Mul on ikka päris kahju, et ma Eurovisiooni esimese poolfinaali habahababuumbuumtšakatšaka peale oma uneaega raiskasin. Isegi nagu kommenteerida ei viitsi. Kuigi natuke tahaks. Esialgu arvasin, et viga on minus, et ma ühtegi sobivat lugu ei kuulnud, sest võib-olla Eurovisioon ei ole ikka minu teetassike, kuigi ma jonnakalt aasta aastasse seda vaatan. Vaatan ja igisen, et küll on kohutav! Aga kui minu kaas-eurovisiooni-fännid sama rääkisid, sain ma aru, et viga pole siiski vaid minus:)
Unise peaga üritasin ma siiski oma 10 lugu ka kirja panna, mis edasi võiks saada. Sain vist kuus, sh Soome, Vene (kuigi...kas ta tõesti hüüdis laulu lõpus "dennbodeedõ"?), šveits, ...hmmm, teisi ei mäletagi enam...A Island. Krt, kes veel oli? Pakun et oli ka Aserbaidzaan või midagi A-tähega, oli veel a-tähega maid vä? Albaania, Andorra, Ameerika, Aafrika? Ja Türgi? Ei mäletagi enam.
Portugali vaadates sain ma igatahes aru, mida ülejäänud maailm võis meie Leto Svetist arvata. Rohkem polegi midagi öelda. Ülejäänutest on meeles, et ei aita mustkunstnikud, poksikindad ja metallist "kleidid", isegi Euroopa promo-turneedest, saast jääb saastaks.
Hakka või oma sõnu sööma, et 1273rokkafellerstriit on ikka päris hea, selle muu jama taustal.
PS: Hommikul lugesin Norra lehtedest muserdunud, masenduses, šokeeritud, hämmingus, pisarates Stellast. Norra Eurovisiooni eksperdid on ka šokeeritud, et Habahaba edasi ei saanud. Uskumatu. Arusaamatu. Ida-Euroopale mõistmatu muusika. Heliprobleemid. Ei ole vaja šokis olla. See oli paratamatu.
Portugali, armeenia, poola, albaania ajalehed räägivad kindlasti sama juttu heliprobleemidest ja kokkumängust. Kahju, et ma neid keeli ei oska...
No comments:
Post a Comment