Siis kui me sokid jalast rokkisime

Ühel nädalavahetusel olime me onu Tarmol külas ja sattusime nägema Maroon 5 "Wedding" videot, kus pulmapaarile tehti üllatus, nii et keset pulmapidu hüppas kardina tagant välja seesama bänd. "Nii äge oleks midagi sellist Diibis teha," mõtlesin ma ja juba järgmisel hetkel mõtlesin ma, et patt oleks kui see vaid mõtteks jääb. Mõeldud. Tehtud. Ma hakkasin sobivat esinejat otsima. 

Marian oli juba ammmmmmmmu mulle Daniel Levist rääkinud, et kutsume ta esinema, aga millegi pärast ma ei võtnud vedu. Kuidagi kiire oli kogu aeg, siis läks jälle meelest ja no tuhat vabandust. Nüüd siis tuli mulle otseloomulikult esimesena pähe just Daniel Levi. Minu suureks hea meeleks olid nad minu ideega kohe nõus ja nii sai paika pandud esinemise kuupäev. Üks täiesti tavaline kolmapäev. Nii et Diibi külastajatel poleks õrna aimugi, mis neid ees ootab. 

Mulle tuli meeldiva üllatusena, et Daniel Levi osaleb ka selleaastasel Eesti Laulul. Ma ei teagi, kuidas see fakt mul kahe silma (kõrva?) vahele oli jäänud. Ma pean tunnistama, et ma olen Eesti Laulu ja Eurovisiooni suur fänn. Ma olen seda alati vaadanud. Vanasti kogunesime me lausa perekonna või sõpradega kokku, et Eurovisooni vaadata, nüüd on kuidagi teisiti läinud. Vahemaade tõttu vist. 

Igatahes läksin ma kohe youtube'ist nende lugu kuulama ning teiste Eesti Laulul osalejatega võrdlema.  Daniel Levi "Burning Lights" on sel aastal minu lemmik. Seega oli mul ääretult hea meel, et just nemad esinejaks olime valinud., 

Eilse üllatuskontserdi jaoks ei ole mul isegi sõnu. Me lihtsalt rokkisime hea Eesti muusika järgi.

Mul on tunne, et see ei pruugi jääda nende viimaseks esinemiseks Diibis;) 

                                                            Fotod: Efka Photo

                     

Kuidas vältida läbipõlemist ja hingata looduse rütmidega kooskõlas

Ühel kenal talvepäeval, milles on juba tunda saabuva kevade hõngu, istun ma autosse ja sõidan Laulasmaa spaasse. Seekord lõunastama ja kohtuma Wicca peakoka Angelica Udekülliga. Mul on vedanud, et minu Keila lähistel asuvast kodust mitte rohkem kui kümneminutilise autosõidu kaugusel asub  restoran, mis juba mitmendat aastat järjest kuulub ka Eesti viiekümne parima restorani hulka.

Ma ei ole siin restoranis esimest korda.  Hea toit toob meid perega siia ikka ja jälle tagasi. Juba ainuüksi mõte smooritud koprast paneb mul suu vett jooksma. Kell 11 tundub selliseks roavalikuks siiski liiga varajane kellaaeg. Ma sätin end istuma mugavatesse tugitoolidesse, mis justkui eraldavad hotelli söögisaali Wicca restoranist (mõeldes veel, et miks ma neid tugitoole varem näinud ei ole) ja asun uudistama lounge‘i menüüd. Jõuan praetud kruupidega salatini. Otsustatud! Just selle roa ma võtan. Minu abikaasa ei armasta kruupe ja seetõttu ei valmista me kodus just liiga tihti kruupidega toit. Mina aga jumaldan kruupe. Praetud kruupidega salat kartuli, peekoni, hapukurgi, punase sibula ja hapukoorekastemega kõlab seega jumalikult. Lihtsalt, koduselt, aga jumalikult.

Kuidas vältida läbipõlemist ja hingata looduse rütmidega kooskõlas, loe Hotelliveebi blogist siit. 

Tänase päeva to-do-list

1) Kohustuslik vastlakuklipilt. Tehtud.
2) Vana nali Facebooki postitada. Tehtud.

