Kummaline Missis Savage

Kas mäletate sellist etendust nagu "Kummaline missis Savage"? Kus Salme Reek mängis üht naljakat vanadaami, kes kõike vihkas? Alates nööpnõeltest ja lõpetades maeiteamillest. Kunagi keskkoolis, kui me ei viitsinud kuulata, mida õpetaja rääkis, lõbustasime end Kaiga sellega, et kirjutasime kordamööda vihikulehele, mida me vihkame. Nalja pärast. Tüütute tundide ajal sai vihikuleht päris paksult suvalisi asju täis kirjutatud.
Üldiselt ma püüan vältida sõna "vihkama", sest mu meelest on see liiga tugev sõna. Mitte et see mul alati õnnestuks. Ikka leian ma end ütlemas, et vihkan kui arvuti kaua tööle läheb, vihkan kui suka sisse auk tuleb, vihkan kui liha praadides rasv igale poole pritsib, vihkan kui... Aga ma püüan vältida vihkamast "päris asju" - nt inimesi, nende käitumist jms. Osa asju lihtsalt ei meeldi mulle.
Siiski avastasin ma eile õhtul end mõtlemas, et tegelikult on päris palju asju, mida ma ka tõeliselt vihkan. Vihkan, vihkan, vihkan! Ma vihkan valetamist. Ma vihkan kahepalgelisust (nt soovida, et "rõõm, mida sa külvad, sulle topelt tagasi tuleks" inimesele, kelle kohta järgmisel hetkel, selja taga, omavahel öeldakse, et "on ikka vastik inimene"). Ma vihkan pahatahtlikust. Ma vihkan vägivalda. Ma vihkan joomist (ja ma ei pea silmas sellist lõbusat tipsutamist, mis lõpeb kõvasti ja valesti "tuulesuund on norrrrrrd" jorisemisega). Ma vihkan tülitsemist. Ma vihkan, et iga kord kui ma arvan end mõnd inimest austamas ja olen unustanud kõik möödaniku, teeb see inimene midagi, mis paneb mu sees plahvatama. Ma vihkan jõuetust, tunnet, et ma ei saa midagi teha, et asju parandada. Ma vihkan kui ma teen asju, mille pärast teised peavad ilmaasjata kannatama ja ma ei saa isegi aru, mida ma valesti teinud olen. Ma vihkan kui teised soovides vaid kõige paremat, peavad ilmaasjata pärast kannatama, sest nad on midagi valesti teinud, vahet pole mida. Ma vihkan kui inimesed ei saa aru, et oma käitumisega teevad nad haiget vaid neile, kes neist tegelikult hoolivad. Ma vihkan, et haiget saavad vaid kõige nõrgemad. Ma vihkan seda, et ma ei oska toeks olla, kuigi ma arvan, et olen. Ma vihkan kui mulle toeks ei olda, kuigi ka mina seda vajan. Ma vihkan, et ma olen õppinud olema tugev, kuid aegajalt olen nii nõrk. Ma vihkan pisaraid ja seda, et inimesed peavad ilmaasjata nutma. Ma vihkan seda, et ma kardan, et minevik kordub.
Ja ma vihkan jõuluperioodi, sest nii palju kui ma tagasi suudan meenutada ei seostu mulle jõulud rõõmuga. Nüüd ma tean, miks ma ei hooli jõulukinkidest. Sest on vaid ÜKS kink! Et terve pere -minajanektillukedelisajoelemmemõmmiindrekmonikasvenvanaemaandu- oleksime ühiselt koos & tunneks rõõmu VAID sellest, et me üksteisel olemas oleme. Ilma tavapäraste traditsioonideta.
Lihtne soov, eks?