Monday, October 6, 2014

Tuur Eesti lastemoe maailmas!


Ma tegelikult ei suuda isegi uskuda, et juba viies moepühapäev on peetud (ja et neid on järjekorras päris paras ports veel tulemas). Kõlan nagu katkine plaat, aga lastega on vahva. Isegi siis kui nad kipuvad pahuras tujus olema, ikka tuleb ette, modellid ju;) Seekord oli Diip tõesti nagu väike segasummasuvila, kus tänu Bebee. ee-le tuli näitamisele valik uut ja huvitavat Eesti disaini lastele. Mina tänan kõiki, kes ühest tavalisest pühapäevast aitasid jälle kord värvikireva ja lõbusa pühapäeva teha.
Kohtume juba 12/10 kl 16:30 N.O.R.A moeetendusel, kus "lavale" astuvad kõige tillemad modellid moepühapäevade ajaloos. Kõige noorem neist lausa kolmekuune.
NB! Soovitan soojalt lauad varakult broneerida. Ka brunch'iks. Häid lambaid mahub küll palju ühte lauta, aga kahjuks ei ole Diip kummist.














 

 










 


Vahvate fotode eest aitäh Efkale. Nagu ikka:) 

Sunday, October 5, 2014

Kingakesed jalga ja tipp-tapp hipsterpealinna Kalamajja meile külla!


Täna on Diibis tõeliselt hullumeelselt äge päev. Segasumma suvila. Pillapalla pillerkaar. Brunch. Pop up pood. Moedemm. Kõik kõige ägedamad kodumaised brändid tulevad esitlusele kell 16:30. Pood on avatud 12-17. Tulge uudistama!



















Saturday, October 4, 2014

Konkurente kaemas @Mr. Jakob


Mr. Jakob asub Mäha külas, Otepää vallas. Sinna niisama ei satu. Sinna peab minema. Vähemalt kui sa elad Ussipesas, siis ei jää Mäha küla just tee peale. Ühe korra on mul õnnestunud seal käia, see külaskäik pööras mind Mr.Jakobi usku ja ma olen ka hiljem püüdnud Mr.Jakobit tabada. Kahjuks ei ole see mul õnnestunud, kuni eilseni. Mul oli hea meel, et Dagne oli nõus minuga kaasa tulema. 

Mulle nii meeldib, kuidas Mr. Jakobis on mõeldud detailide peale (vaene inimene, kes sesl tolmu pühib, aga see selleks). On näha, et see koht on hingega tehtud, et endast on antud kõik, et külastajatel oleks mõnus. Ja no asukoht ja vaade aknast ei tule just kahjuks. Veab neil! Meie külastajad peavad vaatama Rimi parklat või Soo tänava liiklust, Mr.Jakobi külastajad saavad nautida maalilist Lõuna-Eesti loodust. Mr.Jakob on vaieldamatult minu üks lemmikumaid restorane. Hubane, kodune ja soe. Absoluutselt mitte peenutsev. Nagu mõned populaarsed pealinna restoranid, kus end pigem ebamugavalt tunned. 









Menüü on minu meelest natuke liiga kirju, ses mõttes, et ei ole terviklik. Seal on segamini Vahemere köök, Põhjamaa maitsed ja kõigi poolt palavalt armastataud koduköögi klassika. Võiks olla vaid üks, teine või kolmas. Caesari salat ja Memme retsepti järgi tehtud lumepallisupp ei sobi minu arvates kokku. Eks ma saan aru, et menüü on koostatud selle põhimõtte järgi, et kõigile midagi, aga ei peaks. Mr.Jakobi menüü võiks olla natuke rohkem "maamehelikum" või otse memme köögist. Mina sõin eelroaks marineeritud räimi. See roog tõi sõna otseses mõttes lapsepõlve meelde. Mulle tuli silme ette tädi Helju tilluke köök ja need pidupäevad kui tädi purgi marineeritud kaladega lauale tõstis. Ma võisin süüa näppudega, otse purgist ja nii palju kui tahtsin. Jumal, kus ma korraks tundsin tädi Heljust puudust. Nendest emotsioonidest ja tema kokakunstist. Mr. Jakobi räimed tõid meelde kõik kõige paremad mälestused. Mu maitsemeeled laulsid rõõmust. Ja kui ilus see oli! Imeilusa sinise mustriga taldriku eest veel lisapunktid juurde. 
See ei ole küll otseselt paha, aga eelroog on natuke liiga suur. Kolme käiku on raske endale sisse mahutada. 


