Jah, ma ju kolisin ära!

Vastuseks mõnele kirjale/küsimusele, siis jah ma ei kirjuta enam siia blogisse. Kolisin wordpressi. ➡️ www.estonianwithabackpack.wordpress.com

Nagu kunagi sai otsa Mutrikese aeg, tundus mulle, et Diip kunstiinimene on end ammendanud. Ja pealegi polnud ta nii diip ka midagi...

I get that feeling of “bon voyage”, the feeling that I’ve been here before *

"I GET THAT FEELING OF “BON VOYAGE”, THE FEELING THAT I’VE BEEN HERE BEFORE *"

Ma olen blogi pidanud seitse aastat ja aeg-ajalt ikka tuleb peale (identiteedi)kriis. Tundub, et kõik on  juba öeldud ja kõik on juba ammendunud. Teen “Diip kunstiinimese” lahti ja tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tunne, et ma olen “diip kunstiinimene”, hetkel nagu rohkem “seljakotiga eestlane”. Seljakotis on perekond, Ussipesa, Norra, Muinasjutt, depressioon, pood, tööotsingud, segadus, vaesus ja rikkus üheskoos.

Ma olen nüüd juba nädalakese kaalunud oma blogiga   kolimist. Mind on takistanud hetkel veel vaid see, et ma ei tunne “wordpressi” väga hästi ja pole rahul sellega, kuidas blogi välja näeb, kuid seda saab ju aja jooksul parendada?

Noh igatahes, the changes are 50-60* et ma kolin SIIA.

*Mati Nykänen tsitaadid

I have been blogging for seven years and every once in a while I have this blog identity crises. I feel that everything is already been said, everything is “so yesterday”. There is nothing new for me to say. I open my “Diip kunstiinimene” blog  and feel that something is not right. I don’t feel like I am the “deep artistic person” at the moment, I feel I am more “the estonian with a backpack”. There are many things in the backpack: family, Norway, the shop, home in Estonia the depression, the fairytale, confusion, search for job, wealth and poverty mixed togehter…

At this stage I feel this blog here is more me. The changes are 50-60%*that I will move HERE.

*Mati Nykänen quotes

Blogiidentiteedi kriis/ Blog identity crises

Mul on vist kerge identiteedikriis blogijana. Ma ei tea, kes ma olen ja kes ma tahan olla ja kus ma tahan olla ja miks ma tahan olla ja mis üldse on lubatud ja... 

Esiteks käib mulle õudselt närvidele, et kui ma kirjutan mõnest draamast või elan välja oma ärritust, saan ma kommentaarideks, no aga mida sa kaagutad kaasa, et teema ikka ei vaibuks, kui kopp juba ees on või et ära ärritu ja püüa märgata ilusaid asju. Uskuge mind, ma POLE KUNAGI VAREM ilusaid pisiasju märganud rohkem kui ma olen õppinud seda tegema viimase (kahe?) aasta jooksul, ma olen õppinud hindama hoopis teisi asju, mu väärtused ja isegi arvamused on peapeale pöördunud ning ma olen aru saanud, kui vähe on vaja tegelikult õnneks. Samas ei ole ma mingi lillelaps, et ma usuks, et klišeed ja kullerkupud ongi see, mis õnnest puudu on. Hetkel mõtlen ma, et õnnest on puudu 31 914 eurot ja selle emotsiooni ajel võingi ma välja hüüda, et apua!ma olen nii vaene. See on vaid hetkeks, homme on mul uued emotsioonid. Aga igakord kui ma midagi välja prahvatan tuleb keegi, kes ütleb, et apua!püüa olla positiivne.*

Ma ei taha kogu aeg positiivne olla. Ma tahan olla MINA. Ja ma tahan, et mul on õigus öelda, mida ma mõtlen (ja teil on õigus vastu öelda, mida te minust arvate, ma võtan isiklikult kriitikat, aga ei sure kriitika kätte ära).

