Pärast iga pidu jääb ikka üle ühte ja teist paremat, nii et paar päeva ei pea üldse söögi pärast muretsema, pärast 80ndate pidu jäi meile aga külmkappi nii palju toitu, et me võiksime kuu aega järjest mitte poes käia ja ikka ei saaks kapp tühjaks. Ainuke probleem kogu selle loo juures on, et kõik need lademed kartulisalatit ja rosoljet ei pea mitte mingil tingimusel nii kaua vastu. Noh kui neid just mitte läbi pesta, nagu poodides pidavat tehtama. Seda ma proovida aga ei taha ja nii ei jäägi meil muud üle, kui oma armast koeraraasu kartulisalati ja rosoljega nuumata, vähe sellest, et erilises helduse hoos sai talle sisse söödetud pool kilo viinerereid (oleks ma teadnud, et järgmisel õhtul on vaja murtud käpaga Janekit premeerida, oleks mõnedki alles jätnud).
Roosi veel itsitas, et ah sellised töötud elavad siis Upesas, et koera kartulisalatiga toidetakse. Aga muidugi, kui meil olid jalga panna Kappa dressid, siis saame me endale lubada ka Hugo toitmist kartulisalatiga! Vähemalt täna veel, siis lähme tagasi argipäeva ja koerakrõõbikute kallale.
Ja et samal ajal kui Hugol söömapidu on, kassid end kõrvalejäetuna ei tunneks, siis nemad söövad sel ajal tavalisest rohkem vorsti!
No comments:
Post a Comment