Politsei poole on pöördunud Tartu Ülikoolis õppivat kaks Korea tudengit Liu Peng ja Wan Liu Hong, kes on tõsises mures oma turvalisuse pärast. Tudengid on viimastel päevadel kuulnud üha sagedamini, et Eestis võisteldakse vastlapäeval KÕIGE PIKEMA LIU LASKMISES. Lühikese kasvuga idamaalased ei julge seetõttu vastlapäeval välja minna, kuna politsei ei ole neile vastanud, kas 160 cm on piisavalt väike kasv, et eestlaste püssitoru eest pääseda. Seda, et tulirelvi on meil rohkem kasutusel, kui Koreas, räägiti tudengitele juba enne Tartusse õppima asumist hoiatuseks. Samuti on nad kuulnud, et sageli tarvitatakse enne LIU LASKMIST alkoholi ja siis ei ole mingist hetkest LIU pikkus enam üldse oluline, lastakse niisama ja huupi ning isegi mitu korraga.

Nb! Idal on uus kampsun seljas. Loodan, et see ei tekita talle suurt traumat;)

Kas ainult halb ema paneb oma lapse lasteaeda?

Ida läks lastehoidu detsembris, käib kaks päeva nädalas. Põhjus: mul oli vaja tööd teha. Märtsist hakkab Ida lausa kolm korda nädalas hoius käima. Põhjus: mul on veel rohkem vaja tööd teha. Ja Idale meeldib lastehoius, ta läheb hommikul sinna rõõmuga ja uskuge mind lastehoid on talle vaid positiivselt mõjunud. Ma ei tulnud isegi selle peale, et mõelda, et see võiks minust halva ema teha, aga ometigi leidub inimesi, kes arvavad, et nii väikesed lapsed paneb hoidu vaid halb ema. 

Tõsi, ma pean tunnistama, et üle kahe päeva ei oleks ma teda alguses siiski hoidu pannud, sest mu sisetunne ütleb, et ta oli pikaks nädalaks veel liiga väike. Kaks päeva oli piisav.

Minu jaoks on arusaamatu, kuidas teeb see ühest emast halva ema kui ta otsustab pooleteistaastase lapse lasteaeda panna ja tööle minna. Kas parem ja õigem oleks rahata kodus istuda, sest raha ei ole ju tähtis ja lapsele on eelkätt vaja lähedust ja turvatunnet. Jama jutt! Lapsele on vaja sooja kodu, süüa, riideid, ravimeid jms. Neid ei saa tasuta. Naeratuse eest või blogimise eest. Keegi ei tule mu elektriarvet maksma, sest mul on nii äge blogi ja nii ilus laps. Heal juhul saaks ma tasuta  ebaolulised asjad nagu kunstripsmed ja/või võtmehoidja. Toitu need lauale ei too. Toitu ei too lauale ka mõttetu lasteraha, mida ma hakkan peale vanemahüvitise lõppemist saama. Niisiis  nii kaua kuni Eesti Energia, Elisa, EMT, Swedbank ja erinevad toidu-ning riietekauplused mind toetama ei hakka, tuleb minna tööle. Et kõiki neid asju, mida naeratuse eest ei saa, oma lapsele võimaldada. Hoolitsus, armastus, turvatunne on elementaarsed asjad, mida iga vähegi normaalne vanem oma lapsele niikuinii pakub. Kasvatusviisid on erinevad, nö emalikkus on erinev, aga see ei tee inimestest halbu vanemaid. Veel vähem teeb seda lapse lasteaeda panek. Kust selline mõte üldse?

Jah, ma ilmselt ei käiks ÜLDSE tööl kui see vähegi võimalik oleks, ma elaks suurima hea meelega rantjee elu, aga seni kuni see võimalik pole pean ma teisiti hakkama saama. Tegema tööd ja panema Ida lasteaeda kui seda vaja on. Ma ei halvusta inimesi, kes lapsega kolm aastat kodus on, ma muidugi arvan,et nt kaheaastane võiks sotsialiseerumise mõttes hoius käia, aga see selleks, mul lihtsalt ei ole võimalik kodus olla. Või noh, on ikka, ma lihtsalt valin teistsuguse elu. Kus on olemas elementaarsed inimväärseks eluks vajalik. Mu soovid ja nõudmised on suuremad kui 45 euroga kuus hakkama saada. Ja see ei tee minust ei halba ema ega halba inimest.

