Soe taaskohtumine

Kaksteist aastat (või kolmteist?)on möödas sellest kui ma esimest korda Norra sattusin ja vahetusõpilasena esimest korda oma perekondadega kohtusin. Seitse aastat (või isegi rohkem?) on möödas sellest kui ma viimati ühe perekonnaga kohtusin. Lihtsalt pole trehvanud. Täna oli mul jälle kord võimalus nendega kohtuda. Mingil põhjusel kartsin, et norra keel, mida ma mõnda aega pole aktiivselt kasutanud, on rooste läinud ja ma ei suuda oma mõtteid väljendada, et lihtsalt vaatan otsa ja naeratan totakalt, sest sõnad ei tule suust välja.
Ilmaasjata kartsin! Kuigi ma ise tunnen, et vaikselt hakkab keeleoskusele lisanduma aksent, polnud meil mingit probleemi rääkida eurost, majanduslangusest, vanalinnast, koertest-kassidest-meestest, raamatutest, kirjutamisest...Ja meenutada vanu aegu - hämmastav kui palju inimesed mäletavad! Küsisin, et kuidas te kõiki neid pisiasju, mida ma korda olen saatnud, mäletada suudate. "Sa jätsid meisse väga sügava mulje," tuli vastus nii kiirelt nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas.
17-aastasena olin ma arvatavasti nii avastamisrõõmu ja uudishimu täis, et mina ei suuda kõiki detaile Norras elatud ajast meenutada, kuid samas pean minagi ütlema, et ka see perekond jättis minusse sügava mulje. Võib-olla on see osalt nende "süü", et ma kirjutama hakkasin? Nemad ju tutvustasid mind kirjanike ja teiste loomeinimestega. Just nii nagu on mu teise perekonna "süü", et mu huvideks on kunst ja kunstiajalugu.
Aga tänase taaskohtumise juures polnud kõige olulisem see, et mu norra keel ei olnud roostes ja "tegi ära" giididele, kes keelt igapäevaselt kasutavad, vaid see soe tunne, mis südamesse puges kui sind kõige suuremate kallistustega vastu võetakse. Terve bussitäis endisi norra parlamendisaadikuid vaatas taaskohtumist pealt naeratades nagu oleks nad terve elu mind tundnud, nagu ma oleks Baltikumi kõige suurem vaatamisväärsus. "See on meie tütar!" tutvustati mind uhkusega trobikonnale norrakatele. Kõik noogutasid tunnustavalt. Ah, et sina oledki see, kellest me nii palju kuulnud oleme! Ah sina oledki see, kes... Ah, sina... Kuulsime, et sa oled kirjanik? Me oleme sinust nii palju head kuulnud! Kas te teate kui uhke tunne on sellise kiituse osaliseks saada? Natuke piinlik ka ja kohmetuma pani ka, aga rohkem oli ikkagi uhke!
Lahkuminek oli veelgi intensiivsem kui taaskohtumine. Kallistamine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tundsin kuidas pisarad hakkasid silmist jooksma. Aga tugevad tüdrukud ju ei nuta:) Oleks nii väga tahtnud, et see koosveedetud aeg oleks pikem olnud. "Meil on plaanis järgmisel Rotary koosviibimisel sinust väike ettekanne teha, et kõik teaksid, milline meeldiv noor daam sinust sirgunud on!" öeldi mulle. Minust? Tundsin end kui kellegi tähtsa ja olulise, kellegi suurena, kes on midagi elus ära teinud, korda saatnud, saavutanud! Ja noor daam? Mina? Alles nad meenutasid, kuidas ma suusatama õppides rohkem kukkusin kui edasi liikusin ja kartuleid keeta ei osanud:)
Mingil põhjusel tabas mind õhtul nostalgiline nukrameelsus. Ühte luban ma aga küll - Norras hakkan ma käima tihemini! See on ju praktiliselt siinsamas...
Ja kui palju on neid õnnelikke, kes saavad öelda, et neil on kolm perekonda? Mu peale võiks ju lausa kade olla;)