Õhtul enne magamaminekut lasin tuttavatel enda üle naerda ja hirmulugusid rääkida. Noh näiteks, et kui Oslost mahasõit maha magada, siis järgmine ümberpööramiskoht on 50km kaugusel, või et kui valele poole sõita, jõuan Kopenhaagenisse, kuidas keegi nende tuttav magas ka mahasõidu maha ja avastas end tunni aja pärast tagasi Oslos, vähe sellest ka veel valel pool Oslot. Ja nii edasi ja nii edasi, neil oli nalja nabani. Soovitasid veel, et kui hakkan laevast maha jääma, siis on taibukas pilet paluda 24h edasi lükata, et see raisku ei läheks. Veidike kõheldes läksin ma ära magama, minu orienteerumisloogika on ju teada ehk teiste sõnadega see lihtsalt puudub.
Ilmselt suutsid tuttavad mind nii palju siiski pabinasse ajada, et kell 5 oli mul uni läinud. Olin juba õhtul mõelnud, et kui uni peaks ära minema, siis selle asemel, et lakke vahtida ja siis täpselt enne seitset kõige sügavamasse unne vajuda, asun kohe tegutsema. Et jääbki aega natuke Stockholmis turisti panna ja juhul kui ma tõepoolest peaksin Kopenhaageni poole leekima panema, siis on ikka veel aega. Asusingi tegutsema. Kui kohver kokku pakitud, taipasin vaadata telefoni kella, mis näitas pool viis! Otseloomulikult olin ma tegutsema asunud Eesti aja järgi, kuigi ka selle üle sai eelmisel õhtul nalja visatud. Aga mis seal ikka. Panin Sipsikule hääled sisse (suutes enne seda korraks võtmed autoistme alla ära kaotada) ja tuld! Nii nagu Jan Uuspõld läks kunagi Tartusse, asus Maria teele Stockholmi.
Juba esimesel suuremal ringil suutsin ma valesti keerata, sest gps oli mu jaoks liiga kiire: „pööra paremale, teine mahasõit, seejärel vasakule, kolmas mahasõit“ – ma ei suuda nii kiiresti reageerida ja nii palju korraga mõelda. Mõtlesingi, et korras, nüüd tulebki 50 km ringiga tagasi sõita, aga läks hoopis paarsada meetrit. Ja veel – mul on tegelikult hea meel, et tuttavatega eile mu kallal lõõbitud sai, sest nii jäi mulle meelde, et peaasi on E18 mööda minna. Ma tegelikult tean seda muidu ka, aga tundes ennast oleks ma ähmis peaga kindlasti mingi muu E valinud, sest nagu gps-il kombeks on, kaob ta signaal ära tunnelis just enne neid kohti, kus tee hargneb neljaks.
Mu sõit Stockholmi möödus ilma igasuguste vigurite, põnevate vaheseikade ja muu huvitavata, mida minust ilmselt oodata oleks. Mul ei ole sellest sõidust rääkida mitte midagi märkimisväärset. Ühe korra suutsin ma Stockholmis ka valesti süüdi, aga see ei olnud üldsegi minu süü. Selle koha peal ma üldiselt gps-i ei usalda ja üritan oma loogika ja märkide jälgimisega hakkama saada, sest gps-i usaldamine on meid ennegi valesse kohta viinud. Aga korraga kadus märk ära, tee läks jälle kolmeks ja gps- käskis jonnakalt paremasse ritta minna, kuigi oleks pidanud jääma keskmisesse. Õnneks oli ka see valesti sõit vaid paarsada meetrit pikk. (jällegi...mul on hea meel, et tuttavad eile mu kallal lõõpisid, nii jäi mulle pähe, et järgmine tähtis E on E20!)
Ikeas sai samuti ära käidud. Sõbrannale lauad leitud ja ostetud. Mission completed! Ja nüüd lähen ma Stockholmi linna peale tuterdama, muidu pole kunagi selleks aega. Täna on. Ma ei tea, miks, aga mulle on Stockholm alati hullupööra meeldinud ja ma naudin seda, et mul on ühe korra aega rohkem kui lihtsalt sadamasse sõitmiseks.
Igatahes olen oma autosõidu üle uhke. On vaid kaks varianti: kas ma sõitsin väga hea autoga või ma polegi nii rumal nagu välja näitan;)
(okei, korraks sadamas suutsin ma vastassuunas sõita, sest gps käskis „võta paremalt teise ritta“, mis oli juhtumisi vastassuunas. Aga see seik oli ka tegelikult ainuke koomiline seik mu sõidu juures. Nüüd jääb veel vaid laevale sõit. Hmmmmm….)
PS: Mis te arvate, kes sõitis laeva? Ma ei suuda isegi uskuda, et see mina ise olin. Ja veel sinna vastikule teisele korrusele. Isegi laevatöötajat ei muljunud kahe auto vahele lapikuks. Däämn, ma ju räägin, tegu ei ole mingi siidinäpu, vaid tubli (maa)naisega, kes kõigega hakkama saab. Kui tahab muidugi. Enamus ajast on mugavam, mitte hakkama saada. Blondina suutsin ma siiski seal autode vahel tuterdava inimese käest küsida, et mis ma veel tegema pean, kui olin end paika saanud. Vastuseks sain muidugi :"Keera auto kinni!" (aga ma ju mõtlesin, et kas käik sees või väljas ja kas käsipidur ka peale). Nojah, saavadki töötajad ka naerda, et kuule selle autoga blond küsis, et kas ta peab auto ka kinni keerama:D
PS2: Kuigi tänane päev on olnud meeldiv - olla turist, panna end proovile - ja ka Norras käik oli tööalaselt kasulik (+ et esimest korda elus ei ostnud ma välismaal olles mitte ühtegi hilpu, käevõru, sandaali ja ma ei tea mida, sest nad olid allahinnatud), siis tegelikult tahaks ma vaid üht: kodus olla, Janeki kaisus, teleka ees diivanil. Ma tunnen ta'st puudust. Ja loomperest ka.
Mul on hea meel, et sinuga autojuhina arvestada saab, aga siiski oma autot eelistaksin veel ise juhtida.
ReplyDeletema eelistaks ka vaid oma autoga sõita, aga kui häda ajab härja kaevu, siis võib ta ka Maria teise autosse ajada ja laevale sõitma:)
ReplyDeleteKui Venemaa suvalisel maanteel ümberpööramiskoht maha magada, tuleb praktiliselt Punasele Väljakule välja sõita, et lõpuks õigesse suunda pääseda. Erinevate maade liiklusest saaks ka omamoodi raamatu kirjutada :)
ReplyDeleteKindlasti kasuta järgmine kord kõrvalteedE621 ja oled kohe kohal,ei mingeid sekeldusi.Autost väljudes on kõige tähtsam,lasta kontrollida rehvide rõhku,eriti, kuiseda palub teha blondiin.Kuidas sa laevalt välja sõitsid,vabatahtlikult või sunniti tore blondiin.
ReplyDeleteHuvitaval kombel, ei tekkinud mul laevalt maha sõites isegi mõttet, et ei saa hakkama, tundus nii loomulik, et teen seda ise:)
ReplyDelete(Ja kui Norras, Rootsis ei teinud ma ühtegi blondi viga, siis Tallinna sadamas suutsin ma seda ikkagi...)
No eks ta olekski ju kummaline tundunud, kui ei oleks ühtki, kasvõi imepisikest viperust juhtunud - eks sa ikka oma ema tütar oled ja see lootus, et oled haiglas kogemata vahetusse läinud, tuleb lõplikult maha matta :).
ReplyDelete