Oehhhh...olen viimased kaks nädalat istunud nagu nõeltel, lootnud, oodanud ja mõelnud. Iga kord kui meilboksi avan, hakkab mu süda kiiremini lööma, sest ma ootan vastust, natuke kardan ka...
Täna nägin meilboksis kirja. The kirja! Süda hakkas kiiremini lööma. Mõtlesin, et nüüd on tõehetk saabunud. Kirjas seisis, et pean veel kannatama, sest "huvilisi" oli teisigi ja pole veel suudetud otsustada. Oeh....
Surun jälle pöidlad tagasi pihku, lootes, et seekord on minu korrrrrrrd.
Ootamine on raske. Tglt ka. Aga lootus püsib:)
Ma ei tea, mis nipiga, aga seekord on saladus nii hästi hoitud, et mul pinge täiega laes ja raske on selle teadmatusest tuleneva tundega toime tulla. Misiganes see ka ei oleks, hoian pöialt!
ReplyDeleteSelle nimi on ebausk, kartus ära sõnuda ja kukkuda;)
ReplyDelete