tas juba nii kenasti ja südamlikult, et omaltpoolt midagi peale kaastundeavalduse lisada tundub justkui üleliigne, kuid siiski...Ka mulle on külaskäikudest Õssukülla eriliselt meelde jäänud vaarikad keldrimäel, Tädi Marta aed ja mingi salapära, mis tema majas oli. Võib-olla peitus see salapära selles samas klaveris, millel Tanel mängis, võib-olla erilises lõhnas köögis, võib-olla hoolitsetud lillepeenardes, võib-olla triibulises kaltsuvaibas või tuhandes pisiasjas kokku.
Ja kuigi pean tunnistama, et hetkel ma ei suuda meenutada, kuidas Tädi Marta välja nägi, on ta osake ka minu lapsepõlvemälestustest. Tuhmunud, aga kindel mälestus. Millegi pärast meenub mulle Vanaema õunapuu otsas.
Kas Tädi Marta oli selle vanaema moodi?
R.I.P.
No comments:
Post a Comment