Igav ei hakka:)

Kerge seiklus kulus ikka eilsesse õhtusse ka ära. Olin endale Google mapsi abiga selgeks teinud teekonna Schweigaardsgt 4, kus pidi toimuma impordi-ekspordi koolitus, mille pärast ma põhiliselt seekord Norra tulin. Kõik tundus imelihtne. Oslo S-ist 18 minutit jalutada. Ilma suurema vaevata leidsin üles tänava ja maja nr 17, 15…ja siis edasi enam ei leidnud ühtegi maja. Jalutasin veel tibake ja avastasin korraga, et majaga nr 15 oli see tänav ka otsa saanud. Juhiste küsimistest polnud kasu, sest inimesed, kes nähtavasti neis hoonetes töötasid, ei teadnud isegi, mis number majast nad välja tulid. Korraga taipasin vaadata majast nr 15 üle tee ja nägin busside, ehituse ja muu jama tagant numbrit 8. Järelikult peab nr 4 ka kusagil seal olema, võtsin oma viimase loogika kokku, lootes, et tänav on ikka ka see, mida mul vaja on, mitte ei muutu üle kõnnitee minnes millekski hoopis muuks.
Veidike võttis aega, et ma suutsin maja nr 4 üles leida ja lõpuks isegi koha, kus kursus toimuma pidi, aga… Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mille kuradi pärast jalutasin ma pea 30 minutit ja läbi kõige kummalisemaid kohti, kus norra keelt korraga enam üldse ei kuulnud, kui tegelikult asus õige koht põhimõtteliselt Oslo S-iga ühes majas!? Teine kord olen vähe taibukam ja ei usalda juhiseid, mis käsivad teha tiiru ümber mitme rajooni, kui majad asuvad kaardil kõrvuti (aga ma olin kindel, et sellel on mingi põhjus, miks otse ei saa). Google maps ma ütlen! Igatahes on mul tunne, et jalutades muutusin ma 2 kilo kergemaks, nii et õhtul võin endale küll ilma igasuguste süümepiinadeta burgeri ja friikartulid lubada. Coca ka. Ja mitte light’i!

Mis aga puutub koolitusse, siis ma ei teagi, kas ma tunnen pigem heameelt, et tollis töötavad inimesed ise ka ei tea kõiki seadusi, reegleid, ettekirjutusi ja makse, mida Norra impordi puhul maksta tuleb või on mul pigem halbmeel. Küll on hea, et mina ekspordiga tegelen:) Igatahes, ühte ma ütlen. Teie, kes te tahate Norra toidukaupu eksportima hakata, loobuge! See on hullem kui raketiteadus. Toidukaupade impordil on nii palju erinevaid makse, et nad isegi ei tea, KUI palju neid on. Ja vähe sellest – on suur vahe, kas eksportida küpsiseid, mis on poolenisti šokolaadiga kaetud või tervenisti ning nende õigesti deklareerimine paneb isegi tolli kukalt kratsima.
Kolm tundi koolitust läks nii kiiresti, et ma hakkasin mõtlema, et võib-olla ma tõesti olengi nohik, sest ausalt korraga on mulle hakanud sellised asjad huvi pakkuma, ma tahan nendest asjadest aru saada. Aga kuhu on jäänud kirg kingade ja muu sellise vastu? H&Mist kõndisin ma täna lihtsalt mööda? Mis on lahti?

Ps: koolituselt tagasi raudteejaama kõndisin ma kolm minutit. 25 asemel. Ja mitte läbi Oslo Kopli. Jumall tänatud, sest minu meelest on see küll piirkond, kus igaksjuhuks tasuks nuga, kirvest, haamrit ja saagi käekotis kaasas kanda.

