Vahepalad

Vahepala nr 1:
Mina suutsin loomulikult esitada kõige siiramalt naiivsema küsimuse üldse: "Aga mis merel me siis nüüd sõidame?" Pärast sellise küsimuse esitamist ei jäänudki mul muud üle kui leppida ülejäänud reisi vältel kommentaaridega stiilis "ei tea, kas nüüd oleme juba Põhja-Jäämerele jõudnud või kus me nüüd olemegi".

Vahepala nr 2:
Tilluke Delisa, kes venekeelt väga ei oska, tahtis ka enne reisi oma keeleoskust pisut lihvida, tuletades meelde, kõik venekeelses sõnad ja laused, mis ta koolis õppinud on. Mingil kummalisel põhjusel torkas Joelile pähe lause "ja šivu v pomidore", mille ta tillukesele Delisale selgeks õpetas, väites, et selle lausega on Venemaal kõik uksed avatud. Nii me siis kujutasime ette, kuidas tilluke Delisa passikontrollis püüdlikult "ja šivu v pomidore" ütleb ja mis edasi juhtuda võiks...Üsna värvikas kujutluspilt sai kokku.

Vahepala nr 3:
Emme on hellitavalt saanud endale hüüdnimeks Maffiapealik või Mama Maffia või Füürer, oma nime õigustas ta ka sel reisil, sest: 1) ta ei suuda sekundit ka paigal istuda ilma et ta midagi organiseeriks, üle vaataks, korraldaks, parandaks, muudaks. 2) kui grupis esines erimeelsusi, siis peale seda kui Maffiapealik oli rääkinud, ei kahelnud keegi kordagi, et õige on teha/olla/istuda/astuda nii nagu tema ütles. Kui Maffiapealik otsustas, et jalga tuleb panna teksade asemel lühikesed püksid, siis nii ka tehti. Kui Maffiapealik otsustas, et aeg oleks süüa, siis nii ka tehti. Maffiapealikule ei julgenud keegi vastu hakata! Maffiapealikut kasutati isegi ähvardusena: "kui sa kohe nii ei tee nagu ma ütlen, siis ma lasen emmel seda sulle öelda", "kas sa tahad, et Maffiapealik seda sulle ütleks", "saadame Maffiapealiku..."
(et emme ei solvuks, siis tuleb lisamärkusena mainida, et tema majandamine ja organiseerimine on omamoodi armas. teistmoodi ei kujutakski me teda ette.)

Vahepala nr 4:
Ei lähe mööda ühtegi korda, kus me emmega üksteisest totaalselt mööda ei räägiks ja asjadest valesti aru ei saaks. Kuna meil mõlemal on aga alati õigus, siis lõpeb see enamjaolt sellega, et me mõlemad solvume ja (kasvõi korraks) pisaraid valame. Me ei raiska aega, et selgitada, mida teine mõtles või kuidas asjadest aru sai, selle asemel hakkame me mõlemad hoopis koheselt oma seisukohti kaitsma.
(Pisarate valamine ka kõige pisema tühiasja peale on mulle ilmselgelt geenidega kaasa antud.)