Tartu-ANNA-Tallinn

Arvatavasti võiks ma möödunud nädalavahetuse sündmustest raamatu kirjutada. Võib-olla peakski? Igatahes viimane peatükk räägiks meie "armast" Ruudolfist, kes tähelepanu pälvimiseks otsustas JÄLLE tsirkust teha.
Janek tegi ettepaneku teha väikene kohvipaus. Onu Indreku ettepanekul tegime pausi Annas, sest kujutate ette, ta ei olnud kunagi Annas käinud, st seal peatunud. Tema, kes Tallinn-Tartu maanteel teab igat küla ja on läbi seigelnud kõige kummalisematest paikadest! Mõeldud-tehtud. Kohv joodud ja jäätised söödud, tahtsime edasi liikuma hakata. Indrekul oli oluline jõuda koju hokifinaaliks ja mina tahtsin Superstaari-saadet näha. Olukord tundus olevat kontrolli all. Kuni Janek üritas Ruudolfit käivitada.
Ruudolf keeldus. Keeldus kohe nii, et ei teinud MITTE ÜHTEGI piiksu. Ei andnud mitte kõige vähematki lootust liikuma saamiseks. Mitte kõige vähematki! Nagu halb unenägu. Proovisime hea ja halvaga, aga Ruudolfil ei olnud meie ponnistustest sooja ega külma. Ruudolf seisis tummalt edasi.
Äkki on viga akus, mõtlesime me naiivselt ja kutsusime appi Indreku lähedal elava sõbra.
Loomulikult olime me naiivsed olnud. Ruudolfit nii lihtsalt ei parandanud. Järgmiseks pakkus Janek välja ainukese mõeldava lahenduse - autoabi. Ma ei tahtnud mõeldagi, mis see maksma võiks minna, aga muud varianti ei tundunud ka enam olema. Pidime leppima teadmisega, et rahakotist tuleb välja käia 22EUR+ iga järgmine 15min 12EUR. Ilma garantiita, et auto tööle saab.
Autoabi saabus üsna kiiresti. Naiivselt lootsime me, et oleme pääsenud. Liiga naiivselt. Ruudolf ei teinud ka nüüd teist nägu ega häält, seisis ikka tummalt edasi. Õnneks oli kogu traagika juures ka midagi positiivset - tänu kaskole ei läinud see üritus meile midagi maksma:) Aga see oli ka kogu positiivne külg. Me olime ikka Annal. Katkise Ruudolfiga. Nüüd tuli tellida Tallinnast puksiir.
Algas ootamine. Kell hakkas saama 10. Külm hakkas ka juba. Sest loomulikult olime me riides nagu Londoni suvitajad. Ainult mina olin mingil veidral põhjusel Tartust selga haaranud Tillukese Delisa jope. Justkui oleks ma teadnud, et seda läheb vaja.
Puksiir oli küll tellitud ja Ruudolf Annale jäämisest päästetud, aga see ei päästnud ju veel meid. Meie pidime ka kuidagi Annalt minema saama. Moonika oli nõus meile järele tulema, aga ka selles loos oli oma konks. Tema autos oli vaid üks koht! Seega, Indrek ja Ruudolf olid päästetud. Aga meie Janekiga?
Ega's midagi, jalule tuli ajada ka onupoeg, et too kibekiirelt mõnelt sõbralt ühe rohkem kui kahe istmekohaga auto organiseeriks, et meid Janekiga Annale jäämisest päästa. Algas jälle ootamine. Nüüd juba kolmekordne ootamine. Puksiir oli hakanud Tallinnast liikuma. Vaja oli, et ka meie transport puksiiriga samal ajal jõuaks. Väljas ootamine ei tundunud kuigi ahvatlev.
Nii me siis järgmised 1,5 tundi ootasime:



Kõige esimesena saabus kaua oodatud puksiir, kes jonnaka Ruudolfi minema vedas.

Nüüd seisime me oma kimpsude-komspudega kolmekesi kesest pimedat Annat. Täielik vaikus. Vaid meie kolm.

PS: Pange tähele lilli Indreku käes. Vanaisa oli need Moonikale saatnud ja olgugi et pärast 1,5- tunnist autosõitu ja 3tunnist ootamist olid need juba üsna närtsinud, lubas Indrek need Moonikale pidulikult üle anda. Nii nagu vanaisa oli käskinud.

Õnneks saabus vähemalt esimene inimeste autoabi enne kui jõudsime surnuks külmuda.
Ja me saime soojas kuudis järgmist transporti oodata. (üsna sürreaalne kogemus, nagu oleks meid politseiauto kongi pistetud - nüüd me siis teame, mis tunne see on. sest ma eeldan/usun/ tunnen/loodan, et päriselt ei tohiks leiduda küll ühtegi põhjust politseiauto kongi sattumiseks.)

Veerand tundi hiljem saabus ka teine päästeingel. Kõigest 4 tundi hiljem saime me lõpuks ometi Annalt liikuma.
Üks on igatahes selge - Ruudolfiga sõites ei tohi peatustega riskida. Tuleb ühe jutiga punktist A punkti B sõita. Sest mitte kunagi ei või teada, mis Ruudolfil jälle pähe lööb. Aga Anna jääb meile vist küll päris hästi meelde... Kas ma seal kunagi enam peatust teha tahan on muidugi omaette küsimus.
Pool kaks olime me õnnelikult kodus. Tartust Tallinna sõit võttis aega KÕIGEST seitse tundi. Nagu oleks hobuvankriga tulnud. Või Lada'ga.

Nüüd jääb vaid oodata vastust autoremondist. Eelnevate remondiarvete järgi ennustades ei tasu vist midagi lillelist oodata. Ehk siis ... kallid telefoni-, interneti-, elektripakkujad ja prügivedajad, ärge see kuu pahandage, kui mõni teie poolt esitatud arve maksmata jääb. Nice! Go Ruudolf!