Kuidas taltsutada koera?

Tegelikult peaks ju küsimus olema, kuidas taltsutada meest;) Aga seda muret mul ei ole, küll aga on mul probleeme oma aristokraatliku Le Craanziga. Eile mängisime õues palli ja korraga nagu multifilmikoer kelle jalad koha peal ringi käivad startis Hugo nii kiirelt, et ma ei jõudnud isegi silma pilgutada. Koos palliga (järjekordne mänguasi on nüüd siis kadunud). Ja nii kogu aeg. Ta võib vabalt meiega koos tunde õues olla, aga siis ühel ilusal hetkel leiab ta, et on aeg minema joosta. Pigem hiilida, sest ta teab, et EI tohi aiast välja minna. Nii ta leiabki kõige uskumatud võimalused aiast plehku panemiseks.
Olen püüdnud teda õpetada, ennast harida, lugenud raamatuid, käinud temaga koolis, katsetanud ühe ja teisega. Mõneks ajaks kõik toimib ja siis on tarkus nagu peast pühitud. Talvel käisime me temaga isegi jalutusrihmaga metsa vahel jalutamas, et ta ära ei jookseks. Hommikul ja õhtul. See ei tundunud ka õige ja kasutegur oli ka väike. Ikka leidis ta võimaluse ära joosta, sest ega me siis kogu aeg ka teda jalutusrihma otsas ei hoia. Suurema osa ajast on ta koos minuga toas. Ka siis on ta toas, kui me ise kodust ära oleme. Kõik on ilus ja vahva ning siis jälle...stardib, hiilib, otsib võimalusi:(
Ma võiks talle kohe järgi minna, aga kutsuge mind argpüksiks, kuid pimedas metsas ei julge ma üksi liikuda. Autoga ka ei lähe järgi, sest ma ehmataks end küll surnuks, kui siin metsas elades keegi öösel minu hoovi satuks. Kolistaks natuke ja sõidaks ära. Uksekella ju ka öösel/varahommikul ei lase, et ärge muretsege, need oleme vaid meie, teie naabrid. Viimasel ajal on Hugol uus komme viimase pissitamise ajal õhtuhämaruses plehku panna, sest siis me ju ei märka, kuhu ta läheb - kas hüppab üle aia või kribistab end ahvi kombel üle murdunud puu või kaob mõne muu augu kaudu, mille peale me isegi ei tule. Hugo on väga leidlik koer. Ise olen näinud teda ka aiavärava alt välja pugemas.
Leidsime ainukese lahendusena, et nüüd tuleb koer vist ketti panna. Kuidas me muidu hoiame teda küla terroriseerimast. Aga mis kasu sellest on? Tegu on ju suuresti toakoeraga. Ega ma siis teda ketti ei pane, kui õhtul pissitama lähen? Või? jalutusrihmaga mina ka pimedas jalutada ei julge - jumal teab, mis või kes siin metsas elada võivad. Karud? Kunksmoorid?
Elektrikarjus oleks ka muidugi väga hea idee, kui me ei elaks miljonihektarisuuruses aias, mille varustamine elektrikarjusega meid lihtsalt pankrotti viiks:(
Ja ma ei teagi mida teha:( Mõtlen, et kui mina näeks koera, kes pidevalt ringi hulgub, siis eeldaks esimese asjana, et ju siis kodus on midagi, mis koerale ei meeldi...see oleks ju esimene loogiline järeldus. Aga palju on koeri, kes magab oma isiklikul lambanahal ja keda söödetakse viinerite ja hakklihaga, sest ta on ju minu armas lontu-pontu...
Võib-olla on ta aga mees-mees, kellele selline hellitamine ei meeldi ja ta seetõttu ära jookseb? Siis peaks ehk tõesti ketti panema? Või panema Hugole kaelarihma külge kirja, et "kui mind oma aias näete, ajage mind palun ära, mis sellest et olen nii armas"?
Igatahes lähen ma nüüd hommikusele katsetusele, taskus juustutükk ja poolik viiner, igaks juhuks. Loodetavasti ei pea ma talle hommikumantlis metsa järgi jooksma, sest hüüdmine enam ei aita, kui peaksin liiga hilja avastama, et tal teised plaanid peas on. Siis ta lihtsalt ei kuula kedagi.
Minust targemad koeraomanikud - aidake!

JÄRG
Mis te arvate, mitu sekundit läks aega enne kui Hugo startis? Kui pakkusite, kaks-kolm, on teil õigus. Ei aidanud järgi jooksimine, hõikamine ega ka teisele poole jooksmine nagu targad raamatud õpetavad. Mis mul siis üle jäi kui hommikumantel seljast visata, kribinal riidesse, kummikud varba otsa ja koerale läbi metsa järgi. Naabrite juures ta oligi (oleks võinud oma palli ka kaasa haarata), nagu mind nägi, liputas saba ja pani kodu poole jooksu. Nii kaua kuni mina metsast järgi rühkisin, oli tema juba kodutrepil ja vaatas mulle otsa sellise näoga, et ma pole ju kusagil käinudki või et kaua ma pean ootama, et tuppa saada. Olgu, olles kodune, ei ole nii raske riidesse panna ja koer koju karjatada. Võib ju ka olla, et talle tundub, et ma liigutan end liiga vähe ja aitab mul trenni teha? Aga kui ma käiks tööl, siis ma ei saaks ju läbi metsa koerale järgi liduda - jääks igal hommikul hiljaks ja vabandaks, et teate ma pidin uuesti riideid vahetama, koerale järgi minema ja ta koju tooma? Ja kas ma jäängi siis elu lõpuni tal järel käima?
Kohv läks ka külmaks, "Südameasjad" jäid vaatamata, aga vähemalt koer on kodus - pikutab oma vaibakesel ja mõtleb "Järgmise korrani!"