Vist. Aga mida mina ka tean. Mina pakin ka kohvrit, et lapsega mõneks ajaks Norra minna. Turvalisest kodust eemale.

Siis kui mu suur suu teiste üllatuse ära rikkus

Täiesti ootamatult juhtus nii, et meil tekkis Ida-vaba laupäev ja nii tekkis mul üks mõte. Ma mõtlesin, et teeks Marekile väikese üllatuse. Temal ei olnud õrna aimugi, et Idat laupäeval kodus ei ole ja nii leppisin ma diibikatega* kokku, et katame Marekile laupäeva õhtuks "meeste romantika laua". Et ei mingit veini, vaid ikka meestejoogid. (Etteruttavalt, enne kui meid alkohoolikuteks tembeldatakse) ütlen, et viinapudel oli laual vaid efekti mõttes.)
Ma viisin Ida ära ja vedasin end kella neljaks Diipi, kus meid ootaski selline romantiline lauake. Marek ei teadnud midagi. Tema teadis, et me oleme Diibis selleks, et abiks olla. Aga läks niimoodi seekord. Mul oli kohe hea meel, et ma suutsin teda üllatada. Ma ei saa öelda, et me viimasel ajal väga palju üllatusi teineteisele teinud oleksime. See kulus ära! 

Nii harjumatu oli terve õhtu lihtsalt istuda, ilma et oleks pidanud lapsele järele jooksma ja vaatama, et ta kusagilt midagi maha ei tõmbaks. Kahvleid - nuge näiteks.

Laualolev silt on Mareki kingitus mulle. Väga meielik. Aga ei tea, kust see järgmine abikaasa leida. Ja veel normaalne? Sellised ei kasva ju ometi puu otsas? Targem on vanaga läbi ajada. Ega tal suurt midagi häda ka pole.

Meie sõbrapäev kulges meeleolukalt, aga ühe teise sõbrapäeva üllatuse suutis mu suur suu ikka ära rikkuda. Meile tundus, et ühes lauas oma naisega istuv mees on nii tuttava näoga, aga ei suutnud välja mõelda, miks. Lõpuks sähvatas meile, et see mees käis meil hommikusöögikursusel. Ma otsustasin seda paari tervitama minna. Naine oli lauda broneerides kirjutanud, et nad peavad peale Diipi Keilasse kontserdile jõudma.  Selge, Jareki ja Tõnis Mägi kontsert, sest noh vaevalt Keilas ühel õhtul rohkem kui üks kontsert toimub. 

Ühesõnaga me vahetasime viisakusi ja siis otsustasin ma ühtäkki küsida: "Nüüd siis Jareki kontserdile jah?"

Mees vaatas mulle rõõmsalt üllatunult otsa ja vastas: "Ahah, et see oli siis see üllatus, mis mind ees ootab!" 

Ja just niisama lihtsalt olin ma ühe sõbrapäeva üllatuse ära rikkunud. Hästi tehtud, Eveliis! Note to myself: Ära mine teinekord õhtustavaid inimesi segama. Sul on suur suu. Sa võid midagi ära rikkuda!

Naine naeratas küll viisakalt, et pole hullu, et mees peaaegu oligi ära arvanud, et kontserdile minek, aga mina oleks tahtnud endale ühe korraliku keretäie anda. Samas, selline vahejuhtum on nii minulik. Vaid minuga juhtub selliseid asju. Ma ei õpi oma vigadest. Nii et ma vabandan juba ette kõigi ees, kelle üllatused ma tulevikus ära rikun. 

