kassi), et minu sotsiaalvõrgustike kontod ei kiha kassipiltidest ja minu tuttavateks ei ole eranditult VAID kassiomanikud. Ma armastan oma kasse ja tegelikult kõiki teisi kasse ka, nii et ma võiks vabalt olla see kasse piimaga toitev veider vanadaam "Naksitrallidest", kes upuks kasside alla, aga ma ei kujuta ette kui ma tegelikult ka reaalselt, päriselus suhtleks vaid inimestega, kellel on kassid, kassidest. Avastasin täna puhtjuhuslikult ühe no-nimetame-teda-siis-tuttavaks (või pigem inimeseks, keda ma olude sunnil tean), kelle suhtlusringkonnaks on vaid inimesed, kellel on kassid. Nende albumites pole "tibulinnud" isegi mitte enam tited, vaid kassid. Igas asendis. Söömas. Magamas. Lipsuga. Lipsuta. (ja see ületab ammu selle armsa/naljaka piiri, kuidas tavalised kassiomanikud oma kasse eksponeerivad.) Ja kõik need inimesed on mingil veidral põhjusel vaid omavahel tuttavad. Mitte ühtegi "ringist väljas olevat tavainimest". Imelikul kombel pole selles rinkonnas (peale selle mu natuke tuttava enda)ka mitte ühtegi eestimaist sõpra. Mul hakkas korraga lausa hirmus. Nagu mingi sekt. Kas need inimesed üldse reaalselt ongi olemas? Kas neil päriselus ka sõpru-tuttavaid on? Ja ma pean silmas kahejalgseid sõpru. Või ongi nad üksikud kassimammad, kes on populaarsed vaid internetis?
See seletaks muidugi nii mõndagi. (Sealt ka need anonüümsed sapipritsijad kommentaariumites. Need samad, kes kunagi mingis naistekas leidsid, et "10 kassi 35m2suuruses korteris, nelja inimese kodus, on täiesti mõistlik ja inimesed vaatavad asju tihti liiga oma mätta otsast". Need samad, kes terve maailma peale tigedad ja kadedad on. Või oot! Äkki need polegi nemad, kes kommenteerivad, vaid nende neljajalgsed käsutäitjad?)
EBAREAALNE!
Ausalt öeldes ega ise ka väga üle paari kellegi teise lapse pildi vaadata ei viitsi, kasside-koerte piltidest rääkimata. Ja mulle üldiselt meeldivad nii lapsed kui loomad, eriti kassid. Omal nii lapsed, kass kui koer, ka neist pildid, aga kodus ja rohkem oma jaoks, aga eks mõnikord saab kellelegi näidatud ka - eks vist maitseasi. Kuigi mõni pilt võib ju isegi armsam olla kui tegelane elusast peast ongi :).
ReplyDeleteAga kuidas oleks üks ilus õhtu sõprade seltsis, mida sisustaks 2543 fotot minu viimasest reisist?
ReplyDeleteEga sa ise ka liiga sõbralik just tundu:p
ReplyDeleteaga selle lapse jutuga on nii, et ..no tõesti, saa enne ühe lapsega hakkama, SIIS räägime uuesti.
/oma laste pilte näitan vaid väga tiheda filtri läbinuile/
eks need kes mind päriselt tunnevad, teavad öelda, kas olen sõbralik või mitte:)
ReplyDeleteaga jah, selle unustasin ära, et on ka veel kolmas grupp inimesi, kes ilmtingimata sunnivad kõiki oma külalisi vaatama 2543 pilti viimasest reisist (igat pilti detailselt kommenteerides).
ps: külas vaatan tglt hea meelega sõprade laste ja kasside pilte, kui neid pole 107 albumitäit ja ma võin neid nö omas tempos vaadata, mitte kuulama kommentaare stiilis "ja see on siis see kord kui meil musi nuttis, tead sellega oli selline lugu..."
Reisipildid sõprade seltsis - on olnud juhuseid nii- ja naapidiseisd. Tädi Milvi juures tema nii umbes 2543 slaidi vaadates kippus uni, kuigi üritasin virge olla. Viga ilmselt selles, et jutt piltide juurde liiga pikk (hääl monotoonne) ja liiga detailne ja pilte ikka ka tõepoolest nats palju, lisaks olid mul olnud sel päeval hommikust õhtuni loengud ja juba seetõttu oli paras väss peal. Aga Helle juures kaasnes piltide vaatamisega ka lustakate juhtumite jutustamine ja kuigi pilte võis olla isegi rohkem kui u 2543, siis oli see igatahes täiesti ok.
ReplyDeleteElu üks igavamaid külaskäike on olnud kord kui vaatasime pere mingi suusareisi ca 4734 pilti. Enamik bussis, esimesed olid juba Tallinna Selveri parklas ja ka viimased.
ReplyDeleteLastepilte kuhugi toppida on täiesti haige ja ma olen küll ema. Juba turvalisuse huvides on see jama ja keda huvitavad tegelikult teiste lapsed? Ma tunnistan ausalt, et mind küll mitte. Pigem vaatan isegi mittekassiomanikuna kassipilte.