Kuidas elu huvitavaks teha...

Kui mehed plaanivad nädalavahetusel kodus tööd teha, siis on naistel õige aeg jalust ära kaduda ja nii me eile Moonika ja Varjega ka tegime. Jätsime Janeki ja onu Indreku maja kallal nokitsema ja otsustasime seenele minna. Ilus ilm oli ka - täpselt paras seenelkäiguks. Kuigi kasutasime Kolga-Aablasse (kas te teadsite et selline koht olemas on?) jõudmiseks GPS-i ei läinud metsa jõudmine ilma viperusteta. Esmajoones juhendas GPS meid Kuusalu Konsumisse. Võib-olla sai ta aru, et targem oleks neid naisi mitte metsa juhendada, et las ostavad poest paar kilo seeni või oli põhjus selles, et me ei osanud metsa "aadressi" GPS-i sisestada ja panime aadressiks Metsa 1, Kuusalu vald, Juminda? Kes teab... Aga esimene peatus oli tõepoolest Metsa 1 - Kuusalu Konsum:D
Pärast mõningast vaidlemist GPSiga jõudsime tund aega hiljem siiski Kolga-Aablasse, kus sobivaid metsasid tundus piisavalt olevat. Jõudsime veel kõik kolmekesi öelda, et orienteerumises pole keegi meist eriti tugev (kuigi ma veidike eeldasin, et teised lihtsalt liialdasid, kui ütlesid, et nad ÜLDSE orienteeruda ei oska)ja tormasime metsa. Olgu öeldud, et Indrek luges meile enne veel sõnad peale, et "kasutage GPS-i, seda saab metsas ka kasutada!" Of koors, jätsime me GPS-i autosse. Me ju ainult natukene vaatame ringi!

Metsaalune oli nii ilus ja valgusrohke ja sõbralik ja kutsuv ja seeni paksult täis. Tegime nalja nende üle, kes metsas ära eksivad: "Kuidas see võimalik on? Kas nad siis üldse ei mõtle?". Mina hoidsin end Moonika ja Varje läheduses, sest mingil põhjusel arvasin ma, et kui tegu on minust vanemate inimestega, siis võiks nad olla ka minust palju targemad ja väga mingeid "märke" ise meelde ei jätnud. Korraga keerutas Moonika end ühes suunas, et haarata kuuseriisikaid, teises suunas, et haarata tundmatuid Svammilisi seeni, kolmandas suunas, et haarata mustikaid, neljandas... Ja avastas korraga, et tema enam küll ei tea, kust poolt me tulime. MINA KA EI TEADNUD! Moonika oli meelde jätnud, et auto jäi selja taha, aga olles end viimase kümne minuti jooksul neli korda eri suunas keerutanud, polnud tal enam aimugi, kus pool "selja taga" olla võiks. Varje ei olnud väga mures ja jätkas seente korjamist. Vaikselt hakkasime me end siiski metsast välja murdma, sest kõht oli ka tühjaks minemas. Kui te arvate, et metsast välja saamine läks lihtsalt, siis te eksite...VÄGA eksite.

Kõndisime ühele poole ja teisele poole, aga midagi ei meenutanud meile seda kohta, kust me metsa sisenenud olime. Igal pool oli sammal ja murdunud puud, ei ühtegi viita ega muud märki, millele oleks kirjutatud "VÄLJAPÄÄS" või midagi muud sarnast, mis meid aidanud oleks. Üritasime kuulata auto hääli, et taibata, kus pool maantee olla võiks. Tundus, et maantee on igal pool meie ümber, sest hääled tulid igalt poolt. Üritasime kuulata merekohinat - sellestki polnud kasu. Ilmselt oli ka meri igal pool meie ümber. Ainuke mida me kuulsime olid metsahääled. Mõhk ja Tölpa? Õnneks oli veel nende jaoks liiga valge...aga ma olin kindel, et kusagilt nad meid juba jälgisid ja nuuskisid õhku tundes inimese lõhna.
Järgmiseks jõudsime me otsapidi rappa, kus mingi samblaalune olevus Moonikat endale külla kutsus. Kuna meil ei olnud aega raisata, et Samblaalustega teed juua, otsustasime, et kuigi me ei tea kummalt poolt metsast välja saab, ei ole raba kõige õigem koht. Nii me siis jalutasime ja jalutasime. Isegi Varje ei korjanud enam seeni.
"Telefon! Mu telefonil on ka GPS!" sähvatas Moonikal. Minul kui "noorema põlvkonna" esindajal oli au telefoni GPSiga meid metsast välja juhatada. Ma ei tea, kus nad olid, kui ma ütlesin, et ei tunne telefone, et tehnika ei armasta mind ja mina tehnikat? Aga ma püüdsin endast parima anda... Pärast pikka madistamist suutsin ma leida "lähima punkti, kuhu jalgsi kõndida" - Leesi kirik, 1,4 km. 1,4km on hea! Keegi ei ehita kirikut keset metsa, järelikult on kusagil lähedal mingi asustus. 966m! 962m! ja siis hakkasid täpid telefoni GPSil üksteisest kaugemale minema. 1,6km! Krt! Keerasime teisele poole ja korraga näitas telefon 366m Leesi kirikuni. Mingil põhjusel ei otsustanud me muidugi kõndida sinna poole, kus GPS kirikut näitas, vaid teisele poole, meie arvates "õigele poole". Mõne aja pärast meenus meile, et meestele olime teada andnud, et lähme Nõvale seenele. Kui nad peaks meid kopteritega otsima hakkama, siis nad ei oska ju tulla Jumindale vaid otsivad Nõvalt. "Kui meid lõpuks leitakse, siis saavad meist need kolm blondi, kes Nõval metsa läksid ja Jumindal välja tulid," naersime me, aga ega see polnudki enam väga naljakas. Üritasime meelde tuletada nippe, kuidas metsas ellu jääda, sest tundus, et metsa me jäämegi. "Oleks meil küüalgi kaasas," unistas Moonika.
"Mis sellest kasu, kui see, kes kilkas, et tal on tikud, need autosse jättis," tuletas Varje mulle meelde.
"Kust mina teadsin, et te mind metsa ära tahate kaotada," vabandasin mina ja mõtlesin, et ehk oleks pidanud siiski paksemad riided selga panema nagu Janek soovitas.

