Miks ma talve armastan! *

*kes selles rõõmuhüüdes sarkasminooti ei tabanud, ei tunne mind ilmselt piisavalt hästi:)
Loomulikult olime me Janekiga mõlemad eile piisavalt naiivsed ega suhtunud tormihoiatusse piisava tõsidusega. Ennegi on tormi lubatud. Seepärast läksingi mina õhtul südamerahuga trenni - kus seekord olid mu kohapealt kolmikhüppe tulemused 5.33, 5.44 ja 5.55, mitte et ma neid mingiks saavutuseks peaks, aga kas pole huvitav korrapärasus? - ja kell üheksa õhtul kui me 50km/h 0-nähtavusega kodupoole sõitsime ei osanud me ettegi kujutada, mis Moonikal meie jaoks veel varuks on. Lõpuks ometi oli koduni jäänud ca 500m. Ja siis märkasime me mäe peal keset teed lumes kinni olevat bussi. Võttis vanduma! Tuli appi lükkama minna. Janek dzentelmenina keelas mul välja tulla, et ma end ei külmetaks (pärast trenni ja duši all käinuna võib see kergesti juhtuda, kui te veel ei teadnud!) ja läks kangelaslikult autost välja. Kui me muidu oleme alati varustatud mütside, sallide ja kinnastega, siis just täna olin mina otsustanud kõrvaklappide kasuks, Janek mütsi üldse koju unustanud ja lisaks sellele olid tal jalas kingad (!). Paar minutit hiljem tuli ta autosse tagasi. Kasutades sõnu, mida ma kunagi varem pole teda kasutamas kuulnud. Istus ja ei olnud seda nägugi, et kavatseks lumevangi jäänud autojuhti aidata. Minu loomulik reaktsioon oli muidugi esimese asjana Janeki peale vihastada: KUI SA TEDA EI AITA, SIIS ME EI SAA KOJU!!! Janek podises vastu midagi, et ei saa aidata inimest, kellel endal suva on, et ta kinni on. Lisaks sellele sain ma teada, et üks mees ei saa ju nii loll olla, et tagasillaveoga tühja bussiga läbi lumevallide üritab mäest üles minna. Enne ma seda ei teadnud. Nüüd ma tean, et tagasillaveoga buss ei sõida lumevallidest läbi ja mäest üles. Nüüd ma tean, et kõik mehed peaksid seda teadma:) Järgnes natuke vandumist. 15 minutit vaikust ja Janeki kannatuse katkemine.Ta läks uuele katsele. Seekord tuli välja ka lumes kinnioleva bussi juht. Kolm minutit hiljem tuli Janek veelgi tigedamana tagasi. Kasutades jälle sõnu, mida ta enne eilset polnud kunagi kasutanud. Selgus, et bussijuht oli täis nagu templielevant ja ei hoolinud karvavõrdki sellest, et ta lumevangis istub ("siis pole ka midagi imestada, et ta selle bussiga arvas, et end lumest läbi rammib"). Oli ilmselge, et koju me ei pääse. Olgu öeldud, et elame külas, kus arvatavasti elab kokku umbes 100 inimest, nendest "meie poolel" asub ca kuus majapidamist. Tõenäosus, et kella poole kümne ajal keset kõige hullemat lumetormi keegi nendest kuuest majapidamisest sinna teele veel satuks, oli nullilähedane. Torm muutus iga hetkega hullemaks ja silmnähtavalt kuhjus templielevandi bussi ümber üha suurem lumehang. Meid ootas varsti sama saatus. Ainuke lootus oli püüda leida "teiselt poolt teed" külast traktor, mille tulesid Janek väitis, et kusagilt kaugelt märkas (mina arvan, et tal olid kas hallukad või ta nägi lihtsalt mõne maja valgustust).

