...nii ka Hugo. Nagu tal ikka kombeks on mööda küla joosta, tegi ta seda ka eile. Lapsed kutsusid ja Hugo läks. Tundus kuidagi mõttetu teda ka keelata, sest see koer teeb täpselt seda mida tema tahab, kuna tahab, kus tahab ja kellega. Õnneks on meil mõistvad naabrid ja nii Hugo lastega (kes "Ökovanaemale" külla tulid) ära jooksiski.
"Noh, ega enne homset me teda ei näe!" mõtlesime Janekiga ja jätkasime oma tegevusi - mina istutasin pottidesse sügislilli ja Janek värvis majaotsa (Jah! seda mis AASTAID poolik oli). Vähem kui pool tundi hiljem nägime põllu peal koju lippavat Hugot, jooksusammul ja kiiresti. Väravast sissetulek võttis tavapärasest kauem aega ja olime juba veendunud, et ta otsustas veel ühe tiiru teha, vaatas, et "need lollid ikka veel tegelevad oma asjadega ja ei viitsi minuga palli mängida" ja läks uusi mängukaaslasi otsima. Eksisime. Paar minutit hiljem komberdas väravast sisse Hugo. Keel vestil, lonkas ühte jalga ja niutsus härdalt.
"Äkki on jalg katki," olin ma mures ja lõin peas kokku numbreid, mis kulub loomaarstile kui minna arsti juurde väljaspool vastuvõtuaega.
"Ise nägid ju, polnud tal midagi viga, jooksis nagu väle põder," rahustas mind Janek.
Jah, kui tal oleks käpp murdunud olnud, siis eeldasin ka mina, et sellega tõesti poleks joosta saanud. Koer jätkas niutsumist ja seisis ühe koha peal. Püüdsin teda tuppa vaibale lamama saada, et ta käpale puhkust annaks, aga lootusetult. Seisis jonnakalt, keel vestil ja lasi aeg-ajalt kuuldavale haleda niutse. Edasi proovisin teda meelitada söögiga - peaaegu et toimis. Sain koera tuppa, aga istumast või lamamast ta keeldus. Nii ta kõmberdas järgmised 40 minutit toas ringi, aeg-ajalt haledalt niutsatades. Ma olin ikka mures, et äkki on midagi tõsisemat.
Mõnda aega hiljem suutis Hugo siiski aias ringi joosta. Nüüd hakkas mulle tunduma, et ta unustas vahepeal ära, kumb käpp tal murdunud on, meelde tuli tal see alati siis, kui ta tähele pani, et me teda jälgisime. Ometi keeldus ta jonnakalt istumast või lamamast. Olin ikka mures ja lõin jälle peas kokku numbreid, mis loomaarstile kuluks. Kuigi, oleksin pidanud etenduse ära tundma, sest varemgi on juhtunud, et kui Hugo jälle kord murdunud käpaga koju tuli, õnnestus tal minult välja meelitada kilo viinereid ja muud head paremat. Tal oli ju käpp haige!
"Ta raudselt mõtles, et nad on tigedad, et minema jooksis ja otsustas haledat teha, et pahandada ei saaks," lausus Janek.
"Kõik mehed on ühesugused," ohkasin ma. Janek ei olnud nõus, sest tema pole siiani katkist käppa teeselnud.
"See veel puuduks, et sa tuleks koju, näpud püsti, waka-waka-jee-jee, ja siis kui avastad, et naine uksel taignarulliga ootab, teed igaks juhuks haledat."
Janek arvas, et järgmine kord kui ta palju hiljem (päevi, nädalaid?) koju peaks tulema, katsetab ta haige käpa taktikat. Jään huviga ootama.
"Meeleheitel koduperenaiste" ajaks oli Hugo käpp paranenud. Hommikuks lausa nii palju, et kui Janek tööle läks, otsustas ka Hugo väikese tiiru teha. Selleks ajaks kui mina ärkasin, ootas ta viksilt trepiastmel. Seekord terve käpaga.
Aga et mina ka ei õpi. Iga kord kui Hugol "käpp murdunud on", hakkan ma teda nunnutama ja muret tundma. Ausõna, kui keegi jagaks "Koerte Oscarit" paneks Hugo kõik kategooriad kinni. Eriti "murnud käpa" kategooria.
"Tundus kuidagi mõttetu teda ka keelata, sest see koer teeb täpselt seda mida tema tahab, kuna tahab, kus tahab ja kellega."
ReplyDeleteSellise suhtumisega pole mõtet ka muretseda, kui käpp murdunud on või koer auto alla jääb - ju siis ise tahtis, saab ju uue koera võtta. Naabrite kass ka ise teadis, kus käib ja kui lõpuks otsustas kuskil viga saada, leidis, et kõige parem koht suremiseks on minu autoalune. Ütleme nii, et olin kergelt häiritud, seda enam, et mul on kaks suurt koera ja ei mingit tahtmist minna naabritele rääkima, et päriselt kah see ei olnud minu koer, kes teie kassi maha murdis.
Ja olen palju koeri näinud, aga pole veel kohanud ühtki, kelle puhul "mõttetu teda keelata" oleks olnud seotud koera isikuomadustega, alati omanike omaga.
aga mis ma siis teen - panen ketti? või lasen tal naabrilastega mängimas käia? Kahju kui välja lugesid, et ma oma koerast ei hooli, ta on mulle lapse eest, aga kui valida, kas panna ta ketti või lasta naabrilastega mängima, siis valin viimase, sest minu arvates oleks maal elades patt ja koera piinamine ka teda kogu aeg toas hoida.
ReplyDeleteKahjuks on ta valinud endale kaks kodu (üks, kus elame meie) ja naabrite kodu (kus elavad lapsed) ja niimoodi ta kahe kodu vahel jooksebki. Olen teda üritanud õpetada ja tõsi mõnikord keelamine ka aitab, aga hiljemalt nädala pärast tahab ta jälle "külla minna".
Kui oskad aidata, kuidas koera kodus hoida, oleksin väga tänulik, sest ka mul oleks parem meel, kui koeral üks kodu oleks ja ta minuga oleks.
ja oma kirjutises üritasin olla vaimukas, aga ei tulnud vist välja seekord:(
ReplyDeleteVabandust, mulle ei tulnud lihtsalt varem meelde, et ma siin teemas sõna võtsin. Kui raha vähegi on, siis üks väga hea nipp, kuidas koera kodus hoida, ilma et talle ketti külge ei peaks panema, on raadiopiire. Saab paar korda siraka ja õpib ära, et targem on mitte aiast välja ronida.
ReplyDelete