Ja vähe sellest, et ma ei tea, mis blogija ma olen. Ma tahaks olla arvamusblogija, aga ilmselgelt ma seda ei ole. Ma ei taha olla (vaid) pereblogija, kuid ometi tunnen ma, et päris suur osa blogist keskendub perele. Järele jääb eluline blogi või välismaa elust pajatav blogi. Eluline blogi ma ei taha olla. Mulle ei meeldi väljend "elu(line) blogi". Võib-olla siis ikka elu välismaal?  Sellisel juhul tunnen ma, et ma peaks kogu blogi üle kolima Estonian with a backpack blogisse, sest mulle tundub, et wordpress pakub palju rohkem võimalusi, muuhulgas ka parooliga postitusi. Mõnikord tahaks ikka tööst ka kirjutada, aga mitte massidele, kes kohe perekooli kukkuma jooksevad. 

Lõpetuseks ütles mu vägagi intelligentne sõbranna, et blogisid loevad need inimesed, kelle iq muud ei luba. See tähendab pretty much ka seda, et blogisid kirjutavad inimesed, kelle iq muud ei luba? Mina kaasaarvatud? Aga ütleme nii, et laias laastus ta ju ei eksinud. Blogid kubisevad pinnapealsusest ja paljud blogijad ning blogilugejad just intelligentsusega tõesti ei hiilga...

Jaajaaa, pseudoprobleemid. 

*Armas Anneli kirjutas mulle, et loeb mu blogi, kuna see on elurõõmus. SELLIST komplimenti ei ole ma veel kunagi enda (blogi) kohta  kuulnud

I think I suffer from blog identity crises. I don't know who I am, who I want to be, where I want to be, why I want to be and what is allowed and not allowed for a blogger. 

It drives me crazy when I write about some dramas or say what I mean right here right now, blowing out steam, someone comments well, try to concentrate on the positive and notice the small things. Believe me I have never before noticed the small things more than during the last year(s), I have learnt the value of small things, learnt how little is really needed for happiness, my opinions and own values have been turned upside down, nevertheless I am not a hippie who thinks we can live on flowres, love and clichés. Like at the moment I wish I had 31 914 euros to be happy and not having it makes me scream help! I am poor in the heat of the moment, there is no need to tell me to concentrate on other things. The positive things. 

Why am I not allowed to NOT be positive all the time. Tomorrow I have forgotten about the "missing" 31 914 euros, no worries, it's not like I am planning on robbing a bank or something. It's just an emotion. Today. Tomorrow there will be other emotions. 

Let me be me. Let me have the right to express my feelings. And you have the right to express your feelings towards me. I will take the criticism personally, but I will not die from it. 

Furthermore I don't know in what category my blog should be. I would like to be an "opinion blogger", but obviously I am not  that good blogger. I don't want to be a "family blogger", but as you perhaps have understood I am writting quite a lot about my family. A "life(style) blog or a "life abroad blog" then? 

The first category is too much for me. First of all I do not like the phrase "lifestyle blogger", in a way I think these blogs are the most shallow and mainstream, and I don't want to be either of that. I want to be deep. A blog about lufe abroad can be my category, but then I think I should move to wordpress - to Estonian with a backpack blog with all the stories. I feel it would make sense more. 

My very intelligent friend told me that blog readers are people who don't have enough IQ for more, like reading books and magazines and news papers. This pretty much makes the people who write blogs also not the most intelligent people on the planet. Including myself then? But to think of it,  she's not that wrong. As I already mentioned many bloggers don't seem to be the sharpest pencils in the box...

Yes, I know, I know. Pseudoproblems.

See hetk kui ma tean, et targem oleks vait olla, aga ma ei oska

Ma tean, et mõningatel juhtudel peaks ühel täiskasvanud inimesel olema nii palju aru, et mitte üldse kirjutada teemal, mis võib kirgi kütta, eriti kui pole kirgedeks aega. Muidugi ei pruugi ka, sest blogimisega on selline kummaline värk, et mõnikord mõni täiesti süütu teema (nt dressipükste teema) hakkab oma elu elama, samal ajal kui mõni teine teema, mida ma ise kas kriitiliseks või hulljulgeks olen pidanud, on saanud positiivse tagasiside osaliseks. Never know... Tundub, et kommentaarid sõltuvad kommenteerijate tujust ja kuuseisust.