Keerasime maanteele, jäime teist külateed vaadates veidike kahtlevale seisukohale, kas riskida või mitte ja järgmisel hetkel tegi Moonika otsuse meie eest ära. Ei edasi ega tagasi! Seal me siis seisime. Lumevangis. Janek tormas autost välja ja püüdis autot kätega lumest välja kühveldada, aga see oli sama mõtekas tegevus kui paati sõelaga veest tühjaks kühveldada. Õnneks sattus samal ajal mingil veidral põhjusel tiheasustusega (seal elab ju siiski 90% küla 100 elanikust) teise poole külateele keerama korraga kaks autot, kust abivalmis inimesed Rudolfit lumest välja lükkama kukkusid. Keerasin minagi siis oma salli rajateelelikult ümber pea ja läksin appi (arvatavasti polnud mu'st mingit suuremat tolku, aga kuidagi piinlik oli autos istuda, samal ajal kui võõrad sind aidata püüavad). Edasi me saime. Aga MEIL OLI JU VAJA TAGASI SAADA. Peatuda ka ei julgenud. Veidike aega hiljem leidsime me end seismas valel pool küla, keset pimedust ja tormi. Oli selge, et peame kuidagi OMA külapoolele tagasi saama, et juhul kui traktor peaks kusagil liikuma, näeks ta, kus abi vajatakse. (meie väljalükkajad olid meist palju tegijamad ja teadsid lausa traktoristi numbrit, kes lubas kodust - kus iganes see ka olla võis - tulema hakata).

Pärast mõningaid vintsutusi ja hinge kinnihoidmist olime tagasi omal küla poolel, kuhu selle ajaga oli juurde tekkinud veel üks auto. Vaata siis.. me polnudki ainsad õnnetud, kes koju ei pääsenud. Keegi veel neist kuuest majapidamisest oli nii hilja õhtul veel liikvel. Nii oli meil vähemalt seltsilisi (ja kui me oleks sinna pidanud väga kauaks jääma, siis poleks me Janekiga näljast üksteist pidanud sööma hakkama, vaid oleks enne teise auto kallale saanud asuda). Nüüd ei jäänud meil muud teha kui ühiselt traktorit oodata. Siiani olime juba oodanud 1,5 tundi. Olgu võib olla liigse informatsioonina ka öeldud, et mul olid just alanud päevad ning lisaks piinavale kõhuvalule tundus mõte tualetist isegi lotomiljonist palju ilusam mõte.
Piilusin vaikselt kütuseseieri poole. Mina ju ei tea kui ruttu pool paaki kütust sellise seismisega ära kulub. Mõtlesin õudusega, mis edasi saada võiks. Jala koju? Läbi nii tiheda lumesaju, et enam polnud võimalik näha isegi 10m kaugusel olevat tagasillaveoga bussi. Tagasi "tsivilisatsiooni"? Mööda läbimatuks muutunud maanteede? Romantiline öö autos?
Ja siis lõpuks ometi nägin ma ilmutust. Traktori tulesid. Uskuge mind, ma ei ole kunagi varem nii ilusat vaatepilti näinud. Me olime päästetud! Kui magusalt põõnav bussijuht koos oma bussiga oli teelt koristatud, oli meie kord edasi liikuda. Kogu seisak kokku võttis kõigest kaks ja pool tundi meie elust! (vaadates tänahommikusi uudiseid võib tõesti vist öelda "kõigest", sest kusagil Pädaveres või Hädaveres olid inimesed lausa seitse tundi lumevangis).

Mööda metsateed kodule lähenedes hoidsime me uuesti hinge kinni. Meid võis ees oodata kaks üllatust. 1. Elektrit pole 2. Hugo, kes ebainimlikult (või ebakoeralikult) kaua oli toas olnud, "üllatus", keset laminaati. Kumbki ei tahtnud meist mõelda sellele, kuidas küünlavalgel põrandaid pesta. Aga võta näpust! Elekter oli olemas. Ja Hugo üllatas meid hoopis sellega, et kest laminaati polnud mingit üllatust. Janek, kes muidu nunnutamise asemel usub karmi koerakooli, nunnutas koera korraga rohkem kui mina üldse kokku olen nunnutanud lubades tal vabalt vaibal aeleda, söötes teda viineritega ja kõrva tagant sügades. (Ma olen kindel, et Hugo on siiamaani Janeki ootamatust hellusest segaduses).
Kuigi me koduteel olime kokku leppinud, et seekord läheb õhtusele jalutuskäigule Janek, sest mina olin trennis oma jala ära tõmmanud (sportlase värk, teate küll!), ei ole ISEGI MINA NII HULL NAINE, et külmunud varvastega mees uuesti lumetormi kätte saata.

