Ma teadsin, et "üks tähtaeg" on 1.04 ja pingutasin 31.03 nii et veri ninast väljas, et valmis saada. Kui 80% tööst oli tehtud, suutsin ma osa kogemata ära kustutada. Päris lahe, tuleb pikk ja unetu öö, mõtlesin ma, sest valmis pean ma saama. Mingil põhjusel otsustasin ma tähtaja üle vaadata ja minu õnneks selgus, et tähtaeg oli hoopis 15.04.
Hurraaa! olin ma õnnelik. Tervelt kaks nädalat lisaaega. Mind tundvad inimesed muigasid. Sul oleks kindlasti palju parem meel, kui sa oleks töö 1.aprilliks ära teinud ja siis avastanud, et aega veel on, ütlesid nad. Ma ei olnud nendega nõus. Ei-ei, ma kindlasti teen varem ära, mul on ju suurem osa tehtud, aga lihtsalt nii hea on teada, et tervelt kaks nädalat on veel aega.
Täna on 11.aprill, aega on veel neli päeva ja mis te siis arvate, kas mul on töö tehtud. Muidugi ei ole. Sest aega ju on veel:)
Siiski, põhjus ei ole laiskuses nagu juuresolev pilt illustreerivalt väidab. Lihtsalt ka ühe teise töö tähtaeg tiksub (Jah, seesama salapärane projekt, mille pärast ma pöidlad pihus hoian ja kõigest südamest loodan, et olen piisavalt andekas);)
Muidu sa eriti saladust hoida ei oska - tahad ikka oma lapseliku meelega kõike jagada, aga seekord on pinge nii lakke krutitud ja mingi nipiga ei saa sust piuksugi kätte. Õnneks on täna juba 12.04, loodetavasti suudan veel natuke, pöidlad pihus ja isegi ei tea miks, kannatada.
ReplyDeleteju see siis on mu jaoks nii oluline saladus, et kardan ära sõnuda. Aga mul on hea meel, et oskan ikke pinget kruvida;)
ReplyDeleteSee jutt tuli kuidagi väga tuttav ette, minust kirjutad või :DDD (Hea kohe mõelda, et ma pole ainuke...)
ReplyDelete