Leidsin kodus üht raamatut otsides tolmunud karbi kirjadega, mis mu pere ja sõbrad mulle esimesel Norra aastal saatnud olid. See tekitas nostalgiat ja tõi tagasi mälestusi, nendes kirjades oli nii palju armastust ja südamlikkust. Ka üksjagu valu ja kurbust.
Minu tol ajal seitsme aastase õe naiivsete kirjad uuesti lugemine tema muredest, hirmudest ja rõõmudest ("kas sa eesti keelt veel oskad...aga kas sa saksa keelt oskad, kui oskad, siis on mure murtud, sest meil on kodus saksa keele raamat!") tõi silma pisara.
Onu ja onunaise huumorisoon - täpselt selline nagu praegugi ("poeg on närvid täitsa ära söönud. Ega ta muideks midagi muud ei söögi kui pulgakomme ja meie närve", "linnud laulavad, lirtsat-lärtsat, toonekured vist või varesed. Või olid need siiski Boeningud...") Ema manitsus-ja õpetussõnad ("hoia ometi kokku ja ära kuritarvita sulle antud võimalusi!", "Kui sa tahad süüa teha, siis võid teha kartulisalatit. Leiva peale on väga hea munavõi") panid muigama – mitte midagi ei ole muutunud. Vanatädi humoorikad kirjad ("sul nüüd nii kenad hambad, pole sugugi laiad kui labidad")panid naerma ja kiri suurest rõõmusõnumist, sest „on siis täitumas ammu igatsetud unistus -telefon. Täna käidi sisse lülitamas. Viimaks ometi, sest järjekorras sai oodatud üle 20 aasta" üheaegselt naerma ja ahhetama. Kas tõesti veel 97 aastal ei olnud telefon tarbeese?
Mul on hea meel, et see karp kolimiste käigus kaduma ei ole läinud.
No comments:
Post a Comment