Hommikul ootas mind ees minek tööjärelvalveametisse. Läksin kohe varakult, sest teada on, kuidas norrakad reedeti töötavad. Nähtavasti mõtles minuga samamoodi vähemalt pool Oslosse sisserännanutest, tööotsijatest ja teistest minu sarnastest. Rahvast oli nii meeletult nagu oleks seal olnud 80% allahindlused või oleks seal midagi tasuta jagatud. Kõigest tund aega ootamist ja oligi minu kord. Aga siis…otsustas ametnik kellegi vahele võtta. Nojah, olin kindel, et see ei võta kaua, sest minu järjekorranumber juba põles. Ja põles veel tund aega, sest täpselt nii kaua läks vahele trüginud inimestel oma asjade ajamisega aega. Kell hakkas lähenema üheteistkümnele – lõuna aeg. Raudselt paneb ta oma putka nüüd pooleks tunniks kinni, et võileibu sööma minna, mõtlesin ma. Tegelikult tal ka täpselt selline nägu peas oli, kui ta virilalt mulle vastas, et teie järjekorranumber on, ma pean teid vastu võtma. Ausalt jah? Järjekorras seistes sattusin rääkima ühe tütarlapsega, kes mainis, et tegu on äärmiselt ebaefektiivse ja ebameeldiva naisterahvaga ja tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Ametnik ei tahtnud mu küsimustele kuidagi vastata – muudkui sokutas mulle brošüüre ja printis netist välja telefoninumbreid, kuhu ma pöörduda võiksin. Aga ma ei tahtnud pabereid, netilehekülgi ja uusi telefoninumbreid, ma olin kohale tulnud, kaks tundi seisnud järjekorras ja tahtsin, et keegi mind aitaks. Hea on, et ma olin enne KÕIK need netilehed läbi käinud ja lugenud, kuhu ta mind kogu aeg suunata tahtis, sest kui ma oleks läinud sinna mitte midagi eelnevalt teadmata, oleks ma vastuseks saanud vaid „vaadake netist, seal on väga palju materjale!“ Tõepoolest on, ja kuna neid ongi nii palju, siis just sellepärast ma kohale tulnud olingi, et keegi aitaks dokumentides orienteeruda! Lõpuks sain ma siiski kõik mind huvitavad vastused ametnikult välja pinnitud. Mulle tundub, et üsna pea võiksin ma ise seal tema asemel töötada!

Kohvilõhna peale astusin ma sisse tee peale jäävasse kohvikusse. Lasin endale tillukese kohvi valada ja…jälle kord mu kaart ei toiminud. Selles kohvikus toimisid vaid norra kaardid (nagu ka paljudes teistes kohtades). Nii palju siis kohvist! Panin nukralt kohvitassi tagasi letile ja hakkasin ära minema, kui kõigepealt pakkus minu taga seisev välismaalasest naisterahvas, et teeb mulle kohvi välja ja siis ka kohvikupidaja: „Kohv on meie kulul, see on meie süü, et me ei öelnud, et siin toimivad vaid norra kaardid, järgmine kord kui siiakanti satud, siis maksad!“ Ma olin meeldivalt üllatunud ja tundsin end jälle kord nagu moderniseeritud versioon Hamsuni romaani tegelasest. Peaks tagasi minema ja klaasi veini tellima:D

Kuna homme ootab mind ees mu teine iseseisev autosõit manuaalkastiga autoga Oslost Stockholmi, siis otsustasin ka tillukese testsõidu teha, et näha, kas peaksin tõesti praegu juba liikuma hakkama, et homme õhtuks laeva peale jõuda. Harjumatu oli, aga üldse mitte nii kole nagu ma endale sisestanud olin. Ilmselt ma nii rohkem moe pärast virisen, et sõita ei oska. (KUIGI laevale ma KEELDUN ise sõitmast! Ilma naljata!)
Ikeas sai ära käidud, kuigi mul endal ei olnud seekord plaanis oma jalga üldse sinna tõsta, aga kuna sõbranna palus, et tooksin talle sealt kaks diivanilauda, siis ma ju pidin minema. Mis mul saaks selle vastu olla, kui PEAB Ikeasse minema. Kahjuks oli käik tulutu…nii mu enda kui sõbranna soovide jaoks.
Aga… enne Stockholmi jääb veel üks Ikea TÄPSELT tee peale ette. Ma ju pean sealt ka läbi lippama, sõbrannat ei saa ometigi alt vedada:P