Nüüd te juba kindlasti mõtlete, et mida ma keerutan nagu kass ümber palava pudru, eksju. Et räägi siis asjast. Okei. Nägin siis mina täna Kai blogis pealkirja "Ei ole mingit sõda" , ma küll aimasin, mis seal kirjas on, kuid tegin ikka ju uudishimust (ja harjumusest seda blogi lugeda) loo lahti. Täpselt nii oligi, et Kaist ja Gretest on saanud sõbrad, kes mõlemad said aru kui toredad nad tegelikult on, et kõik oli üks suur eksitus, keegi ei mõelnud midagi pahasti, neil oli koos tore päev, Grete fännid võivad rahulikult hingata, et Grete siiski ON ülimalt armas ja tore ja siiras inimene ning Kai sai kingitusi. 

TV3 PR-osakond oli ühesõnaga Gretele kenasti nõu andnud, kuidas see tobe apsakas endale positiivseks reklaamiks keerata ja nagu näete, toimis. Ma itsitasin omaette kui must ja valge maailm ikka mõnikord on ning lubasin endale, et itsitangi vaid omaette, aga...siin ma olen... itsitan avalikult. Mind tundes see ei tulnud teile ju üllatusena? 

Grete PR-käik oli täpselt nagu suhtkorralduse õpikust maha kopeeritud. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, et see tundub nii lame. Ma tahan siinkohal rõhutada, et te ei pea nägema minus kibestumust või kadedust (ma olen n+1 korda selgitanud millistel juhtudel ma kade+kibestunud olen) või soovi draamat tekitada*, küll aga võite siin näha küünilisust. Ma ei usu päkapikkudesse, jõuluvanasse, ka kahtlustan ma, et ükssarvi ja rahapadasid vikerkaare lõpus pole olemas, seega selline "ilus päev" tundub...mis sõna ma otsingi...noh...kõige lihtsamakoelisem PR. 

Muidugi ei ole ma nii naiivne, et arvaks, et päriselt mingi sõda oli ja keegi jubedalt solvus või haavus, on ju arusaadav, et ajakirjandusel on vaja midagi kirjutada kui päris-uudiseid pole. Siinkohal olen ma nõus, et kõik see on meelelahutus ja nagu üks mu blogilugeja kommenteeris, et "oligi juba Ojasoo-draamast kõrini, aitäh blogijad uute tuulte eest". 

Samuti ei taha ma siinkohal öelda mitte ühtegi halba sõna Kai ja tema selgroo kohta (kui te kuidagi seda siit välja lugesite), mulle meeldib jätkuvalt tema blogi ja tema ellusuhtumine.  Plusspunktid täiskasvanuliku suhtumise eest kogu "sõtta". Ma usun, et ta päästis paljude väikeste tüdrukute päeva. Nad saavad edasi elada õndsas teadmises, et Grete Klein Padjaklubi-Laura on ka sisemiselt nii armas ja ilus nagu välimuselt.  Aga halenaljakas oli see "ootamatu" pööre ikkagi. 

*Ma ei ole väga tihti Marimelliga ühel meelel, kuid lugesin ka tema postitust sel teemal ja eks tal on ju õigus, et me oleksime võinud oma suu lahti teha ebaaususe koha pealt ENNE. Ma pean ütlema, et ma mõtlesin sel teemal kobiseda, aga kolmel põhjusel jäi see tegemata. 1) ma olen tüüpiline eestlane, kes PÄRAST kritiseerib; 2) ma arvasin, et see on osa turundusest nii üritusele kui sarjale ja ma olen juba varemgi rääkinud, et laias laastus ma usun, et igasugu võistluste ja ürituste korraldajatel on pigem hea meel kui võidab tuntud inimene, sest kõik taandub reklaamile ja 3) ma ei teadnud, et Padjaklubi-Laura on nii popp, et ta feik-blogi päris-blogide seas üldse midagi võidab (vt punkt nr 2, ma arvasin, et osalemine on nö mängult)

Appi, ma olen nii kade, sest ta on ilusam kui mina!

