Sattusin eile linnas kokku kahe tuttavaga. Selle asemel, et niisama küsida, kuidas läheb, rääkida ilmast ja muust sellisest jamast, millest viisakad inimesed räägivad inimestega, keda nad väga hästi ei tunne, kuulasin ma veerand tundi hoopis kiitlemist ja hooplemist erinevas vormis.
Esimene neist oli vanem naisterahvas, kes ilmtingimata pidi rääkima hakkama oma pojast ja tema pruudist. Et küll on tore tüdruk, käib magistriõppes ja isa oli tal vanasti selle ja tolle lihakombinaadi direktor, no küll on tore tüdruk! Mõtlesin, et huvitav kas ta oleks siis ka tore olnud, kui ta isa poleks kunagi sada aastat tagasi lihakombinaadidirektor olnud. Ja kui ta näiteks magistriõppe pooleli oleks jätnud. Noh, et täita mõni kauane unistus - hakata maalima varahommikust linnulaulu või üles kirjutama rohutirtsupoegade tantsu. Kas ta siis oleks ka tore? Või siis temast juhuslikele tuttavatele ei räägitaks?
Teine neist, kellega eile kokku jooksin, oli üks meesterahvas, kes hakkas rääkima oma naisest. Kui hästi temal läheb, et vist saab ametikõrgendust ja käis alles hiljuti sellel ja tollel koosolekul ja et tal ikka läheb nii jube hästi. Väga toredad uudised...neile endile! Sest mina isegi ei tunne selle mehe naist!
Kuulasin mõlema jutu viisakalt kaasa noogutades ära ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd enda kohta ütlema peaksin. Silmad peast häbenema, et olen töötu? Või uhkusega teatama, et olen vist nüüd täitnud oma ammuse unistuse - saada kirjanikuks? Või...
Õnneks/Kahjuks ei tundnud kumbki neist huvi minu käekäigu vastu:)
Öeldakse, et jagatud rõõm on topeltrõõm. Saidki maailmale kasulik olla ja nende rõõmu jagada. Isegi kui see kiitlemisena mõeldud oli :D
ReplyDeleteJa mis mõttes sa töötu oled? Kui sa kaheksast viieni ei rabele, see ei tähenda et sa midagi ei tee. Mitu inimest su tutvusringkonnas võiksid öelda et neilt N raamatut avaldatud on?
Ole uhke, et oled see , kes oled :)
A vbl tahtsid nad sulle kirjutamiseks ainest anda :)