Dagne sõi carpacciot lambapiimajuustuga. Nägi samuti kena välja. Ja see tükike, mis ma Dagne taldrikult näppasin, maitses jumalikult. Ja oli sobivama suurusega, et ikka pearoa jaoks ka ruumi jääks. 


Mul on natuke kahju, et ma ei proovinud BBQ liha, aga ma tundsin, et seda on õhtuks natuke liiga palju. Nii valisin mina veiselihasupi grillitud juurviljadega ja Dagne valis grillitud juurviljad peedijogurtiga. Mõlemad toidud maitsesid hästi. Supp oli tummine nagu nimigi lubas, vürtsikas ka. Selline ideaalne supp kargesse sügis- ja talveilma. Grillitud juurviljadega ei saa kunagi alt minna. Näpsasin Dagne taldrikult jälle maitsta ja jäin rahule. Väga rahule. Pildid unustasin ma teha, aga no te saite ju eelroogade piltidest aru, et ilusad toidud on. 
Suurim viga, mis me teha saime, oli lumrpallisupi söömata jätmine. Meil tekkis tahtmine üle vaadata ka üks teine uus koht -l.u.m.i. - ja me mõtlesime magustoidu seal süüa. See oli viga. Lumepallisupp on mu LEMMIK MAGUSTOIT, mida ma ISE TEHA EI OSKA, ja ma jätsin kasutamata võimaluses seda üle pika aja süüa. Emme oskab ka seda teha, aga tema peab ju Rootsis elama nüüd, mitte ei tee lastele kodus lumepallisuppi....

Mr. Jakobi ainus suur miinus oli väga pikk ooteaeg. Meie ootasime umbes 40 minutit ja teised lauad ilmselt veel kauem. Suure saali peale, mis oli rahvast täis, oli vaid üks teenindaja ja ilmselgelt ei jagunud tal aega kõigi klientidega tegeleda.  Teenindaja muidugi oli äärmiselt sümpaatne, sõbralik ja abivalmis, aga tal lihtsalt oli üksinda liiga palju tööd. Kui mul oleks laps kaasas olnud, siis ma oleks juba kärsitu olnud ja turtsunud, et meil aga kuhugi kiiret otseselt ei olnud, siis me (seekord) ei nurisenud. Ma tean väga hästi, miks tööl on vaid üks teenindaja ja võib olla ka vaid üks-kaks kokka, kuid ma arvan, et nädalavahetuseti, vähemalt õhtuti, peaks paar töötajat lisaks olema. Pikk ooteaeg võib muidu nii meeldiva kogemuse veidike ära rikkuda. 

Igatahes. Mr. Jakob on äärmiselt sümpaatne kuju. Selline tore maamees, kes tahab natuke ka ilmas ringi rännata, aga lõpuks ilmselt saab aru, et Otepää metsade vahel on ikka kõikse parem.

Thursday, October 2, 2014

Kes pühapäeval külas käib, see asjata ei passi!


Tegelikult on nii tore kui meie tegemisi märgatakse. Ja halvustamise asemel hoopis kiidetakse. Seekord leidsime väikese uudisnupukese Naistelehe Nipiraamatust. Tulge meile pühapäeviti külla! Muul ajal muidugi ka, aga pühapäevad on meil eriti toredad. Kõige pealt imeline brunch (pakume 12-15) ja siis alates 16:30 ka lastemoepühapäevad. Ja ka mõned naistemoepühapäevad;)


HILISE HOMMIKUSÖÖGI MENÜÜ

Soojad ricotta sõrnikud 
Uputatud mahemunad sidruni majoneesiga
Kalamatsi kitse-ja lehmapiima praejuust
Kartulisalat kappari-mädarõikamajoneesiga
Vürtsikiluvõikud mahemunaga
Mini kalakotletid erinevate kastmetega
Suitsuforellisalat
Röstbiifisalat
Viimane tomat Kopra talust põldvõõrkapsaga
Soolakurgid
Hapukoore kartulid rohelise sibula ja maasuitsulihaga
Kitsepiima-toorjuustukook
Leedriõie panna cotta
Metsmustika-pohlasmuuti
Värskelt pressitud õunamahl


NB! Kui vähegi võimalik, siis palun broneerige laud!



     
    Foto: Lauri Laan

Tuhande aasta parim kingitus. Teile, mu kallid sõbrad!