Ühe ajuvaba draama raames tõid paljud kommentaatorid välja, et iga kriitika taga on kadedus ja et inimesel, kes on ema või emaks saamas, ei ole sobiv kasutada krõbedamaid väljendeid. Mind on need mõtted nüüd juba mitu päeva häirinud. Olgu, ma olen sama meelt, et väga tihti on s***ti ütlevate kommentaatorite taga inimesed, kes on kadedad ja kibestunud ning vajavad vaid põhjust, et end välja elada ja selleks sobib ükskõik, milline artikkel, blogipostitus. "T*ra, sa oled nii rõve ja paks", "Valus l**bu" ja muud sarnased solvangud ei ole adekvaatne kriitika ja peaks igal vähegi avaliku arvamusega kokku puutuval inimesel ühest kõrvast sisse ja teisest välja minema. 

Välimuse kommenteerimine on kahe otsaga asi - "appi kui kole!" hüüatame me kõik aeg-ajalt kui näeme mõnd ebaõnnestunud pilti endast või mõnest kuulsusest. Ka ilus inimene võib jääda pildil kole ja siis on see lihtsalt loomulik reaktsioon tollele pildile, millega ilmselt midagi halba me ei mõtle. 

Kui kollane meedia saab Kim Kardashianist elukoleda pildi, siis on ilmselge, et ta avaldab selle mõne mahlaka pealkirjaga, et inimesed seda "uudist" loeksid ja olgem ausad, me ju kõik klikime lahti mahlakate pealkirjadega artiklid ja pärast kirume end maapõhja, et ei saa kunagi tagasi sellele "meelelahutusele" kulutatud minutit. Samuti meeldib meile ju näha kuulsustest ka koledaid pilte, sest see näitab meile, et ka nemad on vaid inimesed, kes 24/7 ei ole imekaunid. 

Aga...on ka teine külg. Mõnikord me ütleme, et see või teine inimene meile (välimuselt) ei meeldi. Lihtsalt maitsed on erinevad ja kui nt blogija julgeb välja öelda, et üks või teine inimene ei meeldi, siis on tegu kohe kadedusega. Vat ei ole ikka küll. 

Mulle ei meeldi paljud inimesed, lihtsalt pole minu teetassikesed. Välimuse põhjal ei meeldi mulle Sandra Bullock, Leonardo Di Caprio, Zenja Fokin, Kati Toots, Triin Niitoja, Kim Kardashian ei meeldi mulle ka ja pekki no Kardo ja Bruno * ei meeldi mulle ka kui tahate draamat või intriigi. Ebasümpaatsed inimesed on mu jaoks näiteks  Taavi Rõivas, Edgar Savisaar, Donald Trumph, Marianne Mikko, Maire Aunaste, Inno Tähismaa, Ingrid Mitte-Enam-Tähismaa, Krista Lensin.** Ja ausalt ma ei oleks kunagi tulnud selle pealegi, et selle taga võiks olla kadedus.  

Ma ei meeldi ka ei välimuselt ega mulje põhjal paljudele inimestele. Midagi pole teha. Kõigile ei saagi meeldida. Ja ei peagi. Samas ei arva ma kuidagi, et need, kes mu välimust kritiseerivad peaksid mu peale kadedad olema. Sugugi mitte, paljus kriitikas on ka tõtt ja see kriitika, mis ülaltoodud  "sa oled nii rõve ja paks" -kategooriasse kuulub, ei ole oluline. 

Näiteks on mulle öeldud, et appi, sul on nii kõverad jalad. On tõesti. Kas nüüd "nii kõverad", aga kõverad. Aga mis ma siis tegema pean? Ma ei ole kunagi tulnud selle pealegi, et peaksin neid varjama. Ma ei saa neid muuta ja kui keegi arvab, et ma ise pole neid varem peeglist näinud, siis olen ikka. Ma lihtsalt ei hooli karvavõrdki sellest. Ma ei tea, miks inimesed selliseid asju muidugi üldse ütlevad, kuid ma olen kindel, et kadedus selle taga ei ole.