Jah, taibukas oli lihtsalt metsa tormata ja KÕIK metsas vajalikud asjad autosse jätta. Kuna meil õrna aimugi polnud kus me olime ja kuhu poole minema peaks, otsustasime et kõnnime lihtsalt kuhugipoole. Arvatavasti olime me juba mõnda aega ringiratast käinud. Öeldakse, et jumal hoiab joodikuid, eks? Ma arvan, et ta hoiab ka metsa eksinud blonde ja brünette sest mingi imelise koba peale, sattusime me korraga metsavaheteele. Suva, et me ei teadnud, mis tee see on ja kuhu see viib (telefoni GPS näitas ikka lähima punktina Leesi kirikut), aga tee tundus ohutum ja igatahes parem kui mets, mis vaikselt üha süngemaks ja pimedamaks muutus. Polnudki enam nii sõbralik ja kutsuv ja tore!

"Vaata, auto!" kiljatas Varje korraga õnnelikult, "Moonika, see on ju meie auto!"
Metsa vahelt paistiski auto. Kuidas meil nii hästi läks?
"Kus?" ei näinud Moonika.
"Seal, vaata, see sinine!" näitas Varje.
"See ei ole minu auto!" vaidles vastu Moonika.
"Kuidas ei ole? Mis sa arvad, et igale poole metsa vahele on mõni sinine auto pargitud või?" uurisin mina.
"Ma ei tea, aga noh nii igaks juhuks ma ütlen, et mu auto on pruun!"
Krt! "Oled ikka päris kindel, et su auto ei ole sinine?" ei tahtnud ma Moonikat uskuda. Moonika oli üsna kindel, et ta auto on pruun. Kräpp!
Pärast ca 2km kõndimist jõudsime me sildini, mis ütles "Juminda". Topeltkräpp! Seal, kuhu me auto jätsime, oli teine silt, mis ütles "Juminda 4km". Of koors olime me kõndinud valele poole! Midagi muud oleks ju ka liiast olnud!
Tund aega hiljem leidsime Moonika auto, mis tõepoolest oli pruun. Olimegi pääsenud. Mis sellest, et koba peale, aga pääsenud.
"Enam ei naera nende üle, kes metsa ära eksivad, eks?" leppisime me kokku. Ei, enam me nende üle ei naera, see oli lihtsam kui me oleks uskunud. Varjel oli kaasas sortsuke konjakit. "Septembris ei joo," mõtlesin ma, aga olles just eluga metsast pääsenud ei tundunud see lubadus enam oluline. Niisiis, et kõik ausalt ära rääkida, jõin ma sel õhtul sortsukese konjakit, pool klaasi veini, ühe longero ja sõõmu õlut.
Ma olin siiski surmasuust pääsenud!
"Kuule, aga läheks vaataks veel metsa," tegi Varje nalja (vist?), "nii palju riisikaid jäi maha."
"Minge te!" ütlesin ma otsustavalt, "MINA jään auto juurde, aga ma võin teile vahe peal signaali lasta, et te õige suuna kätte leiaks!"

Nüüd, kus me olime metsast pääsenud, oli meil aega küll ja nii me otsustasimegi teha veel tillukese pikniku Jumindal (Küll toit maitses pärast surmasuust pääsemist hästi!) ja ekskursiooni Maardusse (Lihtsalt! Et vaadata paneelmajade vahel asuvat õigeusu kirikut!). Pealegi ei olnud meil Ussipessa tagasi kiiret, sest me ei tahtnud töötavatel meestel jalus olla ja Janekile olin ma sõnad peale lugenud, et ta 16:30 leiva ahju paneks, iga 10 minuti järel seda kastaks ja 20 minuti tagant temperatuuri vähendaks. Meil oli aega küll! Ja ajastus ei oleks saanud täpsem olla, sest kui me veerand kümme Ussipessa jõudsime, olid mehed kinni naelutamas viimast voodrilauda. Leib oli ka valmis ja ootas laual. Sweeet!
Praegu ootab mind aga laual hunnik seeni ja ma ei tea, mida nendega teha, sest mul pole aimugi, kas nad ka söödavad on. Vähe sellest, et me ei osanud orienteeruda ei tundnud ka keegi meist seeni! Kuna ma seeni ei tunne, aga plaanin siiski teha õhtuks seenesuppi, siis võib olla jääb see viimaseks postituseks:D Oli tore teid tunda! Ja KUI ma järgmine kord metsa lähen (inimestega, kes ka orienteeruda ei oska) varustan ma end kõigega, mis metsas ellu jäämiseks vajalik peaks olema. Mis need olla võiks?
Ma ei tea... Aga võib olla piisab kui alustan sellest, et GPS-i autosse ei unusta või õpin telefoni GPSi kasutama, et see näitaks ka midagi rohkem kui "Leesi kirik 962m"?
Ja mina veel arvasin, et tuleb igav ja vaikne nädalavahetus...