Hehh, minu maailm on naljakas. Poolenisti tänu tööle, okei tänu Mariani tööle, sattusin ma täna sellisesse äsja avatud ilusalongi nagu Salon City Ilusalong Tartus. Üldiselt on nii, et kiitusega olen ma üsna kitsi, nagu eestlased ikka. Kui midagi meeldib, siis ühman lihtsalt, et ahah-jajah, aga kui midagi ei meeldi, siis kisan kõva häälega. Täna on siis tibake teisiti. Ma julgen seda uut salongi väga kiita ja soovitada. Tartus olen ma aastaid käinud ühes ja samas salongis, tulevikus sean ma sammud aga hoopis siia. 
Ja noh maniküüri käigus tuli jutuks, et salong tahaks nii väga kinkida kahele sõbrannale ühe toreda päeva ilusalongis, aga et ei tea, kuidas. Marian kilkas kohe, et teeme läbi minu blogi. Mõeldud-tehtud! Niisiis, armsad inimesed, kes te ikka siia blogisse satute, selleks, et endale ja oma sõbrannale võita Salon City 100-eurone kinkekaart, ei tule teil teha mitte midagi muud kui kommentaaridesse kirja panna enda ja oma sõbranna nimi. Kontakt võiks ka olla, muidu on võidu puhul raske ühendust võtta. Ei pea midagi laikima ega sheerima, võite seda teha kui ise tahate. Mina ei sunni:) Aga soovitan. Sest huvitavaid pakkumisi on FB lehe kaudu veelgi tulemas.

Salon City asub Tartus, Ülikooli 4-4 (2.korrus)
Koduleht: facebook.com/saloncity
                Saloncity.ee













        Auhinna loosime välja 19.10 ja võitja nime avalikustame Salon City Facebooki lehel. 


Wednesday, October 1, 2014

Anname tiitsule vägevat ja vuhvtitame krookas linasid


Üks vahvamaid asju Tartus on see, et siin elab mu vanaema. Temaga saab alati nalja. Noh näiteks ei viitsi ta teinekord maal bussi oodata ja selle asemel, et helistada, tõmbab ta seljakoti selga ja hakkab jalgsi Tartu poole astuma. Või et kui mina otsin telekapulti ajab tema taga lutti ja imestab siis, et miks ma üldse lutti taga ajan kui Ida pole kunagi lutti kasutanud. Või siis kuulab ta mu jutu ära, naeratab  ning nõustub ja ütleb siis mõne aja pärast, et ega ta midagi aru ikka ei saanud. Või siis kui ma ütlen talle, et ärgu tõstku Idat sülle oma katkise käega, kuulab ta kenasti sõna ja hakkab Idat jala otsas hüpitama. 


Kõik, kes natuke matemaatikat oskavad, saavad aru, et vanaema ei saa just esimeses nooruses plikake olla. Kuigi tema käitumise järgi seda arvata võiks. Isegi täna, kui ma avastasin, et Mondeo-Matil on rehv katki (sel mehel ikka juhtub viimasel ajal, eks?), ütles vanaema, et pole hullu, bussid sõidavad, haaras aga oma seljakoti ja muudkui tahtis liduma panna. 

Mu meelest on Ida üks äärmiselt õnnelik laps. Opaka emaga peab ta paratamatult leppima, kuid tal on olemas tädid, onud, vanaemad, vanaisad ja isegi vanavanaema. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida vanaema keelest. 

Klassika on see kui Marek alles meie perekonda tekkis ja me surnuaeda vanavanaema hauale läksime. "Ega sul autos pürsti pole?"küsis vanaema Marekilt. 
"Ei," vastas Marek. Kui ma Marekilt küsisin, kas ta ka aru sai, mida talt küsiti, raputas Marek pead ja ütles, et ta eeldas, et "pürsti" tal autos küll pole.  Nüüd ta teab, et tal seda tõepoolest autos pole.
Samuti ei teinud Marek algul vahet "tsutsukesel", "tsortsukesel" ja "tsipakesel". Need on kõik mõõtühikud. Tsutsuke soola on natuke rohkem kui tsipake. Peaaegu näpuotsatäis. Tsortsuke on tsutike vähem kui tsutsuke. Või midagi sellist. Seda loogikat ei anna seletada. Seda peab lihtsalt teadma. Nii nagu kõik, kes on pärit Lõuna-Eestist teavad, kuna "see" muutub "tolleks". "See" on siin ja "too" on seal. Lihtne, eks? Aga mitte põhja-eestlasele. Nemad raiuvad ikka "see" ja "see". 
Nii ka täna oleks vanaema võõra inimese oma keelega segadusse ajada. Kõige pealt ajasime me taga "tiitsut", kes õue oli saanud ja puu otsas kükitas. Me meelitasime ta  alla "vägevaga". Voodit tehes "vuhvtitasin" ma linadega nii, et tuuletõmme tekkis. Ja "krookas" lina läks segamini. 
Ja siis te imestate, et minu uksed on "poikvil" ja kampsunid "putsulised" ning ma ise teinekord riides nagu "mutsumoor".  See kõik tuleb vanaemalt.