Koju jõudsime me (rööveltaksoga!) täpselt Eesti Lauluks. "Kas sa mäletad, millal me viimati telekat vaatasime nii, et me tegelikult ka kuuleme, mis sealt tuleb?" kúsisin ma Marekilt. Marek raputas pead. Magama minnes kummitas mul peas "she's got alll the power..." Ja tegelikult terve tänase päeva on Daniel Levi laul mu peas kummitanud, ma ei saa sellest lahti. Kuradima hea lugu on! 

Lõpetuseks suuuuuuuuur aitäh Katréle imearmsa üllatuse eest. Seda ei osanud ma kohe kuidagi oodata. Aitäh!

Hommikul läksime me Idale järele. Ta oli maganud terve öö. See on kolmas öö järjest muideks. Kas see võiks tähendada seda, mida ma ei julge loota?

* mõnikord ma ikka imestan kui tordate inimestega mul on võimalus koos töötada. Diibi perekond on üks kamp hullukesi, minu moodi hullukesi. Meil on nendega vedanud. Hullupööra.

 

Segasummasuvila, pudru ja kapsad, 13 ja reede ehk Meestemood. Mõeldud.Tehtud.

Vau! Eilse meestemoe etenduse kohta ei oska ma lihtsalt mitte midagi muud öelda. Või ei, oskan küll. See oli ilma liialdamata kõige ägedam üritus, mis Diibis toimunud on. Tõsi, alguses olid meil meestele valitud ülikonnad, pluusid, kampsunid ja kikid sassis nagu pudru ja kapsad ning tundus, et lihtsam on mehed koorida aluspükste väele ja anda riidepuuga riided kaasa. Mitte miski ei tundunud klappivat!
Ma tänan südamest Katit Ewaldist, et tal oli olnud nii nutikas ja kostüümidest pildid teinud, sest muidu oleks te tõesti näinud vaid mehi, kes riidepuid käes hoiavad.
Nii nagu minu puhul ikka kui algus kisub sahmerdamiseks, siis lõppude lõpuks läheb kõik hästi. Nagu ka seekord. Oli üks meeleolukas õhtu.

Aitäh Oppo ülikonnad, Woolish, Ewald ja Maarja kikilipsud. Aitäh aitäh aitäh! Efkale muidgi ka kniks. Ja modellidele sügav sügav kummardus! Järgmise korrani!

Kuidas saab keegi nii armas olla teinekord nii irriteeriv?

Teate, mis on veider? Täna, kui Ida oli oma toidu vastu maad visanud, rohud välja sülitanud, mind näpuga silma torganud, Marekit küüntega kraapinud, trepist alla proovinud hüpata, keeldunud riietumisest, jonninud ja virisenud ning end pikali visanud, jõudsin ma järeldusele, et kuigi ta suudab mind teinekord hingepõhjani pahandada ja tüüdata, on mul kuradima hea meel, et ta olemas on.

Ilma Idata oleks ma nii palju rumalam. Ma ei teaks pooli asju, mida ma tean täna. Ma jääks ilma pooltest asjadest,  mis tegelikult rõõmu valmistavad. Ma ei teaks, mis tunne see on kui laps õpib ära uue sõna ja siis kõiki asju "mõmmideks" nimetab. Ma ei oskaks sellistest mittemateriaalsetest asjadest ròõmu tunda. Kasvõi needsamad "igavad" Moepühapäevad. Ei oleks ma usukunud, et midagi sellist mulle hobiks saab. Üritus lastega! 

Ja ilma Idata ei pakiks ma ka Norra projekti jaoks kohvrit. Ma ei oleks neid asju varem märganud. See on nii uskumatu, kuidas ta on mu silmad avanud ja maailma laiendanud. Aga aru ma ei saa, kuidas sellised imelised olendid suudavad teisel hetkel olla nagu väikesed põrgulised. Kuidas? Miks? 

Aga jah, kõigist neist sajast tuhandest pahandusest,  mis ta ööpäevas korda saadab, hoolimata, on laps ikka imeline küll. Naljakad sõnad. Minu suust. Minu, kes ma raiusin, et "ei laps küll mind ei muuda". Hahh! Muutis. Ja kuidas veel. 

Paremuse poole. Aga välimuselt vanemaks ja paksemaks;) selles viimases ei ole ju ometi minu oma laiskus süüdi...