"Spunki otsides"

Täna jõuab lõpuks ometi minuni "Spunki otsides" parandatud variant. Kui jõuan selle öösel/hommikul ka arvutis ära parandada, siis läheb ka homme, hiljemalt ülehomme trükikotta. Ja siis juba poodi:)

„Spunki otsides“ on lustakas meenutus möödunud suvest, kus seitse sõbrannat otsustavad koos ühe lõbusa reisi ette võtta. Peaaegu nagu „Seks ja linn“, ainult Eesti moodi, sest kingade ja kottide asemel asuvad nad jahti pidama pesueht Spungile. Kas nad selle ka leiavad, sellest romaan jutustabki.

„Naised, ma tegin praegu just avastuse. Ma tean, miks mehed ootavad, et naised neile kõik ette-taha ära teeks. Kõiges on süüdi Juhan oma parmupilliga!“ hüüatasin ma korraga kõva häälega. „Nii, Mariale enam veini ei anna, peksab juba puhta segast!“ otsustas Tiia selle kummalise hüüde põhjal. Oli aru saada, et teised olid temaga sama meelt. Roosi katsus mu laupa: „Äkki on palavik?“ Kerle aga teadis vastust, tema teadis, mis minuga juhtus. Ma olin raudselt nakatunud puukborrelioosi, raudselt. Ja nüüd hakkas see välja lööma: kõigepealt sonimine, siis palavik, siis jääb uimaseks ja siis annab otsad. Ei no tere-tore, selline reisikaaslane. Nii egoistlik.
Mis mul siis üle jäi kui kõigile oma teooria ka valjuhäälselt ette kanda. Peab ütlema, et mu oma peas kõlas see palju vaimukamalt, aga siiski mu jutul oli jumet. Ma olin millegi jälile jõudnud – võib olla isegi Spungi leidnud. Pidi see Spunk siis ka nii nigel leiutis nüüd olema...

Üsna pea saab valmis ka "moodsa külaromaani" mustand. Natukene on veel jäänud, sest ma ei suuda kuidagi ära otsustada, kuidas see lõppema peaks. Aga nüüd kui "Spunk" eest ära saab, hakkan külaromaani kallal rohkem vaeva nägema, et see järgmisel aastal kaante vahele saada.

Töötu kunstiinimese elu on päris ilus...