Ja kui ma nüüd ütlen, et antud (pastakast välja imetud) draama põhjal ei meeldi mulle Grete Klein, siis mulle tõesti ei meeldinud tema suhtumine ja väljaütlemised, kommentaarid. Et mitte meeldimise taga võiks olla kadedus (välimuse pärast?), sellist mõttevälgatust ei suuda ma isegi mõista. Kuidas see loogiline oleks? Olen kade, et ta on ilusam? Rohkem saavutanud või kaugemale jõunud? Erinevad inimesed, erinevate eludega, erinevate soovide ja saavutus(vajadus)tega.

Kogu selle looga ei taha ma öelda, et ma poleks kunagi kade. Olen ja kuidas veel. Ma olen kade paljude asjade peale. Näiteks tunnen ma tihti kadedust torkamas, kui keegi kirjutab sotsiaalmeedias, et "lapsed on vanaema juures, et saaksime mehega kahekesi olla/reisile/spaasse minna/magada". Ma olen selliseid asju lugedes tihti kadedusest ogaraks minemas. Samamoodi on kui keegi jagab pilte reisist Itaaliasse, Balile, Jaapanisse, Brasiiliasse, Uus-Meremaale. Itaaliasse tahan ma kogu aeg tagasi ja teised kolm on sellised kohad, kuhu ma lihtsalt tahan minna. Ja olen natuke kade. Egiptuse ja Türgi reisipildid mind samas kadedaks ei tee. Ma olen kade, et mul pole uut iPhone'i, uut arvutit, korralikku autot, ma olen kade, et ma ei ole saanud täita teatud plaane/soove. Ma olen kade, et mina "Minu Norrat" ei kirjuta, ma olen kade, et ma ei oska nii hästi sõnu seada kui mõned teised (nt A.Kivirähk). Ma olen isegi mõnikord kade kui mõni blogija kingituseks mõne vahva asja saab. Näiteks 100-eurose raamatupoe kinkekaardi või sada kilo pelmeene. Ma olen tavaline inimene ja kadedus on osake minust, kuid käsi majandusaastaaruandel võin ma vanduda, et kui mulle keegi ei meeldi, siis selle taga ei ole kadedus. 

No ja siis selle pika siseanalüüsi lõpetuseks jõuame me selleni, et tundub, et emad peavad end oma sõnavara ja käitumist kontrollima rohkem kui poliitikud ja teised avaliku elu tegelased, sest "appikene, selline käitumine ei sobi ju emale".  Ma ei ole kunagi aru saanud, miks üks või teine asi emaks saades enam ei sobi. "No aga see on labane/kohatu," vastatakse selle peale. Aga teate mis - mõni inimene ONGI labane, mõni inimene ongi (minu arvates) halva riietusstiiliga, mõni inimene ongi krõbedama sõnavaraga, miks see siis emaks saades muutuma peaks. 

Ma olen ema, aga võin blogi vahendusel kedagi p***e saata, sest ma olen emotsionaalne ja tihti enne ütlen ning siis mõtlen. Kas see minust nüüd halvema ema teeb, selles ma kahtlen. Halvema ema teevad minust hoopis teised asjad.***  Kas emadele ei olegi emotsioonid lubatud? Kas emaks saamine tähendab automaatselt seda, et me muutume paremateks inimesteks? Aga kui ma olengi üdini üdini paha inimene? 

Mina olen enda puhul tähendanud hoopis seda (kui närvilisus ja väsimus kõrvale jätta), et ma olen muutunud palju lapsemeelsemaks. Ma tunnen rõõmu asjadest, millest veel mõnda aega tagasi ma rõõmu tunda ei osanud. Aga ma ropendan jätkuvalt. Kuigi olen ema. 

*Ma pean ausalt tunnistama, et kunagi sõbrannaga "arvstasime" blogijate ja tuttavate kaasasid, nii palju kui neid piltidel näinud oleme. Ja samal ajal kui mu sõbranna leidis, et Kardo on pigem sex, leidsin mina, et pole absoluutselt minu teetassike. Minu teetassike võiks olla nt Ebapärlikarbi-Triinu mees. 

