Näed sa siis, siin ma jälle olen, kuigi lubasin, et blogihooaeg sai läbi. Ju ma lihtsalt ei saa vaiki olla. Tegelikult oleks veel väga palju TARKA öelda, eriti viimaste päevade uudiste valguses (ma pole kunagi varem vist poliitikas toimuvat sellise põnevusega jälginud), kuid ma ei viitsi sellest rääkida, las teised räägivad, ma vahelduseks kuulan. Lihtsalt loodan, et tuleb üks ilus jõulukink;)
Aga...
...ilmselt tundis Hugo oma koeravaistuga, et temast ei ole viimasel ajal piisavalt kirjutatud ja leidis, et on viimane aeg selleks põhjus anda. Niisiis. Nagu ma juba kirjutasin sai tornkook valmis tehtud, või pigem selle koostisosad. Kuna 2x18 rõngast pooled ei tulnud sellised nagu pidid, otsustasin koju jõulumeeleolu loomiseks valmistada ühe sellise säästuvariandi, et las seisab laual ja on oma vildakuses ilus. Kook sai laual seista vähem kui 24h, sest...
kui kodus on kolm looma, kelle teiseks nimeks tundub olevat Nälg, siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Tiimitöö tulemusena vaatas meile õhtul koju saabudes vastu vaid tühi taldrik ja suhkru-ning mandlimassist läikiv põrand (ma olen kindel, et kassid aitasid laual taldrikut kinni hoida, et see eest ära ei läheks, samal ajal graatsiliselt kooki limpsides ja teiselt poolt käpad laual tühjendas elegantselt taldrikupealset Hugo). Koos ajasid nad endale põhimõtteliselt sisse pool kilo suhkrut (pole siis ime, et õhtusel ja hommikusel jalutuskäigul Hugo tšakrad nii lahti olid)!
Ma ei osanud isegi vihastada, sest tegelikult oli see vahejuhtum lausa natuke naljakas. Olgu see mulle õppetunniks. Hea on, et ma ülejäänud koogirõngad olin taibanud külmkappi jätta, muidu oleks ühel jõulukingil kriips peal.
Huvitav, kas ma pasteedi taipasin täna hommikul külmkappi panna? Või saab loompere veel ühe tillukese jõulugurmee pidada?
(Ja meie muretsesime vaid sellepärast, et ei tea, kas kuusk ka toas püsti püsib, või leiavad loomad - ikka ühise nõu ja jõuga - et see on neile mängimiseks tuppa toodud. Siiani on seisnud. Igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla - ptüi, ptüi, ptüi.)
Oeh, su jutt tundus nii tuttav. Meie kuts oli kombekas- söögilaualt ei kadunud kunagi midagi, aga kui juhtusime jätma midagi pliidiservale või kapile leidis, et need ju ometigi tema jaoks sinna pandud. Nii haihtusid kapilt pannkoogid ühes moosipurgiga ning pliidilt kastmepann.
ReplyDeleteMe ka eeldasime, et kuna ta söögilaualt kunagi midagi ei võta, siis järelikult ei tee ta seda ka köögisaarelt. Aga no tegelikult sai ta ju kõigest õigesti aru. Köögisaarelt VÕIB asju võtta (kõik teised ju ka sealt võtavad:)
ReplyDelete