Viimase aja sündmuste tõttu hakkasin mõtlema oma sõprade peale, eriti nende peale, keda sõpradeks pidasin. Kus ma tegin vea, et lasin endale lähedale valesid inimesi ja pidasin sõpradeks neid, kes seda tegelikult pole? Janek arvas, et ma olen liiga usaldav, liiga avameelne ega oska teha vahet, kes on sõber ja kes lihtsalt hea tuttav või lausa lihtsalt tuttav. Tuleb tunnistada, et tal on vist (jälle kord) õigus. Mida ta küll sööb, et ta ikka ja jälle minust (elu)targem on?
Jah, mul on tõepoolest palju tuttavaid, aga kas see tähendab ka, et mul on palju sõpru? Inimesi, keda võin igas olukorras usaldada, kellele loota, keda uskuda? Neid ei ole tõesti palju. Käputäis...kui aus olla. Kuid ega neid häid sõpru ei saagi ju rohkem olla, see et neid on nii vähe teebki nad minu jaoks eriliseks. Minu tõelisteks sõpradeks! Need on sõbrad, kes sul pärast pidu aitavad koristada; need on sõbrad, kes sind ootamatu visiidiga üllatavad; need on sõbrad, kes...
Edasi jõudsin ma mõelda, et tegelikult olen ma ise ka üks halb sõber. Kuna ma viimati võtsin kätte telefoni ja uurisin mõnelt sõbrannalt, kuidas tal läheb? Või kirjutasin niisama meili? või... Tuleb tõdeda, et seda ei juhtu just liiga tihti. (Jumal tänatud, et on olemas feissbukid jms). Mis on mu vabandus, et ma nendega tihti ei kohtu? Pole aega? Kõige lollim vabandus üldse, sest aega on mul rohkem kui midagi muud. Aga tegelikult ka see pole tähtis kui tihti me kohtume ja suhtleme, sest siis kui me lõpuks jälle kohtume, poleks nagu midagi muutunud. Me oleme ikka sõbrad! Paar päeva tagasi helistas mulle üks hea sõbranna, kellega me (loomulikult) pole vähemalt aasta kohtunud ega suhelnud. Lihtsalt "pole aega olnud". Mind liigutas, kui ta teatas, et oli mind ühele oma tuttavale reklaaminud väga särava isiksusena.
Teine sõbranna teatas mulle pärast seda kui olin rääkinud, mida Suur ja Tähtis Ettevõte minust rääkinud oli, et "tunneb mind nii kaua ja üleüldse tunneb inimesi enda arvates hästi, aga vot neid (negatiivseid) omadusi pole ta minus osanud näha"
Eile puhastasin ma oma telefoni nende inimeste numbritest, kellega ma enam suhelda ei tahaks, ma tean küll et see on lapsik käitumine, aga sel hetkel tundus mulle, et selline "puhastamine" on vajalik. Kui ma nüüd mõtlen, siis võib olla oli vaja, et ma natuke haiget sain, sest mingil põhjusel alles nii oskame me hinnata neid, kes on meie lähedal, meil olemas ja alati meiega. Mul on hea meel, et paljude tuttavate hulgas on mul vaid käputäis tõelisi sõpru, sest mul oli "liiga palju parimaid sõpru, kellest osa ma isegi ei tundnud"!
No comments:
Post a Comment