**Mulle meeldivad Anu Välba, Anu Saagim, Mirtel Pohla, Lenna Kuurma, Grete Lõbu, Anne Reemann, Tanel Padar,  Üllar Saaremäe, Ago Anderson, Tõnu Oja, Arnold Schwarzenegger (jp, ma tean ma tean, et see on veider), Sean Connory, Julia Roberts, Julianne Moore, Pierce Brosnan, Meryl Streep, kuninganna Elisabeth, kuninganna Sylvia, Jennifer Aniston

*** Ei, ma ei ütle, et on okei olla labane ja ropendada,  vulgaarsus ja labasus on kaks sellist asja, mida ma tegelikult absoluutselt ei kannata, aga ma ei saa šokki, kui keegi kellelegi halvasti ütleb või nabani ulatuva dekolteega ringi jookseb. 

Mida teha Lillehammeris vol2 / What to do in Lillehammer vol2

Läks ikka aega, et selle teise osani jõuda, aga mis sa teed, kui vahepeal nii palju olulist öelda oli. Vol1 Maihaugeni kohta võite lugeda SIIT.

Well. It took a bit time to get to vol 2 (vol1 you'll find here). What can I do when there are so many (more?) important things happening, that I almost forgot I promised to share my TOP3 places for children and childish people in Lillehammer area. 

1. Koht, kuhu ma soovitan KÕIGIL minna, on Lillehammerist ca 20km eemal asuv Norsk vegmuseum ehk maanteemuuseum (LINK). Ma olin seal varasemalt parkmetsas jalutamas käinud ja pean ütlema, et muuseum asub maalilise koha peal, kuid rohkem ma muuseumi ei süvenenud. Enne kui meil märtsis külalised käisid ja me, samal ajal kui Ida autos lõunaund magas, väikese jalutuskäigu otsustasime teha. Väike jalutuskäik venis aga umbes kahe tunni pikkuseks muuseumikülastuseks, sest me lihtsalt ei saanud sealt enam ära. Ida oli ka ammu üles ärganud ja liitus meiega. See on koht, kus on lõbus (ja hariv) nii lastel, lapsemeelsetel kui lihtsalt täiskasvanutel;) 

Meie lemmikuks said "purjus prillid", läbi mille sai vaadata kui sirgelt me mööda sirget joont purjus peaga kõnniksime. Ütleme nii, et ma ei saanud üldse pihta. Lisaks veel palju vahvaid interaktiivseid tegevusi, nii et ausalt igav ei hakka, aeg lendab ja te tahate sinna uuesti minna. 

Parim kogu asja juures? Muuseum on täiesti TASUTA

1. The place I suggest to visit FIRST when in Lillehammer area is the Norsk vegmuseum - the Norwegian Road museum. 
I had been walking there once before, and it was really really pretty, but as I am not a fan of cars or roads, I thoght the museum is not my cup of tea. Big mistake to think that. This is one of the coolest museums I have visited. Interactive, fun, with a lot of activities for big(ger) and small(er). We just popped in for a second, because we had visitors from Estonia and had a bit spare time. The second lasted for two hours. We just had so much fun there! Our favorite was the "drunken glasses experience" where you can test how straight you will walk when under the influence. Let's say that I failed compleatly. 
And the best part? It's all FREE. We will be back quite soon!

2. Lilleputthammer. Peaaegu sama vana kui mina (ehitust alustati 1982.aastal). See on Lillehammeri Storgata täpne minikoopia. Selleks, et 135m pikkune tänav saaks nii tõetruu kui võimalik, kasutati ehitusjoonistena vanu fotosid Maihaugenist ning intervjueeriti vanu Lillehammeri elanikke. Lilleputthammeri väljaehitaja Kjell Madsen võttis ühendust isegi antikvariaatidega, et majadele õige värv saada. 

