Katsikud

Kui normaalsed inimesed käivad inimestel katsikul, siis meie Janekiga käisime eile õhtul Hugo lapsi vaatamas. Hugo ise oli kogu loost muidugi kõige vähem huvitatud ja kui ta mõistma hakkas, et midagi kahtlast on toimumas, üritas ta igal võimalikul moel jalga lasta. Ma ei olegi varem nii arga ja alandlikku Hugot näinud, tillukesed karvapallid tekitasid temas vaata et kabuhirmu. Muidu on küll kõige ülbem koer maailmas! Selline isa siis:) Üritasime "õnnelikku noorpaari" koos lastega ühele pildile ka saada, aga Hugo hirmu tõttu osutus see kõige raskemaks ülesandeks üldse.

Igatahes on meil tänu Hugo vembule järgmisest nädalast üks pereliige juures. Kõige veidram kogu selle loo juures on, et mina peaksin olema meie pere loomasõber, kuid ometi tekitab uue pereliikme lisandumine just minus hirmu. Mugava inimesena kardan ma vist lisakohustusi. Janek on aga imekombel täiesti rahul (ma veel kujutasin ette, kuidas ma pean teda moosima hakkama, lubama ise põrandaid pesema hakata ja jumal teab, mida veel, et ta kutsikaga nõus oleks).

Koju jõudes hakkasime me kutsikale nime mõtlema. Püüdsime leida nime S-tähega (kutsika ema Stella järgi), aga seegi osutus raskemaks ülesandeks kui me olime arvanud. Hetkel oleme kahe nime - Miss Sixty ja Uma vahel, aga me pingutame veel.
Kas see eespool olev kutsikas on Uma nägu? Või Miss Sixty? Vist mitte:D

Saab siis näha,kuidas meie elu olema hakkab koos kahe kassi ja kahe koeraga:)

Tänane Norra

Ma mõtlesin küll, et ma ei võta Veerpalu-teemal üldse sõna, sest mul ei ole mitte midagi tarka öelda peale selle, et mina toetan ja usun Andrust nagu ka väga paljud teised. AGA täna hommikul kui ma norra ajalehed lahti tegin ja (võrreldes eilsega) seal toimuvat materdamist lugesin, läks mul kops üle maks. Näiteks Hjelmeseti intervjuu: - Det som er positivt er at han ble tatt, men man kan aldri si at han har dopet seg hele livet. Men han har vunnet så mye, og da er det veldig rart at man plutselig skal dope seg når man er 40 år. Da er det stor sannsynlighet for at han har dopet seg hele tiden. (=positiivne on see, et ta vahele ei jäi, aga nüüd ei saa kunagi öelda, et ta poleks terve elu dopingut kasutanud. Ta on nii palju võitnud ja on veider, et keelatud aineid hakkas ta kasutama 40-aastaselt. Tõenäosus on suur, et ta on kogu aeg dopingut kasutanud.) Odd-Bjørn, jäta Andrus rahule!

Ja siis kommentaarid: Må være jævlig for løpere som Frode Estil og Erling Jevne som har fått ødelagt noen fantastiske opplevelser pga disse doperne (=Estili ja Jevne jaoks on kohutav, et nende dopingutarvitajate tõttu mõned fantastilised hetked ära jäid/lõhutud said)

"Hvem er overrasket over at Verpalu har dopet seg? Mistanken har ligget det i årevis - godt at han endelig ble avslørt, før han rakk å trekke seg tilbake." (=Kas keegi on Veerpalu dopingust üllatunud? Seda kahtlustati juba aastaid, hea et ta paljastati enne kui ta jõudis tagasi astuda)

Kõik teised uudised tunduvad olevat tagaplaanil...

Ainuke, kes asja ei kommenteeri, on Frode Estil (Suusakuningas ei ole Dagbladet'i pöördumistele vastanud). Vähemalt üks normaalne norrakas!

Tolmunud kirjakarp

Leidsin kodus üht raamatut otsides tolmunud karbi kirjadega, mis mu pere ja sõbrad mulle esimesel Norra aastal saatnud olid. See tekitas nostalgiat ja tõi tagasi mälestusi, nendes kirjades oli nii palju armastust ja südamlikkust. Ka üksjagu valu ja kurbust.
Minu tol ajal seitsme aastase õe naiivsete kirjad uuesti lugemine tema muredest, hirmudest ja rõõmudest ("kas sa eesti keelt veel oskad...aga kas sa saksa keelt oskad, kui oskad, siis on mure murtud, sest meil on kodus saksa keele raamat!") tõi silma pisara.
Onu ja onunaise huumorisoon - täpselt selline nagu praegugi ("poeg on närvid täitsa ära söönud. Ega ta muideks midagi muud ei söögi kui pulgakomme ja meie närve", "linnud laulavad, lirtsat-lärtsat, toonekured vist või varesed. Või olid need siiski Boeningud...") Ema manitsus-ja õpetussõnad ("hoia ometi kokku ja ära kuritarvita sulle antud võimalusi!", "Kui sa tahad süüa teha, siis võid teha kartulisalatit. Leiva peale on väga hea munavõi") panid muigama – mitte midagi ei ole muutunud. Vanatädi humoorikad kirjad ("sul nüüd nii kenad hambad, pole sugugi laiad kui labidad")panid naerma ja kiri suurest rõõmusõnumist, sest „on siis täitumas ammu igatsetud unistus -telefon. Täna käidi sisse lülitamas. Viimaks ometi, sest järjekorras sai oodatud üle 20 aasta" üheaegselt naerma ja ahhetama. Kas tõesti veel 97 aastal ei olnud telefon tarbeese?
Mul on hea meel, et see karp kolimiste käigus kaduma ei ole läinud.

