Kuumad kaheksakümnendad ehk murtud käpaga Janek

Ilmselgelt on perekond Upesast vaadanud liiga palju "Tori & Dean'i", kus korraldatakse pidu peo otsa - meie tahtsime ka oma majja glamuuri. Lausa nii palju, et nädalavahetusel taaselustusid Upesas kuumad kaheksakümnendad. Olid need alles kuumad! Meie elamise vallutasid kõige popimad tsikid kõige läikivamate toppide ja sätendavamate seelikutega, kõige kuumemad kutid ülikondades ja nelkidega, kohale olid saabunud Kappa dressides ärikad, kõigi nende vahel siblis ka ontlikke nõukogude naisi. Laud oli lookas kartulisalatist ja rosoljest, suitsuvorstist, sefiiritordist ja sefiirikorvikestest, puudu ei olnud sprottidest ja räimedest. Jookidest pakuti peent välismaa õlut, mida kellelgi õnnestus piiri tagant kätte saada ja kättesaadavamat kraami - poluslatkoje, maasikaliköör. Muusika eest vastutas lausa oma DJ - viitsimise ja kannatlikkuse, leidlikuse ja hea muusika eest suur aitäh talle! "Boys, boys, boys..."

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest glamuursest osast rääkida, vaid ikka peo highlightidest. Kuni täna õhtu kella neljani olid vaieldamatuteks highlightideks kass Skype, kes otsustas külalisi hiirega üllatada, tahtis näidata kui asjalik ta on. Jaa! asjalik küll, aga võib olla ajastus oleks võinud veidike parem olla, mitte 30 inimese ees?
Kiljudes ja kriisates jooksin ma kabuhirmus diivanile ja püsisin seal seni kui Janek sai aru, et see on tõepoolest päris hiir ja keegi ei ole nalja pärast mänguhiirt kööki visanud ning selle kollase kummikindaga relvistunult majast välja viskas.
Hiir ei olnud ainuke, kes majast välja visati. Teiseks highlightiks oli Janeki kuri naine, st moi,kes veidike enne keskööd viskas välja välja suurema osa säravast ja sätendavast seltskonnast. Aga olgem ausad kui ma poleks seda teinud, siis ma arvan, et veel natukene ja sellest oleks saanud järjekordne "läbi-seinte-pidu". Inimesed muutusid vallatumaks ja unustasid end kontrollida, muutusid liigagi kotkasteks, sest kamoon, ei ole üldse naljakas kui sa nagu kiimas koer end vastu maja perenaist tahad hõõruda. Võib olla oleks see olnud naljakas 7.klassis, täiskasvanu puhul aga mitte. Ei ole naljakas kuulata labaseid nalju ja kommentaare, millest sa enam aru ei saa, kas need olid mõeldud solvangu või komplimendina. Ei ole naljakas, kui sa järjest kõik joogid parketile kallad, mõeldes, et "see pole mu kodu, a p...ui juhtub ikka". Üks kord juhtub, kaks korda juhtub, kümme korda on aga äärmiselt ebaviisakas võõrustajate ees. Ei ole naljakas kui sa lauale tantsima tahad ronida ja jalgadega diivanil trambid. Hea et küünlad ( mille keegi ajugeenius otsustas ka põlema panna) jalust ära said enne kui.... Ühesõnaga ei ole naljakas kui sa unustad korraga kõik piirid, lakud end täis ja lubad endale kõike ja siis "kaebad" Janekile, et "kuule, ma pean sind nii heaks sõbraks küll, et ma lausa pean sulle ütlema, et su naine viskas osa rahvast lausa välja". Fakk! Sa julged veel niiviisi öelda? Aga mul on hea meel, et mind olid "väljaviskamisel" abistamas ka Maarja kaasa ja onu Indrek/DJ, kes viimase tüütu, ebameeldiva ja labase prussaka majast välja aitasid toimetada.

Olgu, et ma kõigile liiga ei teeks, siis selles seltskonnas, kes "välja visatud" sai, oli ka väga meeldivaid, viisakaid, sõbralikke pärle, mis sellest et joonud, aga väärikad, kahjuks aga on igas seltskonnas paar musta lammast, kes kogu seltskonnast halva maigu jätavad.