Mis mulle Lilleputthammeri juures kõige enam meeldib, on see, et siin on mõeldud ka kõige pisematele külastajatele. Ida saab varsti kaheaastaseks ja see koht oli tema jaoks vist maapealne paradiis. Mitte et ta oleks seda osanud öelda, kuid tema valjud kilked rääkisid enda eest. Vanuse tõttu mina kõva häälega kiljuda ei julgenud, ma kiljusin vaikselt enda sees;) 

Meie varasemast külastusest saate lugeda SIIT. Piletihinnad: alla 3-aastased tasuta, 3-6-aastased 149NOK (ca 17eur), 6+ 199NOK(ca 22eur). Rohkem infot leiate siit: http://www.lilleputthammer.no/

2.  I´ve been to Lilleputthammer once before, I think it was 14 years ago, I remember my sister was still a "baby" - 11yrs old. I could never have imagined to come back here with my own child. Now that Lillehammer is our hometown, I knew exactly where I need to go with her. ToLilleputthammer of course!

It is the most amazing family park on Earth (okay, I haven't been to Disneyland, but I am sure Lilleputthammer is at least one of the most incredible places to visit with children), located 16 km from Lillehammer in Øyeris. Britt Ida was from Øyer, by the way, she lived on the highest mountain in a little fairy tale house. Driving to Øyer was emotional for me, it brought back so many memories. My first Christmas in Norway, my second Christmas in Norway, my third Christmas in Norway in JULY with my sister, my mom and my uncle. I had wished my sister could see experience the "Britt Ida Christmas" and  when we some years later visited her and Camilla in July, she remembered it. We had a traditional Christmas dinner and got Christmas presents. I got my own kransekake forms...

But back to Lilleputthammer. Almost as old as me (built in 1982) and is a miniture version of Lillehammer's main street Storgata with many of the historical houses that were in Lillehammer in 1930's. 

3. Hunderfossen on täiesti omaette klass. (Minu jaoks) kohutavalt kallis, kuid ma ütlen teile, et kuid absoluutselt väärt igat kulutatud ööri. Vaadake ilmateatest järele, et oleks ilus ilm, võtke kaasa piknikukorv ning minge veetke kogu perega üks ilus päev. Meil esimene kord läks Idaga kõik natuke viltu (loe SIIT), aga aastaga on kasvanud nii tema kui ka mina emana, nii et ma olen veendunud, et nüüd ei tahaks kumbki meist sealt enam ära tulla. 

Pilet: 385NOK täiskasvanu, lapsed alla 90cm tasuta, üle selle 330NOK

3. Hunderfossen is a...I don't even have words for this place. The amusement park is quite expensive, but boy, there are so many things to do, so I promise every penny you spend is worth the experience. Yes, also for adults! I went there last year (read HERE) and yes, things didn't go as perfectly as I had planned in my head, but this year Ida has grown, and so am I as a mother, so when we go now - I am sure we will have the time of our life. 

When you go there, don't forget to take with you the picnic basket! When the weather is nice, there's harder to think of a nicer place for a family picnic!

Siis, kui ma targutan /Being a smart-ass

Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et Lillehammer on veel üks väheseid tänavaid, kus toimivad väikesed armsad poekesed (kuigi kurbusega peab tõdema, et viimasel ajal on kadunud päris mitmed ja eile lugesin ka ühe vahva galerii sulgemisest), seepärast on mul hea meel, et linn püüab poekesi töös hoida korraldades suviseid ostufestivale. Inimestele meeldivad sellised asjad - kohalikud ootavad häid pakkumisi ja turistid saavad aimu linna elu-olust ka eemal turismiatraktsioonidest. 

Aastaga olen ma Lillehammerit rohkem tundma õppinud ja kuna ma jätkuvalt (olgu siis ebaadekvaatselt või mitte) pean end võltsblondist juuksevärvist hoolimata üsna intelligentseks inimeseks, siis ma julgen ka väikese poe omanikuna anda soovitusi, kuidas armas ostutänav ajale jalgu ei jääks ja ikka edasi toimiks. Me kõik loeme ju ajalehti ja teame, mis olukord hetkel valitseb Norras, Eestis, Lõuna-Euroopas, turud ja käitumistavad on muutunud, tuleb koos nendega muutuda. 