2in1

Mul on üks sõbranna. Kai. Temaga juhtub alati midagi. Kui midagi saab viltu minna, siis temal läheb. Kui millestki annab valesti aru saada, siis tema saab. Ma ei tea, kas on oluline ära mainida, et ta on blond:) Aga temaga saab nalja. Alati. Nagu täna hommikul.
Vilksas teine end Skype'i, et küsida, kuna me kinno lähme ja kas ma Kormoraane olen näinud. Minupoolne ettepanek oli, et kuna ma Kormoraane näinud pole ja järgmisel nädalal niikuinii peame kokku saama, et saaksin ta'lt kätte pildid (me käisime nv Terje juures fotosessioonil, aga sellest siis kui pildid käes), siis läheks järgmisel nädalal. 2 in 1!
Selle peale vilkus hetk hiljem mu Skype'is küsimus - mis film see veel on? ma pole kuulnudki.
Ma ei saanud midagi aru. Ise ju Kai küsis, kas ma Kormoraane olen näinud? Kuidas ta siis nüüd sellest filmist midagi kuulnud polnud?
Sekund hiljem sähvatas - ta arvas, et 2in1 on ka film. Film, mida ma järgmisel nädalal vaatama tahaks minna!
Selle peale ei osanudki ma midagi öelda:)

Heategevus

Erinevate kampaaniate raames või lihtsalt heast südamest ja soovist ligimesi aidata kogume me raha lastehaiglatele, riideid, mööblit, söögikraami vähekindlustatud ja paljulapselistele peredele, abistame kodutuid ja koristame metsaaluseid. Aga huvitav, et keegi ei ole käivitanud heategevuslikku kampaaniat, mille käigus keskerakondlastele aju annetada?
Olgu, ärge pange oma armast ja ühiskonnale nii kasulikku, töötusega võitlevat ja lapsi ning nende vanemaid harivat Tallinna TV-d kinni, aga leidke siis raha ka jalgrattateedeks, lasteaiakohtadeks ja muuks "vähem vajalikuks" kui TTV.
Ja kui see vestlus on päriselt ja mitte kokku miksitud, siis ma ei oska muud öelda, kui dearmotherofjesus!

Millest "Pipi Pikksukk" Eestis räägib?

Nii nagu mind Norras olles ikka veel panevad muigama lihaletis müüdav "Okserull" (=veiseliharull)ja vulgaarse nimega apotek, on ka Tallinna tänavad norrakate jaoks avastamisrõõmu (või hämmingut?) täis. Näiteks Pikk tänav paneb neid alati itsitama, punastama ja fotokaid haarama. Mis selles nii erilist on? Blogis ei sobi selliseid sõnu kasutada, seega lööge sõna "pikk" google translate'i sisse (ei, see ei ole google'i nali;))
Ja edasi võite vaid ette kujutada, mida norrakad võivad mõelda, kui nad näevad Rahvusooperi reklaamil tuttavast punaste patside, suurte kingade, erinevat värvi sukkadega tüdrukut. Näe, siin ka Pipi, hüüatavad nad esialgu kõva häälega. Pipi perekonnanimeni jõudes muutub nende hääl vaiksemaks. Pikksukk? Imestavad nad? Päriselt? Pikk sukk?* Ja jäävad üksteisele otsa vaatama. Ega muidu ei võiks norra ajalehtede reisirubriikidest leida selliseid pilte kommentaaridega: "VOKSEN-PIPPI: Vi tør ikke en gang tenke på hva Tommy og Annika kalles i Estland. Eller hva slags rolle Herr Nilson EGENTLIG har" (Täiskasvanud Pipi: Me ei julge isegi mõelda, kuidas Eestis Tommyt ja Annikat kutsutakse. Ja mis roll Härra Nilsonil tegelikult on.)



* Google translate aitab, kui teada tahate, mida Pipi perekonnanimi tõlkes tähedaks.

Elevil

Õhtul oma meile lugedes, leidsin sealt lõpuks ka ühe vastuse, mida olin pikalt oodanud. Tegelikult küll ainult nädal, kuid teate ju küll, kui midagi väga ootad, siis tundub aeg niiiiiiiiiiiii pikk, nii talumatult pikk. Ma olen üsna ebausklik inimene ja seepärast ei saa ma ka rohkem rääkida. Hetkel. Kuid ütleme siis nii, et nüüd sõltub kõik minu andest ja võimetest. Kas ma tõesti võisin õigel ajal õiges kohas olla?
Ja kui hakkama saan, siis ma LUBAN, et... Ei, tegelikult ma ei luba midagi, sest ma ju tean, et ei suuda neid lubadusi niikuinii pidada;)

ps: pilt on '98 aastast. Siis kui ma Rotary vahetusõpilane olin. Lõbusad mälestused. Tore aeg. Ja arvatavasti tänu millele ma olen täna see, kes ma olen ja kus ma olen.

Ja nüüd pöidlad tugevalt tugevalt pihku! Sest ilmselgelt ei ole ma ainuke...
Ohhhh, ma nii loodan, et saan hakkama!