"Oi, Janek homme koristab, küll on hea, et mina seda põrandat homme pesema ei pea," naersin ma veidike õelalt Janeki üle. "Las see jääda talle magustoiduks kui hommikul peolt tuleb," itsitasin ma pihku. "Mina ei kavatse küll seda koristada," laususin ma uhkelt. Aga oi...kuidas ma eksisin...Janek ei pesnud seekord midagi..sest seekord tegi Janek ajalugu!
Kui ma hommikul silmad lahti tegin, umbes üheksa paiku, siis Janekit veel ei olnud. Pole ka ime, ju magab veel kusagil. Ka kell 12 ei olnud Janekit kusagil. Vaikselt hakkas tekkima viha, mõtlesin et otsin taignarulli välja, nii igaks juhuks kui ta peaks lõpuks koju tulema. Kell pool 1 helises telefon -Janeki ema. See oli esimene kord kui mul tekkis hirm, kas tõepoolest on midagi juhtunud, emad on ju ikka esimesed, kellele teatatakse. Õnneks ei olnud emale veel kusagilt politseist, haiglast või jumal hoidku kusagilt veel hullemast kohast helistatud:) Otsustasin siis ise ka Janekile helistada. Telefon kutsus, aga keegi ei vastanud. See on hea märk, et telefon sees on, mõtlesin ma. Ju ikka magab, aga küll ta tagasi helistab, helin peaks ju äratama. Küll ta helistab! Janek ei helistanud. Helistasin mina. Korra ja veel ja veel. Ikka ei midagi. Kell kaks olin ma kindel, et midagi on juhtunud, sest Janek ju vastaks telefonile, ta annaks endast märku. Olin üha kindlam, et telefon on varastatud ja Janekiga on midagi juhtunud. Kell kolm pidin ma tegelikult täna tsivilisatsioonis kokku saama ühe kultuuriinimesega, kui kell oli juba kaks läbi, oli selge et olen sunnitud teada andma, et minu poolt jääb kohtumine ära. Vähe sellest et meest ei olnud,m ei olnud ka autot, sest meie auto mahutas kõige rohkem inimesi ja et joodikud kindlasti minema saada, lubas Janek ühel kainel autojuhil meie autot hommikuni laenata. Lisaks sellele, et ma olin kindel, et Janekiga on midagi juhtunud, hakkasin ma nüüd mõtlema, et kindlasti on midagi ka autoga juhtunud. Kella kolmest ma enam Janekile ei helistanud. Hakkasin juba leppima mõttega, et teda enam ei näe. Hakkasin mõtlema juba liiga palju asju. Koledaid asju. Hirmuäratavaid asju. Et end tegevuses hoida...hakkasin ma käsitsi sigarette keerama. teate küll neid mida saab poest osta, et tubakas ja filtrid eraldi... Kümnenda "pläru" keeramiseks oli mul juba teatud vilumus tekkinud ja suitsud nägid suitsu moodi välja. Tõsi, vähemalt esimesed suitsetamiseks küll ei kõlvanud - esimene põles lihtsalt nagu paber näppude vahel ära ja teine oleks silmanägemise viinud...jube kraam.
Kella neljaks olid mu närvid juba liiga krussis, et rahulik olla. Et mõtteid mujal hoida tegin ma 2x25g konjakit, panin peale "Sõprade" DVD (mis mingil põhjusel polnud üldse naljakas) ja üritasin pleedi sisse mähituna magama jääda, et aeg kiiremini läheks. Sest kuigi ma olin veendunud et Janekiga on midagi juhtunud, püsis mus õhkõrn lootus, et varsti ta siiski laekub. Uskumatu, milliseid trikke teeb meiega meie alateadvus. Mulle tundus, et kõik märgid näitavad, e tmidagi on valesti - alustades sellest, et kõik sarjad, mida ma hommikul vaatama juhtusid, rääkisid matustest ja leinast, rääkimata siis ühest maalist, mis meil kodus tänaseni seinal rippus ja mida me Roosi, Maarja ja Tiiaga kell neli hommikul analüüsisime, leides et see on kurjakuulutav ja halva auraga pilt, mis tuleb silma alt ära tõsta (Kuradi Roosi, kes selle teema üldse üles tõstis ja pilti analüüsima hakkas!)

Poole viie paiku kuulsin ma autohäält. Nii - kaks varianti, kas tuleb koju Janek või... Kas te oskate ette kujutate seda rõõmu, mida ma tundsin sel hetkel kui Janekit lonta-lonta maja poole astumas nägin. Ma ei oska sellist rõõmu kirjeldadagi, sest ma pole mitte kunagi varem oma elus selist kergendust tundnud. Kaval mees! Ootas nii kaua, et naisel läks viha üle ja asendus murega, taignarull oli ammu ära pandud ja ma oleks Janekile andestanud üks kõik mida. Murtud käpa taktika, mille ta nädal varem Hugolt õppis, toimis. Ja väga hästi! Äärepealt oleks ma tahtnud teda viineritega premeerima hakata, nagu Hugotki kui ta järjekordselt murtud käpaga koju tuleb.
Aga Janek oli lausa nii kaval mees, et viis murtud käpa taktika veel kaugemale. Ta kutsus julgestuseks sõbra ka tuppa kohvi jooma, et siis ei saa ehk vähemalt kohe sõimata, noh nii sõbra ees ehk naine ikka kuri ei ole. Kaval nipp! Kui ma oleks vihane olnud, siis tõepoolest sõbra ees poleks ma meest taignarulliga peksma hakanud. Vist. Ma ei tea ka...
Ja lõpetuseks õpetuseks kõigile meestele: Vastake oma telefonile! Kui te ei julge, sest kardate, mis teid teiselpool toru ootab, siis saatke sõnum! Peale selle ärge olge sihukesed argpüksid. Mis teid teiselpool toru ikka oodata saab, saate sõimata siis saate, parem igal juhul kui lasta teisel poolel arvata, et lebate juba surnukuuris! Kotkad...
Imestama paneb mind konkreetselt aga hoopis see, et Janek kartis minu viha. Miks ma oleks pidanud olema vihane, kui ma ise mehe peole saatsin ja teadsin, et ta ööseks linna jääb? Miks?
Ahjaa, võib olla sellepärast, et ma õhtul osade inimeste vastu selline bitch olin olnud?
Või kas ma ikka olin?
Igatahes sai niimoodi minust kuri naine ja Janekit pole ma kunagi armastanud rohkem kui kell pool viis õhtul...