Lillehammeril oleks viimane aeg KOGU Storgata muuta jalakäijate tänavaks, et murda nähtamatu müür Lilletorget juures. Te vaadake vaid ise, kuidas tänav elab iga kord kui sellised festivalid toimuvad. Talvel olgu see autode tänav, aga suvel peaks see kindlasti olema jalutustänav. Põhjuseks pole vaid see, et ka siinsed poekesed saaks rohkem külastajaid, vaid ka see, et tänavamüüjad võiksid oma lettidega vabalt olla siin pool Storgatal. Minu meelest on jalakäijate tänava poekeste suhtes ebaaus, et nende poodide ette tohivad oma laudadega ilmuda pudi-padi müüjad. Inimestele tekib mulje, et need on poekeste endi müügiletid ja ei lähegi leti tagant vaevu paistvasse poodi sisse. Siin pool võiksid need letid kogu suve püsti olla. 

Pop-up kohvikud ja restoranid on igal pool aina popimaks muutumas, Lillehammer on suvel täis turiste, kellele kindlasti meeldiks palju rohkem süüa väikeses armsas tänavakohvikus ja kohalikku toitu, mitte närida 129noki eest kuivanud kuklit päevinäinud ja igavas kohvikus. Ma näen laadapäevadel kui hästi läheb kohalik toit - ma isegi priiskasin ja ostsin ühe küüslauguvorsti, mis viis keele alla. Pange kokku kohalike kaupmeeste ja kohvikute pidajate oskused-teadmised, kasutage ära tühjemat osa Storgatast ja ma olen veendunud, et linnake saaks veidike värskemat hingamist. 1994.aasta olümpia oli äge küll, aga kaua ikka vaid selle peal liugu lasta. Inimesed tahavad uusi asju. 

Võtame üheskoos suvest maksimumi, et talv üle elada! Selles mõttes on vähemalt Lillehammer-dagene ostufestival vägagi tänuväärne üritus. Meeleolukas ja kasulik. 

Ja lapsed - ärge unustage lapsi. Mida rohkem on tegevusi neile, seda rohkem on vanemaid tänaval. Vanemaid, kes hetkeemotsioonide ajel ostlevad:) 

// I think I am not wrong when I say that Lillehammer is one of the few towns in Norway where a pedestrial street with small shops still functions (although many have closed their doors lately here as well) and it makes me happy that the town is doing their best to keep it by arranging different festivals. Like Lillehammer-dagene. People love it - locals wait for good offers and the tourists get to be a part of a smalltown festival.

I have lived in Lillehammer for a year now and I have a pretty good understanding of how this town works. The small shops are struggeling and it is the summertime where we have to work hard to survive (God, it sounds so morbid!) the winter. Despite of my fakeblonde haircolour I find myself quite intelligent and think I know what I am talking about, so please don't get offended by a little criticism (or suggestions). We all read news papers and know what the situation in Norway and Europe is right now, everything is changing, the markeds, the habits - we need to change with the changes. 

It is about time for Lillehammer to make the whole Storgata car-free pedestrial street to finally break the invisible wall on Lilletorget. Look how much traffic this part of the street gets when there street is closed for cars. The tourists wonder on the street and even the locals discover new shops on this part. And all the sales-desks that are standing on pedestrial street in front of shops, so that the shops are almost hidden for visitors, could stand here in the end of Storgata where there's plenty of room. Make it a small market area for summertime. 

Pop up cafes and restaurants are more and more popular and if I look how well the producers of local food are doing on these markets, the town should put together the knowledge of cafe owners and producers of local food. I am pretty sure that all the tourists would enjoy a light meal in a street pop up cafe than eating a dry "rundstykke" for 129 nok in a "so-yesterday" cafe. A bit of modern breathing is needed in this town. The 1994 Olympics were great, but the town needs a bit more to show to tourists than the ski jumping area. I tell you - local food is the thing:) 

And don't forget the children. The more activities they have on the street, the more parents are on the street and the more they buy. Right? 

More summer activities to the street and we'll all benefit from it!