Pärast jalutuskäiku istusime väsinuna ja just ülessulanuna köögilaua taga ja Janek sai just lõpetata lause "küll on hea, et elekter alles on", kui väljas käis sähvatus ja korraga olime pilkases pimeduses. Kas ma mainisin, et meie maja küttesüsteem sõltub 100% elektrist? Ei? Nojah, siis ma võin öelda, et elektrikatkestuse puhuks võime me varuda küll vett ja tikke ja küünlaid, aga SOOJA ME VARUDA EI SAA. Elekter tuli ja läks uuesti umbes kolm korda, kui viimaks uue heleda sähvaka saatel lõplikult kadus.
End magama sättides oli meie ainuke mõte, mitu plusskraadi majas hommikul olla võiks. Pugesime sooja teki alla ja bomšidest eristas meid vaid küünalde ja voodilinade olemasolu. Ja ajalehed jalgade ümber. Ma ei tahtnud mõeldagi, KUI külm majas hommikuks on.
(Siiski juhtus väike jõuluime ja varajastel hommikutundidel lõi puhur uuesti tööle.)

Hommikul algas varakult nagu ikka. Aga seekord ema telefonikõnega, kes uuris, et kas me uudiseid ka näinud oleme ja teame, et targem on täna koju jääda. Seda me veel ei teadnud. Pärast seda kui Janek oli tuvastanud, et seal, kus tavaliselt on kõnnitee majast autoni, laiusid meetrikõrgused hanged ja lund sadas juurde, olin mina oma otsuse teinud. MINA täna majast ei lahku. Sest me võime end ju küll välja kaevata, aga mina ei riski uuesti koju tagasi mittepääsemisega. Isegi Janek loobus esialgsest ideest õigeks ajaks tööle minna. Pimedas metsas läbi lume maantee poole pungimine ei tundunud kõige taibukam idee. Hugo aga arvas, et meetrised hanged pole miski probleem ja kiunus end poole seitsme paiku ikkagi õue. Noh vähemalt sai selgeks, mis olukord metsa vahel valitses. Traktori lükatud teest ei olnud küll midagi alles.
Kõige naljakam aga hommikuse jalutuskäigu juures oli see, et kui muidu metsas elades me väga tihti oma naabritega kokku ei puutu, siis nüüd kohtasin ma metsa vahel endale labidaga teed kühveldavat naabrimeest. Respekt! Ma isegi ei püüaks paarisaja meetrist teed labidaga lahti kühveldada. (Hetk hiljem hakkas sama tegema ka hullumeelne Janek, sest tööle oli ju vaja saada.)

Mina olen tunduvalt nõrgem kui Janek ja naabrimees. Mina helistasin tööle ja andsin teada, et täna mind oodata ei ole, sest pärast eelmiseöiseid väntsutusi ma lihtsalt ei taha sama saatusega uuesti riskida. Ja pealegi on mu töös hetkel hästi palju sellist omaette nokitsemist reklaammaterjalide kallal programmiga, mida ma alles õpin kasutama. Saangi seda rahulikult kodus teha, mõtlesin ma. Seda muidugi enne, kui mulle meelde tuli, et just eile JÄTSIN MA ARVUTI TÖÖLE, et seda mitte trenni kaasa tassida. Nojahhh...Loodetavasti toob kangelaslik Janek selle õhtul kaasa (sest praeguseks hetkes suutis tema end siiski kodust välja kaevata ja teele asuda, raporteerides teelt, et välja ta küll sai, aga kui õhtuks traktor siia ei jõua, siis koju ta küll tagasi ei pääse ja et kuuest majapidamisest neli olid piisavalt targad ja koju jäänud, kui nad just ei otsustanud autosid koju jätta ja jala minna. Isegi lumelabidaga teed kühveldav naabrimees vist oli linnasõitmise mõttest loobunud).

Siin ma siis nüüd istun. Loodan, et torm vaibub. Elekter uuesti ära ei kao. Ja nõrk enesetunne kiiresti paremaks läheb (ilmselt rajateelelik sall ei kaitsenud külma eest piisavalt ja ilma kinnasteta auto lükkamine polnud mu järjekordne kõige targem move). Kõige nõmedam kogu selle asja juures on aga see, et mind ei rõõmusta karvavõrdki see, et saan päev otsa teleka ees olla, ma ei tea ju isegi enam telekava peast ja ma ei oska selle "sülle kukkunud" vaba päevaga midagi teha.
Olen tige, et arvuti tööle unustasin...