Eesti keele murrakud on varemgi lõbusat arutelu tekitanud: 

http://johannamariaprangel.blogspot.com/2011/01/too-too-tool-sealt-on-pariselt-ka-lause.html
http://johannamariaprangel.blogspot.com/2010/07/keeleteadlased.html

Eveliis ministriks!


Kunagi kui Urve Palo sai rahvastikuministriks vaatasin ma teda imetlusega. Et vau, üks ilus noor naine sellisel kohal. Tõeline eeskuju! Mida aeg edasi (või mida rohkem ta suu lahti tegi), seda rohkem ma hakkasin selles eeskujuks olemises kahtlema. Ilus ja noor küll, aga kas ka taibukas? Kas ikka õige koha peal? Ei läinud palju aega kui Urve Palo rahavstikuministri ametist tagasi astus. 

Minu üllatus oli suur kui ta uue valitsuse koosseisus majandus- ja taristuministriks sai. Esiteks milline peen nimetus, kas pole? Ma ei suutnud mõista, kuidas inimene, kes rahavstikuministrina hakkama ei saanud, peaks hakkama saama majandusministrina. Kas see ei ole kraad keerukam amet? Ämbreid hakkas kolisime juba enne kui Urve Palo tööle jõudis asuda, aga noh ma ikka olen arvamusel, et inimesele tuleb teine võimalus anda. Eriti kui tegu on ilusa naisterahvaga;) 
Paar päeva tagasi sattusin ma vaatama "Kahekõne" kordust. Jumal, kus ma kahetsen. Ma oleks muidu Urve Palost veel midagi arvanud, ses mõttes teda ikkagi eeskujuks pidanud, et kuidagi tal ju õnnestub nendele kõrgetele ametikohtadele jõuda, et respect, naine!  Mul oli "Kahekõne" lausa piinlik kuulata. Kusagil keegi kommenteeris, et saatjuht oli nii ebasõbralik ja ründav. Teate, kui mina oleks selle saate juht, siis ma oleks kordades "ebasõbralikum" olnud. Päriselt! Suuremat mulli kui see inimene ajas, ei ole ma veel kuulnud. Kogu tema intervjuu kõlas nagu päheõpitud luuletus. Luuletus pealkirjaga "Mina". Keegi oli juba jõudnud kokku lugeda palju kordi naine "mina" ütles -41 minuti jooksul 147 korda. Üks pärl, mis mulle meelde jäi, oli see, et paneme kõige pealt Rail Balticu tööle ja siis vaatame, kas see tasub ära, et hetkel me ei saa ette teada palju inimesi seda päevas kasutama peaks. Okeeeeiiiii.....

Ma ikka imestan, kuidas ministreid valitakse. Milline järgi? Mina mõtlen nüüd, et mina sobiks ju ka ministriks. Pool aasta pärast saab emapalk otsa. Tööd on vaja. Ma sobiks küll. 1) ma olen (ebaadekvaatselt) enesekindel 2) mind on süüdistatud ülbuses, enesekesksuses ja niiditõmbamises (ma pole muidugi veel aru saanud, mis niite ma tõmban, aga mida ähmasem, seda parem ju;) 3) ma oskan ka igasugu sousti suust välja ajada ja plähmerdada ning oma väljaütlemistega inimesi ärritada 4) mul on olemas oma "fännklubi" 5) ma usun, et kui mind tibake tuunida, siis saaks "keskealisest 33-aastasest" suhteliselt esindusliku ministriproua. 
Niisiis, ma ütlen, kallid poliitikud ja tegelikud niiditõmbajad, palun leidke Eveliisile ka üks koht. Sest "ministriprouaks ma nii hästi passiks, mu mees mind hellitaks ja kutsuks kassiks"!