Kas mäletate veel seda saladust, millest ma rääkida ei julgenud, sest kartsin ära sõnuda, aga mida nii pikisilmi ja kärsitult ootasin? Nüüd kui ma enam lootagi ei julenud, oli mu meilboksis kiri. Seekord ei jätnudki mu süda kirja avades lööke vahele, endalegi üllatuseks avasin kirja täiesti mitteminulikult külma kõhuga. Ja see vastus, mis seal oli, oli positiivne! Tõsi, 100% kindel ikka ei ole, sest lauses oli sees ka sõna "tõenäoliselt", aga ikkagi...täna on üks ilus päev!
Kahju ainult, et ma seda meili eile ei avanud, sest muidu oleksin ma täna olnud Tartus koolitusel. Ei saa öelda, mis koolitusel, sest siis on liiga selgesti mõistetav, millega mu saladus seotud on;) Hoiame ikka pinget üleval veel natuke. Aga ütleme siis nii, et emmelt ootab mind küll peapesu, sest tema arvates oleks seda mulle väga vaja. Ja kõik, mida emme räägib, on ju tõde.
Igatahes...ohh, milline ilus päev! (mind ei heiduta isegi mõte, et pean kohe hakkama jälle Norra ametitega, kus nad ilmselt ise ka ei tea, mis seadused neil riigis kehtivad, maid jagama)
No comments:
Post a Comment